Mootorratturite reisikirjad

[morse]

Nädalavahetus Floridas Triumph Bonnevillega

II päev. Jätkub.

Tanklatest.
Esimesel tankimisel sain paagitäie 89’t, sest ma eeldasin, et tegu on 98ga. Kõikides tanklates oli kõige kangem kraam 93 – edaspidi kasutasin seda. Fotol soovitan tähele panna kahte asja:
A roheline on diisel ja must on bensiin (mul oli ükskord juba roheline voolik paagis ja ma imestasin, miks see toru nii lai on).
B kõik variandid sisaldavad kuni 10% biod.

Usaldamatuse õhkkond
Maksmine ei ole päris nii lihtne kui meil. Kuna üks mu pangakaartidest jukerdas, siis maksin tavaliselt sulas. Aga see ei ole päris nii nagu kusagil Väike-Maarja Olerexis, et: “kuule, palun pane pump käima”. Annad hoopis 20 dollarit vmt, tangid ära ja alles siis saad ülejäänu tagasi. Usaldamatuse õhkkond on selline, mis meieni pole õnneks jõudnud. Advokaadibürood on tänavate ääres kõrvuti kingsepa töökodadega. Nende reklaame on meeletult.

Elatustase
Palju ringi reisides, leian pidevalt kinnitust sellele, et meie riigis on elukvaliteet ikka väga hea. Olgugi, et ma ei kujuta ette, kuidas Eestis miinimumpalgaga lapsi üleval peetakse, siis mujal on asi tõesti veel hullem. Hommikusöögi lauas sattusin pikalt juttu rääkima kahe Ameeriklasega. Abielupaar New Yorki osariigist. Mõlemad pensionil õpetajad. Nende sõnul on USAs maapiirkondades vaesus väga suur probleem. Nad kirjeldasid, kuidas nende klassides oli õpilasi, kellel polnud kodus mitte midagi süüa, polnud jooksvat vett jne. “Public school” on selline koht, kus läbisegi käivad lapsed, kellest mõni ärkab hommikul haagissuvilast ja mõni täiesti tavalisest kodust või isegi uhkest majast, kus on bassein jmt. 800km jooksul nägin neid vaeseid rajoone. Pilti ei teinud aga ehk piisab väitest. Olen enduurokaga kõikvõimalikud Eesti urkad läbi sõitnud ja meil paistab elu parem…
Muidugi rikkust on USAs palju. Teise päeva lõuna ajal jõudsin Palm Beachile. Sõitsin mööda rannikut ja nägin sadu, võibolla tuhandeid villasid, mis on ehitatud otse ookeani randa. Mulle sealne arhitektuur muljet ei avaldanud. Eelistan teistsugust elamist… Rand oli ilus. Üle ookeani on kodu:

NASA
Rannikut mööda põhja poole sõites jõudsingi oma peamisesse sihtkohta: Kennedy Space Center. Cape Canaveral on kosmosestartideks hea asukoht, kuna rakett saab ida poole lennates ära kasutada maa pöörlemise kiirust (mis on väga arvestatav abi, vist umbes 1/3 kogu kiirusest) – Floridast itta jääb ju ookean, kuhu kukkumine ei kujuta ohtu tsiviilelanikele. Tänapäeval stardivad sealt pigem Spacex jmt firmad. NASA ise kasutab teisi baase. Veetsin Cape Canaveralil pool päeva ja tunne on selline, et peaks tagasi minema. Vaadata on päris palju. Esimese tunniga olin sattunud pealiskaudsetele näitustele ja olin hakanud juba pettuma. 3D kinos näidati filmi kosmosesüstiku stardist ja kogu see asi oli nagu üks magus Ameerika film ikka. Ladusin juba peas sõnu ritta kuidas NASA külastuskeskust maha teha, kui kinoekraan tõusis üles ja nähtavale ilmus REAALNE 35 korda kosmoses käinud süstik. See hetk oli võimas. Seal sai ümber lükatud ka minu pettumus seoses faktide vähesusega. Süstiku ümber olid väga sisukad infokillud. Leidsin sealt ühe mehe, kelle nimesildil oli ametinimetus Dotsent. Mark on aastakümneid NASAs töötanud. Sain temaga jutule ja kuulasin umbes tund aega lugusid uutest ja vanadest tehnoloogiatest ning õhku lendavatest kosmose rakettidest. Enne kui ISS valmis sai ja korduvkasutatavad süstikud kasutusest maha võeti, jõudis 2tk nendest õhku lennata. Täpsustan, et süstiku all pean silmas seda lennukilaadset korduvkasutatavat laeva, mis õhkutõusu ajaks seotakse suure vesinikku ja hapnikku täis tünni külge ning millel on 2 põletit ja mis maandub tagasi maale nagu lennuk. Igaljuhul lahe oli kuulata, mis põhjusel need 2 õhku lendasid.

Mõlemad vead seisnesid materjalides, millega tsiklifoorumis tihti kokku puutume:

O-ring andis saba!
Need 2 raketti, mis peale starti laevast irduvad – nad on poltide ja mutritega moodulitest kokku kruvitud. Et asi tihe oleks, siis kasutatakse iga poldi kohta ühte O-ringi. Tol õnnetul päeval oli stardi eel ilm külmem kui tavaliselt. Raketi valmistajatehase insenerid olid stardi vastu. NASA palus neil tõestada, et miks külm ilm peaks kehvem olema, kui soe – kuna selliseid teste ei olnud kunagi tehtud, siis NASA ja tegelikult ka valmistajatehase juhtkond andis stardile rohelise tule. Külmaga rabe O-ringilahendus tekitas raketi küljelt välja purskuva tulejoa, mis tekitas paksu pahandust ja nii see süstik otsa saigi. Teine lugu puudutas materjali, mis tsiklifoorumis oluliselt rohkem jutuks:

Penoplast irdus!
See keskmine, kõige suurem tünn on kütusemahuti. Et kõik vajaliku temperatuuri juures püsiks, kaeti need mahutid penoplastiga, mille peal oli omakorda alumiiniumi kiht. Kuna penoplasti kihtididesse jäi alati tahes-tahtmata õhku, siis oli tavaline, et kütusemahutilt irdus stardi ajal väikseid tükke (madalama rõhu käes hakkas Penoplasti sisse lukustunud kõrgemal rõhul olev õhk välja pressima). Igaljuhul seda ei peetud suureks probleemiks. Tol õnnetul korral juhtus säärane lugu, et stardi ajal irdus üks kohvrisuurune tükk kütusemahuti kestast ja kukkus vastu tiiba. Tiivast tuli tükk välja aga Astronaudid ei teadnudki seda. Kabiinist ei olnud seda osa tiivast lihtsalt näha. Nad täitsid orbiidil edukalt oma missiooni ja hakkasid tagasi atmosfääri sisenema. Sisenemisel nende vigastatud tiib lihtsalt sulas ära. Nagu ma aru sain, siis keegi neist ellu ei jäänud…
Väljapanek oli päris huvitav. Tsiklifoorumile kohaselt näitan ennekõike turbosid ja teerulle. Kusjuures vaatepilt Triumphi esinduses ja NASAs oli mõnes osas sarnane:

Dotsent Mark: