Mootorratturite reisikirjad

[puhh]

Ei jõudnud järgmist aastat ära oodata ja nädalajagu päevi peale Horvaatia reisi võtsime ette uue reisi, seekord natuke lühema - Leetu ja eesmärgiga külastada Kaunast, Trakaid ja Nidat. Tõsi, sõiduvahendid olid väga kummalised ja panid nii mitmed leedukat pead vangutama. Nimelt tsikkel ja auto. Selline sümbioos ei olnud sobitatud mitte hirmust tormi ees (vt eelmise postituse lõppu ) vaid põhjusest, et teistel rattad puudu. Pealegi andis see mu rattale vabaduse kõikidest kohvritest. Ilmad olid parimad. Sõitu alustasime reede (19.august) hommikul. Kuni Nidani kulges kõik peaaegu õlitatult, väikesed viivitused teeremondi tõttu jms kuulus asja juurde. Tartust väljasõites tõmbas politsei rajaveerde, oli tsiklimeeste dokumentide kontrollimise aktsioon, sest autosid ei piiratud. Tsiklipolitseiga natuke vesteldud ja taas edasi. Kummaline vahejuhtum oli Eesti-Läti piiril. Sõber oli unustanud auto rohelise kaarti maha, mida piirivalvur igatses näha, kuidagi siiski lasi läbi, mina pistsin kawa dokumendite asemel talle pihku hoopis oma saabiku dokumendid, kuid paistis, et ta oli nendega väga rahul ja lasi mind ilma pikema jututa läbi . Nidalale minek on päras peavalu, sest nädalavahetusel sinna pürgijaid paksult ja seega järjekorrad meeletud, (tõsi tsikkliga oleks ma mitu korda edasi tagasi käinud, kuid sõpru tuli ilusti oodata). Tagasitulekuga jäime hilja ja pimeda peale ja otsustasime sõita nii kaua kui suudame. Statoilis tankisime ennast kohvi ja energijooki täis, et siis u 20 või 30 minuti pärast tee kõrvale keerata ning magama heita .
Pühapäeval peale lõunat jõudsime ilusti koju tagasi. Ainuke mõte - oeh, saaks vaid natsa sellest istmest puhata.
Tõsi paistab, et selleks aastaks on pikemad matkad sooritatud ja ees ootab talv ratta seadistamiseks ja korrastamiseks.