Õnn mootorrattasadulas ehk kuidas ma ikka veel elus olen

[argoa]

Oli aeg, kus JAWA oli iga nolgi unistus, aga kõigile ei jagunud. Oodata ju ka ei kannatanud ja nii sai Planeta 5 esimeseks legaalseks maanteemürsuks soetatud. Eks ta selline pisut matsakas ja maadligi oli, aga teel püsis sunnik hästi. Ühel lühikesel ja soojal suveööl sai liigutud Suislepa lennuväljaga paralleelselt, peaaegu legaalsel kiirusel, kui keset teed jõudis tulevihku maas peesitav kakuline. Eks ta ehmus ja alustas koheselt ka õhkutõusu, aga seekord päästis pigem suurem kiirus, et kakk ei jõudnud piisavalt kõrgele tõusta ja läbis kiirelt esiporilaua ja tule vahelise tühimiku. Hästi läks. Tuli valgustas küll porilauale lagipähe, aga ega need suveööd nüüd nii pimedad ka ei ole, et ilma lisavalguseta hakkama ei saaks. Oleks see kakuke jõudnud tõusta pea kõrgusele, või isegi vastu ülakeha lajatanud... ei taha mõelda. Õigemini kas olekski väga mõtlejat enam... Ei olnud ju tol' ajal sellist riietust kui täna.

Teine lugu juhtus jänesega. Varahommikusel kes-seda-mäletab-kust kojusõidul kalpsas maanteekraavist välja jänesevolask ja litsus liduda tulevihus täie valuga. No ja täpselt siis kui jõudsime kohakuti, tuli jänesel "mõte" teha oma klassikaline "haak", aga kahjuks valele poole. Sööstis mootorisse, see tähendab, et väike kõks ja jänkul pilt eest. Sõitsin tagasi, võtsin jänesel kõrvust ja uskuge või mitte, aga sellise süldina jänest kõrvust tõstes venib ta ikka korralikult poolteist meetrit kindlasti. Viskasin üle paagi ja viisin koju. Puisevõitu oli, ju siis päästsin ta vanadusesurmast...