Õnn mootorrattasadulas ehk kuidas ma ikka veel elus olen → Re: Õnnetused mootorratastega 2018

[isakene]

Mõtlesin just enne seda kährikulugu lugedes, et huvitav, kas jääks sirgel püsti, kui mitte midagi teha ei üritaks. Tuimalt otse üle.

See küsimus jääb ilma õigest vastusest. Kährik paras pässakas. Kui korralikult õnne on, mine tea...

Mäletasin ähmaselt et kunagi on sel teemal juttu olnud... oligi, 13 aastat tagasi olen sellise jutu kirja pannud. Kährik seega päris valusal, aga siiski õnnelikul kombel ära proovitud.

Endal kogemusi loomadega mitmeid, siiamaani (ptüi3x) kõigist enamvähem õnnelikult välja tulnud... ehk annab Suur Vaim ka edaspidi õnne...

...esimene ja halenaljakaim kogemus oli poisikesena punnvõrri seljas naabritädi kuurinurga tagant ootamatult väljakoperdanud ilmselgelt ülekaalulise oinaga. Kiirus küll eriti suur ei olnud, aga tunne oli selline, nagu oleks vastu heinakuhja põrutanud -lendasin üle lenksu ja oina ning maandusin kõhuli kruusateele. Villakandja vaatas mind pahase pilguga, rääkis solvunult paar karmi sõna lambakeelset juttu ja kadus nähtavalt vigastamatuna omi oinaasju ajama, mina aga korralikult marraskil ja narmendavate riiete eest kodus suurem pragamine soolas...

...teine juhus oli vihmasel sügisööl kusagil külavaheteel M-72-ga, kui metskits järsku eest kogu vaatevälja kinni kattis, tagajalg kolksatas veel hüvastijätuks vastu esiporilauda... järgmistel päevadel poleks mind ettevaatlikkuse puudumises küll keegi süüdistada saanud...

...kolmas kord augustikuus öisel ajal Jawa 638-ga marsruudil Tartu-Rakvere. Kell näitas varajast hommikutundi, püsis niiske udu ja neetult külm oli sõita, niisiis sai tsiklist välja pigistatud niipalju kui tuli, kiirus sinna 130-ne kanti... kui teele pudenenud viljakuhilalt tõusis lendu tuviparv ning üks nendest tabas mind täpselt kiivrisse. Tunne oli selline, nagu keegi oleks suure munakiviga täiest jõust virutanud, silmist surus sädemeid, nii et pime augustiöö muutus paugupealt heledaks päevaks... Hetkeks tekkis tunne, et pilt tahab eest ära minna, mingi mõttesähvatus otsis tee äärest pehmemat maandumiskohta... aga õnneks lõppes vahejuhtum siiski kukkumiseta ja hilisemate tagajärgedeta...

...paar aastat hiljem sellesama Jawa seljas kusagil Järvamaa värskelt hööveldatud kruusateel. Igavesti pikk kurv oli tulemas, kolmas käik läks rauda ja käsi keeras gaasi kurvi sisenemisel, kui kährik kraavist otse esiratta alla hüppas. Esimene matakas oli selle kohaga, kus jalad ja kere korraga nime kaotavad, vastu paaki... ...aga "mõnutunnet" nautida ei olnud aega, sest kurvi välimine serv ligines ähvardava kiirusega... sai siis hambad ristis gaasi keeratud ja tsiklit kallutatud... tagantjärele võib öelda, et nii pikka, ilusat ja täpset slaidi ei ole elu sees enam korrata õnnestunud, kus kümmekond meetrit järjest kruusatee ja kraavi vahelisest kitsukesest servast mättaid koorida...

...viimane kord aasta tagasi, kus isegi ei näinud, misasi täpselt tsikli alla tormas, ainult tunda oli, et tagaratas sõitis üle üsna suure asja... nuh, endurovedrustus leevendas selle pea olematuks... aga jänkuke oli jooksnud tsiklile külje pealt sisse otse käiguvahetushoova otsa, terve tee oli naha-ja lihatükke täis, nagu oleks jänku jalaväemiini otsa astunud... Hoova sirutamiseks tuli see pealt maha kiskuda ja tükk aega vaeva näha, löök oli selle rõngasse keeranud...