Mootorratturite reisikirjad

[morse]

Nädalavahetus Floridas Triumph Bonnevillega

Kõik algas sellest, et juba mõned nädalad ütles Waze mulle pöördeid ette miilides. Nagu ta oleks teadnud, et ennast paaripäevase etteteatamisega Floridasse pean komandeerima.

Lendasingi Tampasse ühte tehnilist muret uurima. Õnneks lahenes tähtsaim küsimus 15-minutiga ja peale erinevaid toiminguid jäi mu nädalavahetus päris vabaks.

I päev

Vaatasin netist välja lähima motolaenutuse. Harley poe sulgemiseni oli 1,5 tundi. Uberdasin ennast sinna kohale. Asutus oli võimas: lõpmata palju ilusaid Ameerika tsikleid - aga ainuke mees, kes rentimisega tegeleb, sõitis oma chopperiga mulle väravas vastu, et koju minna. Kui hommikul kell 10 tagasi tulla, siis saab. No worries - mul ei olnud ju bronni ega midagi... Üks sõbralik müügionu uuris, et kust ma pärit olen ja mis tsiklid mul on jne. ‘59 aasta Jawa pildid teda eriti ei kõigutanud aga 2019 LC4 tõi sellise ilme nagu ma oleks täiesti valesse kohta sattunud. Raputasin endale tuhka pähe ja ütlesin, et: “Jah! Ma olen SEE mees. Mudakoll.” Jäime sõpradeks.

Olin nüüd ilma liikumisvahendita üsna imelikus rajoonis. Kas kutsuda järgmine Uber? Õnneks jäi mulle ennist tagasipöördel silma, et kõrvalkrundil oli Triumphi esindus. Sulgemiseni oli veel üle tunni. Jalutasin sisse, tervitasin rõõmsalt ja pärisin, et kas rentimisega ka tegeletakse. “Jaa. Aga ainult üks ratas on pakkuda. Bonneville 1200.”

Käi ära! Nii ilus ratas! Rida 2, 2018 aasta.

Rentisin lisaks kiivri ja soetasin kindad. Tenkudes on nats naljakas sõita küll aga ma rahustan ennast sellega, et kohalikud Harleymehed ei kanna isegi kiivrit mitte...

Esimene sõit algas loojangul. Üle sellise silla, mida oleks muhu ja mandri vahele vaja, sain teispool lahte asuvasse linna, mille nimeks, usu või ära usu, on St. Petersburg.

Kohalikus Sankt Peterburis tiirutasin soojas ookeaniõhus ringi, käisin filmidest tuttavas väikeses toidupoes, mis oli ausaltöeldes räpakam kui Aasia analoogid, rüüpasin Starbucksis kohvi, alustasin reisikirja ja ühe tänava ääres nägin, et need mündipesumajad on päriselt olemas...

Edit: selle jaburuse ümber kukkuvate fotodega pean kodus korda tegema. Seniks palun kallutage monitor serva peale.

Esimese õhtu suurim tähelepanek: sääski ega muid putukaid ei olegi. Klaas lahti saab isegi kiirteel sõita ilma, et millegagi pihta saaks. Visiiri puhastamisega pole ka muret.

Uuesti üle lahe sõites tulid meelde Eminemi loo sõnad: “I’m doing ninenty on the freeway.”

Homme tuleb pikem sõit. Vaatab, kas jõuan õhtul kirjutada. Pilte plaanin teha.