Huumorit

[joha123]

sarjast lugusid loomadest:
Ja sõidan mööda Tartu maanteed kui korraga näen, et rebane on alla aetud. Võtan hoo maha ja loom tundub täitsa terve olevat. Sõidan siiski edasi ja ei viitsi ära koristada, sest mõnus väsimus oli juba peal. „Aga äkki oli lihtsalt uimane? Verd ju ka polnud!“, kummitab peas ja keerangi kuskil kilomeetri möödudes otsa siiski ringi. Pean kinni ja lähen rebase juurde. Loomulikult paljakäsi ikka! Lebab teine rahulikult. „Kutu, mis kutu, aga koristan ta vähemalt maanteelt ära“, mõtlen teda jalaga togides. Rebasel igasugused elumärgid puuduvad. Hakkan siis turjast haarama ja sa vana Siberi lits! Ellu ärkas ja hambad kohe sisse. Mis te arvate kuhu? Otse loomulikult paistes pöidlasse ja lahti ei lase! Raputan, mida ma raputan, aga tüüp on pöidlas kinni! Löö või ise raisk maha! Lõpuks rebasepoiss halastas ja tegi minekut. Pöial paistetas suureks nagu väiksem till erektsiooni seisundis. Oi raisk kui valus oli! Ma olin täitsa unustanud, et nii mõnedki loomad ja rebased sealhulgas, on ju kavalad ning teesklevad surnut. Isegi lapsed teavad seda, aga „suur loomakaitsja!“ on loll, mis loll! Fakt! Järgmised mitu nädalat sain marutõvevastaseid süste, aga sain ka hea õppetunni, mis elu lõpuni meelde jääb – ilma paksemate kinnasteta pole mõtet võõraid või metsikuid loomi torkida!