Mootorratturite reisikirjad

Kasutaja avatar

Luik
Postitusi: 110
Liitunud: 13 Mär 2006, 19:10
Tsikkel: Honda NC750X DCT
Tänanud: 13 korda
Tänatud: 17 korda

Re: Mootorratturite reisikirjad

Lugemata postitus Postitas Luik » 30 Juul 2018, 13:03

Kanada (Ontario, Quebec) ja USA (Maine, New Hampshire, Vermont, New York state) Juuli 2018.

Ma eriline reisikirjade kirjutaja pole, aga panen siiski nüüd Juulis tehtud tiirust paar sõna kirja. Et järgmistel minejatel mingi aimdus tekiks - eriti paljud eestlased just sinnakanti pole seiklema sattunud. Mingil määral on see muidugi ka põhjendatud, sest maailmas on ka palju huvitavamaid piirkondi. Aga et mul Toronto kanti ka muidu asja oli, siis otsustasin kauemaks jääda ja tsikliga väikese tiiru teha. Siin on enam-vähem kaardijoon tehtud ringist, kus mõned lõigud küll puudu on - kas unustasin salvestama panna või siis jooksis telefon kokku. Kokku tuli natuke alla 4000 km ja seda 10 päeva jooksul.
reisi-kaart.jpg
Veidike puudulik kaart
Esimene küsimus oli muidugi, et kust ratas saada. Hakkasin juba varakult uurima ja üllatuslikult leidsin, et ega neid tsiklirendi kohti seal piirkonnas just liiga palju pole. Lõpuks õnnestus siiski http://www.motorcyclerentaltoronto.com kaudu kinni panna üks Moto Guzzi Stelvio. Kui aga kohale jõudsin ja teda andsin, kui pikka ringi plaanin, siis pakuti mulle siiski 1000-st V-Strömi, pidi kindlam olema, et tagasi jõuan :-)

Panin siis Toronto eeslinnast ajama ja esimeseks eesmärgiks oli linnavööndist välja jõuda. Sisuliselt on seal piiri ääres Torontost Montrealini välja üks lai kiirtee ja selle ümber üks suur linn - ei tundunud liiga huvitav. Eriti sellise kuumalainega, mis sel ajal Kanadas oli - +35 kraadi varjus oli üsna igapäevane. Rihtisin rohkem põhja poole, kus on mõnusad külakesed ja rahvuspargid. Esimese öö olingi Algonquini rahvuspargis. Poole tee pealt ostsin kohalikust Motoneti sarnasest poest telkimisvarustuse ja see osutus väga heaks mõtteks. Motellide ja hotellidega oli Juulis totaalne ikaldus ja kui midagi ka oli, siis olid hinnad laes. Kämpasid on seal aga meeletus koguses ja kuigi telkimine on kanadalaste rahvusspordiala, siis mõne vaiksema kohakese leidis alati. Muidugi ka kämpingute hinnad olid võrreldes Euroopa kämpadega üsna kõrged (12-28€ öö), aga neid oli palju ja nad olid korralikud - dušš kulus sellise kuumaga väga ära ja mõnes kohas sai ka kohvi ja praetud muna hommikuks. Metsik telkimine on keelatud aga teoreetiliselt võimalik, kui leida sobiv koht. Selliste kohtade leidmine võtab aga aega ja seetõttu jäi see mul proovimata.
camping2.JPG
Tüüpiline kämping
Teisel päeval hiilisin Ottawast mööda Mont Tremblanti ümbritsevatesse mägedesse ja kui eelmisel päeval olid mõned üksikud mõnusalt kurvilised teed ette jäänud, siis seal oli neid kohe palju. Teekatte kvaliteet seejuures oli üsna kõikuv väga heast kuni täiesti kohutavani välja ja ka kruusateed tuli iga natukese aja tagant ette. Nii et sellise hooga nagu näiteks Austrias kindlasti lasta ei saanud - kunagi ei teadnud, mis tee kurvi tagant vastu vaatab. Et õhk kiskus väga paksuks ja õhus oli selgelt tormi tunda, siis otsustasin mingi kindlama katusealuse otsida ja valisin bookingust odavaima B&B mõnekümne km kaugusel linnakese nimega Sainte-Agathe-des-Monts. Mont Tremblant asula ise on "rikaste ja ilusate" suusakuurort ja ka suvel on seal kõik vähemalt 2-3 korda kallim kui ümbruskonnas. Ööbimiskoha üles leidmine aga polnudki nii lihtne, sest olin ju Quebecis ja väljaspool turismipiirkondi seal mitte keegi mitte midagi peale prantsuse keele ei räägi. Üritasin oma tunnikese kohalikega mingit sidet luua, et kas keegi sellenimelise B&B olemasolust midagi teab, aga nagu peaga vastu seina oleks jooksnud. Lõpuks sai siiski ühe majakese teiselt korruselt (ilma ainsagi sildita) öömaja üles leitud ja hirmpalavasse tuppa end külili visatud. Ja selgus, et ikkagi oli õige otsus - poole tunni pärast hakkas meeletu äikesetorm, mis kestis kogu öö.
BandB.JPG
B&B - ainsaks tähiseks majanumber (622) ukse kõrval :-)
Järgmisel hommikul ärgates oli lootus suur, et ehk on pärast äikest jahedam, aga see lootus kustus kiiresti. Tundus suisa, et oli veel palavamaks läinud - kui selline asi üldse võimalik on. Pidin kokku saama Montreali eeslinnas elava kooliõega ja sinna siis üritasingi suunduda vältides kiirteid ja nendel esineda võivaid ummikuid. Nimelt on Kanadas ja ka USA kirdeosas ummikust tsikliga mööda sõitmine või ridade vahel sõitmine täielik tabu. Kindlasti saad kohalike sõimu osaliseks ja kui veel politsei peaks nägema, siis on ai-ai-ai. Kogu reisi jooksul ei näinud ma ühtegi ridade vahel sõitvat tsiklit - kõik istusid koos autodega ummikutes. Ja kui väljas juhtub 35 kraadi sooja olema siis ... ei taha. Aga õnnelikult (s.t. ummikutes istumata) ma Montrealini välja jõudsin ja õhtu sai mõnusalt külma õlle, kaasa veetud Vana Tallinna ja kooliaegsete mälestustega veedetud.
Jacques-Cartier_rahvuspark.JPG
Jacques-Cartier rahvuspark
Neljanda päeva hommikul surusin end Montrealist põhja poolt mööda, sest sõbranna jutu järgi olevat linnas (mis asub saarel) pooled sillad remondis ja seetõttu linn ise üks suur liiklusummik. Lisaks polevat Montreal mitte jus eriti huvitav linn. Pigem soovitas Quebec Cityt kaema minna ja sinna poole siis nina pöörasingi. Quebec Citys olid käimas mingid meeletult suured pidustused - kogu linn inimesi ja kontserte ja esinejaid täis, aga oma olematu prantsuse keele oskusega ei saanudki ma päris täpselt sotti, et mis pidustused need nüüd täpselt olid. Tundus mingi Quebeci rahvuspüha olevat - kõik nägi väga patriootlik välja ja valge ristiga sinilippe nägi kõikjal. Eks nad seal siiamaani põevad seda päris kõvasti, et 1995 a iseseisvusreferendum läbi ei läinud ja nad ikka veel suure (ja inglisekeelse) Kanada osad on. Ega nad inglise keeles sinuga suhtlema väga ei kippunud ja asi läks natuke paremaks alles siis, kui enda Ontario numbrimärgiga rattale sini-must-valge külge riputasin. Siis said aru, et olen kaugemalt, ja olid valmis ka ingise keeles veidi lobisema. Õhtuks oli aga linnamelust jälle kopp ees ja parkisin ennast veidi põhja pool asuvasse Jacques-Cartieri nimelisse rahvusparki kämpingusse.
eesti-lipp.jpg
Aitas vahel kohalikel inglise keelest aru saada :-)
Viienda päeva esimese poole sõitsin edasi mööda St. Lawrence lahe kallast. Sealne loodus meenutas väga Norrat ja ka teed olid mõnusalt norralikud - kurvikad ja heas korras. Samuti oli lahe kaldapeal temperatuur peaaegu talutav. Laht läks aga üha laiemaks ja ühel hetkel vaatasin, et nüüd on küll viimane hetk sellest üle sõita ja USA poole suunduda. Paar tundi praamiga ja mõned kilomeetrid veel maanteed ja olingi Quebecist väljas New Brunswicki provintsis, kus võis ka inglise keeles end hästi taas tunda. Et ümbruskonnas ühtegi korralikumat kämpingut ei kohanud ja pesemine tundus väga vajalik, siis jäin öömajale paar km USA piirist olevasse motelli Edmundstoni väikelinnas.

Järgmisel hommikul saigi mingi kohaliku laohoone tagant USA piir ületatud. Või ega see nüüd nii lihtsalt kah läinud - arvatavasti ei olnud neil seal kaugemad turistid just igapäevane nähtus ja nii pidid nad päris pikka aega omavahel arutama, et mida minuga ette peaks võtma. Lõpuks klammerdati passi vahele üks leheke ja sooviti head teed. Olin siit-sealt lugenud, et Maine osariigi rannikuäärne tee pidi üliäge olema ja nii ma mööda piiri otse lõunasse kihutasingi. Piiriäärne tee ise oli suht igav, vaid vasakule (Kanada poole) aeg-ajalt avanevad vaated tegid tuju rõõmsamaks. Rannikule jõudsin üsna õhtu eel ja selgus, et kõik teisedki olid sinna juba kohale jõudnud. Rannaäärsed sadamalinnad olid turistidest pungil ja rannikutee ise üks teosammul veniv liiklusvool. Pooled autodest vedasid paate järel ja teine pool pilvelõhkuja-mõõtu haagissuvilaid. Ja iga vähegi kaunim kaljunukk mere ääres nägi välja kui Lauluväljak Õllesummeri ajal. Ööbimiseks leidsin reisi kõige kallima ja samas kõige nigelama motelli ja otsustasin hommikul sealt kandist sääred teha.

Reisi seitsemendal päeval nautisin veel hommikupoolikul natuke mereäärset suhtelist jahedust ja seejärel pöörasin lenksu White Mountain nimelise rahvuspargi poole. Selles pargis asuvad idaranniku kõrgeimad tipud ja et olen täielik mägedehull, siis need pidi kindlasti üle vaatama. Mägedesse jõudsin pärastlõunal ja need olid ägedad küll. Mis aga puud oli, olid ägedad mägiteed. Sellist korralikku, Euroopa mõistes kurvilist mägiteed sealt ei leidnudki. No Ameerika mõistes kurvilisi oli muidugi küll :-) Tuuritasin veidi ringi ja maandusin mõnusasse kämpasse mägede vahel.
rong.jpg
Rong mäetippu. Kunagi oli see raudtee ühendatud kogu Ameerikat katva raudteevõrguga, nii et said suvalisest USA punktist otse Mount Washingtoni tippu sõita.
Hommikul otsustasin Mount Washingtoni mäge vaatama minna ja kämpa poolt sellele lähenedes avastasin, et päris tippu saab vaid rongiga (need Ameeriklased on ikka vähe hullud). Egas midagi, ostsin pileti ja käisin ära, iseenesest päris huvitav kogemus. Tipust nägin muidugi ära, et teiselt poolt mäge tuleb ka tee tippu ja rongiga alla jõudes hüppasin sadulasse, ringiga ümber mäe ja teiselt poolt teed mööda taas üles. Loomulikult selgus, et tippu viiv tee on tasuline ja ca 10 mph liikuvaid ameeriklasi täis. Aga mõnus oli ikkagi. Pea 2 km kõrgusel oli isegi temperatuur täiesti talutav ja ümbruskonnale avanevad vaated kui just mitte päris miljonit, siis ikka üsna mitme nulliga numbrit väärt. Aga aeg hakkas vaikselt peale sundima ja õhtuks pidin mäde vahelt lahkuma ja lääne poole edasi kimama. Vermonti osariigist sai pea ühe jutiga läbi sõidetud ja õhtuks jäin New Yorgi osariigi piiri lähedusse järjekordsesse imekaunisse rahvusparki telkima.
mount-washington.JPG
Mount Washington - 2000 m kõrgusel oli temperatuur täitsa talutav.
Üheksanda päeva veetsingi mööda erinevaid rahvusparke läbivaid teid lääne poole sõites ja seal leidus korralikke tsikliteid päris hulganisti. Küll aga hakkas V-Strömi vaevama juba üsna viimase piirini välja veninud kett. Reisi alguses oli see just äsja pingutatud aga ju siis oli tegemist vana ketiga - igatahes hakkas ta ühel hetkel juba vastu keskharki käima, korralikult kolisema ja eag-ajalt ka katkuma. Tööriistu loomulikult midagi kaasas polnud ja seetõttu ei jäänudki muud üle, kui keskhark puutükiga madalamasse asendisse sundida, hoog veidi maha võtta ja rahulikult edasi kulgeda. Õhtuks maandusin Watkins Glen nimelisse rahvusparki, kust leidsin oja poolt uuristatud maalilise kanjoni ning selle serval kohe kogu reisi suurima, üle 300-platsilise kämpingu. Ehk tegemist tüüpilise turistilõksuga. Aga kämpas olid platsid siiski piisavalt eraldatud ja inimesed küll äärmiselt jutukad aga väga mõnusad ja rahulikud. Poole ööni pidin küll seletama, et kes ma olen ja kust ma tulen ja miks, aga see aitaski kenasti aega mööda saata hetkeni, mil temperatuur oli telki pugemiseks piisavalt langenud.
watkins-glen.JPG
Watkins Glen
Juba kord turistilõksudesse langenuna sõitsin järgmisel päeval Niagara Fallsi ja veetsin suurema osa päevast seal - algul USA poolel ja hiljem juba Kanada poolel. Läbi Buffalo Niagara Fallsi sõitmine oli muidugi omaette kogemus - ilma korraliku navita tiirutaksin arvatavasti siiamaani sealsetel 4-5-tasandilistel kiirteedel, kus keskmine sõidukiirus oli 120+ km/h ja peale- ning mahasõidud järgnesid üksteisele paariminutiliste vahedega. Ja päeva teine tipphetk oli muidugi ka Rainbow Bridgel lauspäikeses piiriületust oodata, et kas saan kuumarabanduse enne piiripunkti läbimist või ei - seis oli üsna 50/50. Joad ise olid muidugi muljetavaldavad aga neid ümbritsev turismitaristu siinkirjutaja jaoks natuke liig. Reisile punkti panemiseks sobis aga hästi. Ööseks vajusin Hamiltoni lähedal motelli, mis jäi tsikli rendipunktist vaid mõnekümne km kaugusele, et järgmisel päeval mitte liialt higisena lennukisalongi jõuda.
niagara-falls.JPG
Niagara Falls USA poolt vaadatuna
Ja siis saigi hommikul V-Ström tagasi antud ja reisile joon alla tõmmatud. Rendifirma omanikuks oleva äärmiselt sümpaatse rumeenlasega sai veel kõvasti muljetada ja et juttu jätkus, siis viskas ta mind veel oma autoga Toronto lennuväljale ära. Oma ostetud matkavarustuse jätsin rendipunkti, nii et kui mõni eestlane peaks minema sinna ratast laenutama, siis arvatavasti saaks telkimisvarustuse soovi korral tasuta kaasa. Sealkandis on telkimine igal juhul way-to-go.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi kindlasti maailmas on ka huvitavamaid ja odavamaid piirkondi, siis kindlasti tasus see ring tegemist ja paigad külastamist. Inimesed seal on väga suhtlemisaltid ja kohaliku elu-olu tundmaõppimine oli minu jaoks vaat et huvitavamgi, kui kõik vaatamisväärsused.

Kui kellelgi plaan sinnakanti minna ja soovib rohkem infot, andku aga märku.


Sõidan ja eriti ei mölise.

Mine “Motomatkamine”