Õnn mootorrattasadulas ehk kuidas ma ikka veel elus olen → Re: Õnnetused mootorratastega 2018

[Madox]

Sõitsin siin paar suve tagasi RC8´ga kitse pooleks. Oli 28. juuli, ilus õhtune aeg. Tegin pikas paremale kurvis möödasõitu, kiirus oli nii 150-160km/h kuskil ja oma ritta reastumisel keerasin veel peale...ja siis ta tuli vasakult heina seest. Kuna ma apsull reageerida ei jõudnud, oli laks täpselt kümnesse ning RC8 nii kerge tsikkel ka ja takistus oli suur, siis lõi mu alakeha paugust ratta pealt maha vasakule küljele aga kätega hoidsin kramplikult lenksust kinni. Mäletan kuidas Akra lõugas nii kõvasti kui sai, sest lenksu küljes rippudes keerasin rulli veel lõppu...aga tsikkel triivis õnneks vasakule poole koos minuga (paremal oli teepiire ja kedagi vastu ei tulnud). Lenksust lahti laskmise hetk oli ka nii kiire, et tsikkel läks oma teed ja mina talle järgi nagu põhukott...ühe küljega sain ka asfaltit tunda ja edasi mingi 2 meetrise languse kraavi, mis läks sujuvalt üle kellegi haljasalaks. Adre pauk oli nii kõva, et seisin laksust püsti ja hakkasin tsikli juppe kokku korjama...prillid lendasid ka kiivrist minema. Õnneks leidsin need mingi 5 m kaugusel endast ja tsikkel oli minust veel 20 meetrit eemal suure heina sees. Pauk oli nii õnnelik, et päädis käe ja jalalaba kerge põrutusega. Kiirabil ma ennast muidugi ära viia ei lubanud ja kits va sunnik kusjuures, et lõhkunud ratast sittagi. See koht kus ma teda tabasin oli ligidal ainult esiporika jupid, perse tagumiste jalgadega vasakul pool teed, magu koos sisikonnaga telgjoonel ja pea koos esimeste jalgadega paremal kraavis. Ühe amorditoru ümbes oli ka ennast mingi liha keeranud. Tsikli lõhkus ära õhulend tee pealt kraavi, kus ta mingi paarkend meetrit ei puudutanud maad ja siis otse haljasalale, kust rebis suure murukamara ka endaga kaasa ja lendas oma jagu maad nagu YOUTUUBi videos ilmselt. Ehk kui ratas oleks raskem olnud või kiirus veel suurem, oleks äkki püsti jäänud ja mind päästis ka see, et ma mitte millegi kõvaga kokku ei puutunud. Isegi sellest valgest helkurpostist olin ma miski meetri kauguselt tsikliga mööda tuhisenud. Praegu on ka täpselt see aeg, kus noorloomad on maailma avastamas, oleks eile peaaegu samamoodi ühele sisse kütnud, mis tuletas mulle meelde, et hoogu tuleks veidi maha võtta õhtustel tundidel.