Mootorratturite reisikirjad → Tuur mootorrattaga Itaaliasse


Hitchiker
Postitusi: 535
Liitunud: 24 Sept 2003, 10:31
Tsikkel: suzuki gsr600

Tuur mootorrattaga Itaaliasse

Lugemata postitus Postitas Hitchiker »

Tuur Itaaliasse

Niisiis, kui kôik ausalt ära rääkida, siis oli see Merle môte. Môte ise järgmine – minna Shveitsi! Pole ju paha plaan, liiatigi kui mootorratas lausa kisendas pikema matka järele. Kuupäevadeks 13-15 august, kuna Luksenburg peab arusaamatu sisuga usupühasid.
Niisiis laupäeva hommikul kola kotti ja teele, paagikoti kinnitamiseks ma loomulikult harutasin kôik plastikosad lahti - veendumaks, et see pole vajalik (mille tagajärjel kadus sôidu ajal bentsukraani nupp, niiet nüüd peab seda näpitsatega keerama). Igatahes asusime teele, kôik tôotas tulla super, isegi pilvi polnud taevas ja päike näitas oma eredamat poolt. Esimene peatus kiirteeäärses bensiinijaamas ja paak täis odavat Luksenburgi bensiini . Nüüd lausa lennates edasi..kuigi mööda vale teed , niiet Thionville-sse jôudsime läbi kahtlase ringi ja kenade prantsuse külakeste. Selgeks sai veendumus, et kui luksenburglased ehitavad vabal ajal sildu, siis prantslased ringteid. Nônda siis, kell pool 11 jôudsime Metz-i, kena linn pole midagi kosta. Raudteejaam on suurem kui Tallinna kaubamaja ja muidu oli ka äge. Merle sai oma talitsematut pildistamiskirge ka alles nüüd rahuldada. Seal nägime ka esimesi palme ja ilutaimena pargis kasvas mädarôigas..Enivei, tunnike jalutamist ja minek, enne üritasin veel visiiri surnud kärbestest puhtaks pesta, aga ei ônnestunud mul kasutamiskôlbulikku kraani leida. Nônda siis, edasi Strassbourgi poole. Ohh oli see vast tee: sile, päikeseline, künklik, käänuline, piisavalt lai, ühesônaga mootorratturi unistus. Suhteliselt tee alguses möödusid meist kolm bikerit, otse loomulikult pidime ka meie neile sappa vôtma. Kiirus oli nii 130++ whoa!! Merle pärast ütles, et ta sai täpselt aru, miks hobused mustangikarja nähes kaasa jooksma hakkavad :) Peale 130 km oli tagumikul juba sadulajälg sees, mis sundis tegema väikest vahepeatust. Sel ajal mis ma kulutasin seest pisukese ôlle ostmiseks ja kiivri pesemiseks, oli Merle juba vennastunud Belgia motomatkajaga kellel oli sôidukiks 400 Suzu Burgmann. On see vast imeriist, roller – aga mugav, ei saa ju olla mootorrattal käsipidurit ja automaatkäigukasti. Igatahes lobisesime nats ja nautisime lihtsalt ilusat ilma maanteepubi terrassil. Edasi Stassbourgi poole, mingil hetkel oli teeäär täis piknikulaudu ja nendega ääristatud inimesi, algas koletu käänuline laskumine. Peale seda oli valida, kas kiirtee vôi tavatee, meie loomulikult valisime tavalise ja ei kahetse, kuna Prantsusmaa on tegelikult päris ilus. Viimase otsa Stassburgi pidime ikka mööda kiirteed sôitma, ônneks viis see otse kesklinna. Strassburgis parkisime kenasti kesklinna ja jalutasime niisamati ringi. On seal vast trammid, niikui ulmefilmist. Kui Tallinna linn uut trammiliini plaanitseb, siis peaks küll terve linnavalitsus minema Strassburgi nendega tutvuma. Poleks ju asjata kulutatud raha? Raekoja platsil mürtsus trumm ja kajas pillihääl, mida nônda kena kuulata oli. Igasugu söögilôhnad ajasid kôhugi tühjaks, niiet ostsime papptotsikutega Tai rooga, mis maitses hästi küll. Imelikul kombel pidi seda näpitsatega sööma. Muide Strassburgis raha vahetamiseks peab sealses pangas konto olema….on ikka kiviaeg.
Edasi kimatasime juba Sveitsi poole, kohad Prantsusmaal nagu Colmar, Mulhouse ja lôpuks Sveits ja Basel. Va vereimejad nöörisid juba piiril meilt 30 €, a nuh, tagasi ka ei hakanud enam pöörama . Basel on rahulik ja tasane linnakene, vähemalt see park oli, kus meie peatusime. Hinnatase on môistlik, ôltsi eest küsiti miski 55 senti (ohh oleks ma teadnud mis eespool ootab).
Igatahes peale veikest puhkust otsustasime, et otsime üles Interlakeni, mille ääres paiknes ka meite hotell. Peale paarikümmet kilomeetrit algasid Mäed. Millegipärast muud juttu kiivrist tuulega eriti kuulda polnud, aga Merle ohked ja ôhked kostsid küll läbi tuulemühina. Samas peab tunnistama, et mäed on vôimsad. Interlaken vôttis esimesel pilgul hingetuks, helesinise veega hiiglaslik mägijärv, täis jahte valgete purjedega..ojaa, seda tasub näha. Kôigepealt sôitsime linna sisse ja parkisime kohalikku raudteejaama, loomulikult olime juba pool tundi ringi kollanud kui mulle meenus, et vôti jäi ette. ônneks ei olnud keegi seeaeg tsikli vastu huvi tundnud. Igatahes paistsid ära ka lumised mäetipud, mis meenutas Merlele, et vaja isale helistada . Tegime ka vinge söömaaja, mis koosnes friikartulitest ja guljašisupist. Igatahes oli kell juba piisavalt palju, et hakata Faulensee poole minema, viimane nimelt oli koht kus paiknes reserveeritud öömaja. Loomulikult oli selle koha leidmine kaardilt vôimatu, ônneks supersuhtleja Merle rääkis kohaliku politseinikuga asjad ja jutud selgeks ning saime teele asuda. Faulensee leidsime suht valutult üles ja linnakesest läbi sôites jäi mulle silma üks kena hotell, mille parklas oli umbes miljon tsiklit, mina mudugi joovastunult kisama, et see on ôige koht, aga Merle kuriloom tahtis ikke edasi sôita. Nuh miski hetke pärast peatusime ja otsisime ikka hotelli reserveeringu ka välja..ja keerasime otsa tagasi ning arvake nüüd mis hotellis me siis elasime :D loomulikult selles kus oli juhuslikult prantsuse tsiklistide kokkutulek. Ivo jaoks oli päev kui muinasjutt, üks pisike tiir veel, nimelt Spietzis mis asus ca 3 km eemal käisime ja tankisime kolmanda paagitäie bentsu. M6ned pildid imekaunist j2rvest ja tagasi.
Tagasi hotelli tulles oli meil muidugi vaja ronida tsiklimeeste pittu sisse ja sealt ôlli pommida.. saime kah. ônneks Merle suurt ei joonud ja mina sain tema jao kah omale. Lobisesime siis tsiklistidega poole ööni välja ..ehh on ikka elu mis? Kuigi lärm pidada hommikuni kestma, ei kuulnud küll magades kyll mitte piiksugi.
Hommikul tôus enne kukke ja koitu, ehk kell 10, pesuruum oli täis suhteliselt vaikseid mootorrattureid.. ei tea miks? Ajasime endid kiirelt jalule ja hakkasime hommikusööki otsima, selleks tuli tagasi Interlakenisse sôita. Kena kohake ja kena söök, kuivôrd eile olime lumiseid mäetippe näinud, tekkis plaan minna neid lähemalt uurima, pôristasime imekaunite kaljude vahel ringi ja lihtsalt ohhetasime. Gondliga mäkke s6ita ei saanud küll, kuna see oli nii tihedalt täis pakse saksa turiste, et me oleks ilmselt alles järgmisel päeval üles saanud. Käisime vaatamas Trümmelbachi juga, mis on ainuke ligipääsetav kalju sees voolav juga Euroopas (Trümmelbach. 2005). Sellest ei saa ma senimaani aru kuidas pisikeses jaapanis niipalju pildistavaid turiste olla saab? Äkki neil on seal tehas?
Nati peale seda hakkas SADAMA!! (etteöeldes sadas Shveitsis sellest punktist alates kaks nädalat jutti ja pôhjustas katastroofilisi üleujutusi). Hea et me esimeste tilkade peale märkasime vihmakombed selga ajada (thanks God for Louise). Selline ilma ju lausa kisub päikest otsima ja eks keerasimegi ninad Itaalia poole, edasi sôit kitsaid mägiteid pidi lausvihmas..seda kuni St Gottardo nimelise kohani, kus tegime esimese peatuse. Korraks isegi tundus, et vihm vôib järgi jääda….naiivid :D Igatahes kohe peale seda elamus -17 km pikk tunnel, ma juba lootsin, et see viib otse Itaaliasse, aga kahjuks ei. Igatahes miski 30 kilti enne piiri otsustas tsikkel välja surra, sümtomiks - bents otsas, näidiku järgi oleks pidanud veel miski 5 liitrit reservini olema. Tunne oli mega, asuta in a middle of nowhere kiirtee 22res. Loomulikult avastasin ma ka kohe, et bentsukraani nupp on kaduma läinud. Hea et näpits kotti sai, kraan reservi ja edasi. Esimeses bentsukas aga keeldus bentsupaagi luuk avanemast (ju ma kuskil bentsujumala välja vihastasin), egas midagi kuuskant välja ja kogu luuki ümbritsev kate maha. Selgus loomulikult, et ka sellest pole abi, raju kangutamise peale ônnestus luuk lahti saada ja selle hinged ära murda. Paagipôhjas loksus ca 6 liitrit bentsu, kurat teab mis karmavôlg see oli. Igatahes värsket peale ja Itaalia poole edasi. Vahetult enne piiri sadu lakkas ja sinitaevas paistis. Uskuge vôi mitte, aga mulle meeldib päike. Sôit siis juba Itaalias, kusjuures sealne tolliametnik oli sjuuke peedu kes uuris meie passe ja minu seni saksa transiitnumbriga tsiklit suure pôhjalikusega, läbi igatahes lasi. Esimene takistus kuskil 10 km pärast, esimene tasuline kiirtee. Nuh otsustasime maksta kaardiga (siilike aitab ehk), paraku on vihmakombe, jope ja muu kola alt kuradima keeruline kiirelt rahakotti üles leida ja ilmselt hakkas tôkkepuul meist kahju, kuna ta avanes ise (v6ibolla ikka siilike aitas). Ei osanud muud kui ôlgu kehitada ja edasi sôita. Ca 25 km pärast järgmine tôkkepuu, kus tuli ikke 2 euri loovutada, enivei sealt edasi tôrgeteta Milaanosse. Ohh on see vast maa, iga teine liigub kaherattalisel, erakordselt palju on suuri rollereid nagu Piaggio x9, Burgmann ja Silverwing, mu arust oli neid isegi rohkem kui tsikleid. Milaanos töllerdasime mööda peatänavat ringi ja istusime minu hirmsa ôlleisu sunnil tänavakohvikusse, mis te arvate mis seal 1 ôlu maksab? ôIGE!! Jah -- ongi kaheksa euri klaas (mölakad!) a ônneks toodi sinna juurde ka vôisaia ja oliive..küll maitsesid head. Vaatasime veel ühte kindlust, aga ma seni ei tea mis see täpselt oli, kuna kogu jutt oli Itaalia keeles. Suht naljakas oli ringi käia vihmakombe seljas, paks jope all kui kogu ülejäänud rahvas oli t -särkides vôi milleski veel ôhemas, ôhutemperatuur 26 kraadi, seda siis kell 19 ôhtul. Pikalt me seal ei olnud, kuna plaan ju veel tagasi hotelli saada, minu kinnisidee oli ju veel ka Como järve näha. Niisiis hakkasime tagasi pöörama, idee oli otsida môni kôrvaltee.. leidsime kah, see viis tegelikult ka kiirteele kus seekord rahhi ei küsitudki. Mingil hetkel üks kohalik tsiklitibi hakkas uue gs500-ga meelitama mindki kihutama, eks me siis kihutasime mônda aega. Ühe foori all ma küsisin, et kus on Como järv, seepeale keeras tibi gaasi ja nuh, fun oli kuskil 150km/h läbi linna tuisata, järve ääres ta lehvitas ja läinud oligi. Eks me siis nautisime nats kauaotsitud Como linna ja järve, peab tunnistama, et mägijärved on väga kaunid ja romantilised. Eriti sügava mulje jättis päikeseloojang alpide taha ja selle peegeldus järvelt. Aga jah ega meil seal pikalt molutada aega polnud ja nôndaviisi asusime tagasiteele, loomulikult tabas meid kohe peale piiri taas vihmasadu …ôrrrrr. Taaskord veendusin, et ma armastan sooje tunneleid ka peale p2ikese muidugi. Peale seda vihm… see oli ropp. Leidsime kaardilt miskise shortcuti, mis meid oleks pidanud San Bernardino juurest otse Interlakenisse viima, kaardi järgi parim otsetee. Paraku IRL oli see tee üks käänulisemaid ja pimedamaid teid üldse mis olla saab (ônneks ma ei näinud seda mis tee ääres oli) ja aina külmemaks läks, eriti popikas on sôita paduvihmas tänavakingadega.. soovitan ekstreemsuste otsijatele. Peale igavikulist ä5 km sôitu ma ei neinud korralikult läbi visiiri enam.. pôhjuseks LUMI! Peatasime kinni suure rôômuga, et enam ei saja ja puha ja et teeme lumesôda ja pilte. Kohe aga selgus, et lumekiht oli ca 10 cm ja tsikkel keeldus edasi liikumast. Maha ka ei saanud tulla, kuna siis oleks ta lihtsalt libedaga ümber kukkunud.. kurikuri, tunne oli täpselt selline, et sinna me jääme. Meenutagem, et see oli Augusti keskel. Mingil veidral moel aga ma ikka suutsin otsa ilma kukkumata ümber keerata ja korralikult kaks jalga maas hoides lumepiirist alla vihmak2tte tagasi suusatada. Imelik oli see, et lumi algas just peale ühte tunnelit ja täiesti järsult. Igatahes tähendas see oodatud 30 km asemel täiendavat 150 km otsa ( ma vist ei maininud, et sadas). Tjah ühes bentsukas oli korraks vihmapaus ja ma isegi halastasin Merlele ja andsin talle oma kuivad sokid!! Kujutate seda ette??? Ma praegu mitte, kust küll selline südameheadus?? Nujah ma vist ei pea mainima, et ca 10 minutit peale sokivahetust algas sadu uuesti. Ma olen kogu aeg arvanud, et naised on tugevamad kui nad välja paistavad.
Nônda siis ca 50 km/h mööda mägiteid edasi kuni lôpeks hotellis tagasi, kell oli vist 3 öösel. Suikusime rahulolevalt môlemad omas voodis värisedes, siit järeldus- jägermeister vôi viski kuuluvad motovarustuse hulka!
Hommikul polnud enam hullu midagi ja nônda siis otsustasime ikka sama otsetee päevavalges ära näha, tjah nüüd ma nägin mis tee ääres oli..vôi ôigemini polnud. Nimelt on mägedes inimestel lollakas komme teede äärde 300 meetri vôi enama sygavusi kuristikke kaevata. Kuskil poole tee peal pidasime ühes kohvikus kinni, et kuuma teed juua ja mulle sokkide otsa kilekotid tômmata.. alguses oli parem küll. Enne tippu peatusime mitmel korral, et pilte teha ja iniseda.. mäed on lihtsalt ilusad.. eriti eestlasele - va Munamäe rahvale. Mingil hetkel hakkas muidugi lund sadama jällegi, aga ônneks oli päeval niipalju soe, et see sulas teepeal kohe ära, tee kôrval loomulikult oleks saanud lumesôda mängida. See sadu kestis ca 3 km kuni tipuni, niiet ma olin suht kindel, et peame tagasi pöörama, samas sealtpoolt tuli ikke môni tsikkel vastu, niiet jätkasime. Tipus jah korra ikka vôttis tagaratta vibama küll… ja arvake mis tee ääres oli?!? Peale tippu ca 100 meetrit eemal leidsime selle koha kus me öösel ukerdasime ..haige ..oleks seda teadnud, oleks ma kasvôi ratast süles edasi tassinud eelmisel päeval. Igatahes laskumine oli vôimas, keerasin mootori välja ja muudkui pidurdasin, kuna seal suurt üle 50 km/h ei tahtnudki sôita. Ma ilmselt siiski korra mainisin, et vihma sadas :D. All siis üritasime s88ma minna, aga jah kôik arukad kohad olid reserveeritud ja nii jätkasime tuuri Baseli poole. Ok tore osa oli see, et peale Shveitsi piiri vihm lôppes, miski 100 km pärast Colmaris näitas märk, et tunnel Nancysse on kinni ja tuleb ümbersôit teha, tegimegi ja sattusime taas mägedesse.. hea oli itsitada kui kôrgusemärk näitas 900 meetrit..Aga nuh, mäed ei peta, saime taas vihma. Edasine oli lihtsalt ironbutt. Vahetult enne Luxembourgi ma juhtusin bentsunäidukit vaatama ja see oli nullis.. lootsin, et saan ikke kohale kuna märk näitas 27 km luxi. Allahhi kurja käe tahtel aga oli tee kinni ja taas ümbersôit. Igatahes ma senimaani ei saa aru kuidas on vôimalik ilma bentsuta 72 kilti maha sôita, arvestades eelmise päeva kogemust enne itaalia piiri. Igatahes jôudsime kôige „otsemat“ teed pidi läbi Belgia Luxi. Ka seekord paljastas Bentsujumal oma pale ja taaskord bentsuluuk ei avanenud lihtlabase vôtmekatse peale, ônneks vana vilunud lukumurdja seekord lahendas asja kiiremini. Paak täis ja koju tagasi. Selle päeva lôppakordiks oli esimene sôômine kodus -- „Tallinna“ kilu, sibul, hapukoor ja keedukartul, ma ei teagi kas üldse midagi maitsvamat maailmas on vôimalik saada.
Kokku 2200 kilti, kolm päeva ja palju elamusi.


Telefon 56681119
lisavarustuseks GSR600

Liitu vestlusega

Vestluses osalemiseks pead sa olema motokommuuni liige

Avan konto

Pole veel liige? Pole probleemi, registreeru ja liitu.
Liikmena saad sa ise postitada ja vastata teisetel või tellida endale teavitusi vestluse edenemise kohta.
Kõik siin on tasuta ja võtab vaid minuti. Kohtusi sellega ei kaasne.

Registreeru

Logi sisse

Mine “Motomatkamine”