Õnn mootorrattasadulas ehk kuidas ma ikka veel elus olen

[kaiman]

Mul üks tuttav rääkis kunagi, kuidas ta millalgi vene ajal Jawaga koerast üle sõitis. Kurtis ise, et ta ei õppinudki tsiklisõitu korralikult ära ja siis ka, kui koer ette jooksis, ei osanud muud teha, kui sadulast püsti tõusta. Koer jäi alla ja sai otsa, tõenäoliselt aga just tagumiku üleskergitamine tegi võimalikuks selle, et ise ei kukkunudki.

Huvitav jh muidu oleks täitsa minu kogemus aga et /et ta ei õppinudki tsiklisõitu korr.../siis se polnud mina.aga lugu oli suht sarnane.ehmatas ära küll sõitsin linnast välja oma jaavaga et vajutan peale nüüd .siis nägin et koer seisab paremal teepeervel,hetkeks mõtlesin et nüüd ta kas jookseb jargi või läheb üle tee.jh ta mõtleski minna tagasi üle tee ja otse mulle ette.jõudsin veel mõelda et nüüd ma lendan siis tõstsin kh hoobilt perse ülesse..siis käis laks ära ma ikka lenksus vaatasin üleõla koer jai vedelema..siis tuli hirm peale et koer sai surma ja panin minema mitte koju vaid sõbra juurde ise mõeldes et kohe tuldakse mind otsima..aga jh muidu olen rästikut kruusapeal pooleks sõitnud ja võrriga kanu alla ajanud
eks neid olukordi on veel mida praegu meenutan mis päästis halvimast. aga siin raske seda kirjalikult seletada