Mootorratturite reisikirjad

[morse]

Nädalavahetus Floridas Triumph Bonnevillega

II päev
Sõitsin osariigi läänekaldalt idarannikule (FL on poolsaar). Konsulteerisin kohalikega ja valisin välja paar maanteed, mida nemad nimetavad “kohalikeks teedeks”. Meie mõistes Piibe maantee. Sõita sai päris kiirelt. Tee läbis mitmeid väiksemaid linnu ning seal oli piirang 70 km/h. Mujal enamasti 110km/h. Nali on selles, et kõik annavad julmalt kuuma. Täiesti tavaline oli see, et kiirust ületati 10-20 mph. Teisiõnu – linnast kütad mitmerealisel teel 90ga läbi ja sirgel teel kiirematega sammu pidamiseks oleks vaja paremat kiivrit kui see Belli koorik, mille ma rentisin. Kohati ka kiiremat ratast

Politseinikest
Päeva jooksul sõitsin paar korda Politsei vaateväljas +20mph. Selle peale ei liigutanud Šheriffid kulmugi. Üks juhtum seal kohalikul Piibe maanteel oli selline, kus 55mph alas oli Police tee äärde liiklust rahustama pandud. Vilkurid põlesid ja auto parkis maantee ääres. Ma võtsin hoo maha – teised kiiremad masinad, kellega ma koos olin sõitnud, lasid suvalt 70mph neist mööda. No ma andsin ka juurde, et mitte jalgu jääda.
Kui lennujaamas ja tollis sain kolmel korral Politseiga pikalt suhelda, et kes ma olen jne ning südalinnas oli lugematu arv ekipaaže üldist korda hoidmas, siis maanteel oli neid ülivähe. Ma reaalselt lootsin, et saan juttu puhuda – aga tundub, et kiiruseületamised tõesti ei ole nende riigis eriline probleem.

Liikluskultuurist, teedest, navigeerimisest ja liiklusmärkidest
Teed on laiad ja kvaliteetsed. Liikluskultuur on viisakas. Tõsiselt turvaline oli sõita (isegi kehvas varustuses enamasti 130 km/h, kohati kiiremini). Üksteisele selga ei ronita (pikivahed on normis). Vahele lastakse alati. Mingeid veidraid manöövreid ei näinud kolme päeva ja 800km jooksul absoluutselt. Liiklemise koha pealt oli 2 suurt üllatust. Märgid ja navigeerimine.
Kuna mu telefon oli teibiga Ram Mounti pikenduse külge tõmmatud ning laadijat ei olnud, siis suure osa ajast navigeerisin lihtsalt nii, et vaatasin korra kaarti – valisin marsuruudi välja ja siis lihtsalt navigeerisin tunde ja liiklusmärkide järgi (ekraani panin tummaks). Teatavasti on neil linnad kõik pealtvaates ruudustikud. See teeb kõik nii lihtsaks. Sa lihtsalt kujutad oma peas ette, kuhu sa minna tahad. Lähed. Ja jõuad kohale. Ilma GPSita saad võõras kohas vabalt hakkama. Näiteks kui ma jõudsin idakaldal esimesse peatuskohta, siis sõitsin läbi linna ja jõudsin sihtkohaks valitud randa ilma kaarti vaatamata. Need paar pööramist, mis tuli ette võtta, olid lihtsalt meeles. Kujuta ette, et hakkad Tallinnast sõitma, põrutad läbi Tartu ja Võru ja Valga. Ja KOGU tee. Reaalselt KOGU tee on sirge. Mitte ühtegi pööramist, mitte ühtegi ringteed. Mõni mantee oli selline, et kui paar kurvi said võtta, siis olid õnnelik! Suurlinnades on jah keerulisem, sest seal on kolmetasandilised ristmikud jne. Kuid nende puhul tuleb mängu järgmine abimees – liiklusmärgid.

Liiklusmärgid on suures osas tekstilised (ingliskeelsed). Alguses oli see imelik, kuid mida rohkem ma sõitsin, seda selgemaks sai, et liikluskorraldus on neil hea. Selle asemel, et proovida kujundada ühte märki, mis kataks võimalikult palju olukordi (näiteks “anna teed”), on võimalik kasutada lihtsaid ja konkreetsele olukorrale mõeldud juhiseid: “Stop behind this line”, “Be prepared to stop when yellow light is flashing”, p*** Xing” (oi kui kaua ma leiutasin, et et, mis see Xing on – lõpuks sain aru, et mõldud on p*** Crossing). Lahedaid liiklusmärke oli veel, näiteks: “Panther Crossing” (Jah! Panter – ja tema puhul oli Crossing välja kirjutatud). Looduskaitse alal ussipildi juures oli: “Animals Xing, give them a brake”. Ja minu lemmik: “Hill blocks the view” (meie mõistes topelt pidevjoon + mark möödasõidukeeld). Kuna sealkandis lund pole, siis olid väga paljud asjad teele duubeldatud – väga raske oli kogemata valesse ratta sattuda.
Ühesõnaga liikumine ühest kohast teise oli liikluse mõttes täielik puhkus. Ma usun, et kõige suurem roll on sellel faktil, et kogu linnaplaneering on selline, et teedele on meeletult ruumi jäetud VS olukord, kus majad on ammu olemas ja siis proovitakse sinna vahele uusi teid luua.

Mootorratturi seisukohast on Florida teed IGAVAD. Kurve ei ole. Mõnikord ma sõitsin 50km ilma ühegi mäe või keeramiseta. Kuna ühendriigid iseeneses on mu jaoks vaatamisväärsus, siis need kolm päeva olid siiski väga väga lahedad. ADVrideri kodumaa on läänekaldal – väidetavalt läheb Californias ka dualsport rataste müük paremini, sest neil on mägesid, kruusateid jmt. Floridas nägin kahte enduurokat – ühega vedas keegi lõngus oma surfilauda randa ja teasel oli suur silt “For Sale”. Mõlemad olid DRid.

Kokkuvõttes ma ei lasknud ennast veel sirgetest teedest häirida. Tore oli vaadata palju Bonneville välja läheb. Keerasin rulli põhja ja ootasin ja ootasin ja… Maksimaalne oli 115 mph ehk umbes 180 km/h. Pole just päris 320 km/h nagu see Triumph, millega kunagi Bonneville’s kiirust katsetati aga kähku sai edasi.

Tsiklist
Vesijahutusega 1200CC mootor võiks rohkem jõudu tekitada, aga sellest hoolimata on Bonneville tõeliselt mõnus tsikkel. Iseloomukas. Ülikvaliteetselt toodetud. Rahulik ja mugav. Väga kindla juhitavusega. Käigukast nagu Boss-Hossil. Esimene käik on nii kiire, et tegu ei ole pelgalt kohalt võtmiseks mõeldud ülekandega. Kuna mootor on väga rahuliku loomuga, siis esimesega saab reaalselt ringi sõita – linnas ongi nii, et nendes kohtades, kus tavalisel rattal paned teise, jõuad Bonneville’ga esimeseni. Teine käik on 50km/h sõites täitsa rahulik – kui tead, et kiirendamist pidurdamist ei ole, siis paned muidugi kolmanda või neljanda. Samas! Kiirteel juhtus korduvalt, et ma unustasingi masina neljanda peale (pill on lihtsalt nii sileda käiguga, et mingi 3-4K RPM ei anna mitte kusagilt vibras ega hääles tunda). 110km/h kuuenda käiguga kukkus pööre ikka päris madalale (2K või 3K RPM vist).
Tõsiselt hakkas huvi pakkuma, et mida need kolmepütased Triumphid endast kujutavad. Ei välista, et kunagi mõne sellise inglasega ringi sõitma hakkan.

Ah jaa! See ka. Kes ei tea, siis Bonneville teeb väga lahedat häält. Natuke nagu chopper aga mõnusalt vaikne (ja mulle meeldis eriti see, et õhupuhastist polnud mitte mingit lörinat kuulda – kogu hääl tuli summutist). Keegi Valga mees pani just foorumisse raske südamega oma täitsa uue Bonneville müüki. Identne sellele, millega ma sõitsin. Julgen soovitada küll, kui selline žanr meelekohane on.

jätkub...