Räägiks läbisõidust

[taxx]

Ülisuur läbisõit, jätkuvalt löögivalmis

Öeldakse, et 100 000 kilomeetrit on läbisõit, milleni suurem osa mootorrattaid ei jõua, sest jõuallika ressurss on ammendunud. Otsisime Eestist üles neli tsiklit läbisõiduga paarsada tuhat kilomeetrit või enamgi.

Vaid ühe erandiga on kõik selle loo peategelased valmistatud 1990ndatel aastatel. Veel vanem on punane BMW K100 RS, mis veeres tehasest välja 1986. aastal ning mille läbisõit on praegu natuke alla 190 000 kilomeetri. Punane Honda Pan European ja valge Yamaha Diversion on sõitnud pea 240 000 kilomeetrit ning selles seltskonnas kõige rajumat kasutust leidnud Yamaha Tenere jõuab peagi 350 000 kilomeetri juurde.

Kõiki nelja mootorratast kasutatakse igal aastal matkamiseks. Need on käinud kaugel põhjas, reisinud praktiliselt kõrbekuumuses ning mõni neist on saanud näha ka ülikehvas seisukorras maanteid Venemaal ja Ukrainas ning pannud end proovile olematutel teeradadel Uuralites. Kuidas need nii kaua vastu peavad?

„Ega tsikli pikaealisuses erilist saladust polegi,“ alustab valge Diversioni omanik Rainer Veemaa. „Tuleb õigel ajal õli vahetada ja rahulikult sõita. Kui sa ikkagi mootorit pidevalt piirajasse ei lase ega tagarattal sõida, siis peab tsikkel ka kaua vastu.“

Ostujärgne remont

900 cm3 Yamaha Diversion on hinnatud matkaratas. See polnud omas klassis väga kallis uuena ning on suurele osale taskukohane kasutatuna. Neljasilindriline õhk-õlijahutusega mootor teeb 90 hobujõudu (65 kW) ning 77 njuutonmeetrit, käike on viis. Pikkadeks sõitudeks muudab Diversioni mugavaks kardaanülekanne, mis on praktiliselt hooldevaba.

„Ostsin selle tsikli 2005. aastal ja sain tegelikult omajagu pügada, sest eelmised omanikud polnud selle eest eriti hoolt kandnud. Või õigemini olid tsikli tuksi keeranud. Karburaatoris olid mõned kruvid ära murtud ning mootor ei tahtnud käia. Tagumine rattalaager oli ära roostetanud jne. Tegin sellele suure remondi, vahetasin ka kõik kuluosad ära ning sellest ajast alates on Diversioni pidamine olnud täiesti muretu,“ kiidab Veemaa.

Kokkupõrge põdraga

Ehe matkatsikkel on ka 1992. aasta Honda Pan European või USA versioonina ST1100 nagu küljegondliteltki näha. 1990ndatel oli tegemist ühe kallima tsikliga Honda mudelirivis. „Kohe järgmine pärast ülikallist Goldwingi,“ selgitab mootorratta omanik Kalle Kindel. Pan European oli tsikkel, mida omanikud üldjuhul väga hästi hoidsid, kuid mis tänu erakordselt töökindlale tehnikale peab ka ajale ja kasutamisele suurepäraselt vastu. „Mina ostsin selle 2002. aastal. Honda oli saanud väikese kosmeetilise kõksu ja seetõttu oli hind vastav. Kui kosmeetiline pool sai korda, siis muud remonti pole ma pidanud sellele tegema, ainult hooldusi. Vahepeal on tulnud reguleerida klappe ja 100 000 kilomeetri tagant vahetada mootoririhma,“ sõnab Kindel.

Pan Europeani 1100 cm3 V-4-mootor asub raami vahel risti ehk silindripead tulevad kummalegi küljele, mitte ette ja taha. Võimsust on 100 hobujõudu (74 kW) ja pöördemomenti 111 njuutonmeetrit, mis aastal 1992 oli erakordne näitaja. „Nii hea pöördemoment oli omal ajal sensatsioon. See on nagu elektrimootor, ülim mugavus tänu suurele momendile. Olen Saksamaal proovinud ka selle tsikli tippkiirust. 240 km/h sõites tegi mootor 7000 p/min. Kui sõita Eestis, jäävad mootori pöörded alla 3000,“ kiidab Kindel.

Pika kasutamise jooksul on siiski ette tulnud ka mõni päris ärev olukord, kuid seda just liiklust, mitte mootorratta sõiduomadusi silmas pidades. „13 aastat tagasi ajasin maanteel põdra alla. Kiirus oli ligikaudu 100 km/h. Õnneks tabasin vaid põdra tagumisi jalgu, nii jäin ise terveks ja ka tsikkel sai põhiliselt kosmeetilisi kahjustusi. Raam ja esikahvel jäid sirgeks, kuid esigondel tuli välja vahetada,“ räägib Kindel ning näitab ka Pan Europeani külgedel asuvaid tumehalle „uimesid“, mille all on tegelikult peidus kukkumisrauad, mis avarii korral hoiavad mootorit löökide ja hõõrumise eest. Järjekordne nutikas lahendus. „Praktiliselt ühtegi tüüpviga sel vanal Hondal ei ole. Kui ma võtaks praegu näiteks klappide reguleerimiseks kaaned maha, siis kogu see ajam näeks välja nagu eile tehasest tulnud. Kõik on puhas ja kulumisjälgedeta,“ jätkab Kindel kiidulaulu ja möönab siis: „Generaatori juurest olen siiski õlilekkeid likvideerinud ja on tulnud vahetada ka esiamortisaatorite rõngastihendeid.“

Pikaealine BMW

Vanade BMWde töökindlusest räägitakse samuti müstilisi lugusid, kuid enamasti kipuvad need jutud käima boksermootorite kohta. 1980ndatel esmakordselt Saksamaa tsiklitootja mudelirivisse tulnud neljasilindrilised ridamootorid on aga samuti pikaealised. Jevgeni Kulikovski, tsik­liringkondades tuntud ka kui Gena, võiks oma 34 aastat vana BMW K100 RS-i kohta rääkida nii mõnegi loo, mis paneb kulme kergitama: „Piduriklotse olen vahetanud, aga pidurikettad on ikka veel originaalid. Käigukast on korra maha võetud, sest seal hakkas üks tihend lekkima, aga sidur on sees veel originaal. Põhjalikumat remonti polegi sellele kunagi tehtud, piisanud on kuluosade vahetustest.”

Kuliovski ostis endale BMW 2003. aasta kevadel ning pole tänapäevani tundnud vajadust seda uuema vastu välja vahetada. Kui vanad Jaapani rattad on karburaatormootoriga, siis BMW on juba sissepritsega. „Eks margi fännid seda tsiklit alguses ikka võõristasid, kuid hiljem on see leidnud palju poolehoidjaid. Sõidab nagu rong: jõudu on palju ja teel püsib ülihästi,“ kiidab Kulikovski.

Et matkad on korduvalt viinud Venemaale ja Ukrainasse, pole see BMW ka alati maailma parimat bensiini mekkinud. „Esimesel aastal tehtud tsiklimatkalt Murmanskisse meenub, et sõitsin paagi kuivale, kuna sealsetel vähe asustatud aladel ei tulnud enam kui 200 kilomeetri kestel ette ühtegi bensiinijaama. Proovisin siis autosid peatada. Üsna ruttu peatuski üks UAZ, mille juhil oli kanister 76-bensiini kaasas. Eks siis vaene mootor pidi sellega leppima. Sai ilmselt paraja šoki. Gaasi tuli keerata ülisujuvalt, muidu klõbises väga haledalt. Aga kõik läks hästi.“

Eriti raske minevik

Sellest nelikust on kõige rajuma teekonna läbinud aga 1996. aasta Yamaha Tenere, mille hodomeetrile jõuab peagi ette näit 350 000 km. Tõsi, nüüd on vanal Yamahal peal juba teine mootor, kuid seegi on sõitnud üle 100 000 kilomeetri ja elanud üle mitu matka eriti rasketes tingimustes.

Tsikli omanik Kristjan Karumets ostis Yamaha 2008. aastal ning matkas sellega esimesed neli hooaega Euroopas. Seejärel siirdus aga avastama idanaabri avarusi: „See tsikkel on ületanud jõgesid, saanud lund ja muda ning ületanud kõrgeid mägesid. Kõige kõrgem mäetipp oli Tadžikistanis, 4655 meetrit. Seal oli karburaatorpill omadega ikka väga hädas. Mootori pöördeid tuli pidevalt hoida üle 5000, et see üldse kuidagigi töötaks, ning sõit käis pidevalt sidurit libistades. Ma olin täiesti kindel, et mootor jookseb kokku, aga see pidas vastu. Kui ma pärast seda katsumust silindripea lahti võtsin, oli kolvil põlemata kütusest peal sentimeetrine tahmakiht. Aga see sidur töötab praeguseni.”

Karumetsa sõnul on 750 cm3 Tenere R-2-jõuallikas piisavalt võimas ning sadul parajalt mugav, et sellega ka ühe päeva jooksul väga pikk vahemaa maha sõita: „Rekord on ühe päevaga Samaarast Tallinnasse, mis on ligikaudu 1900 kilomeetrit. Hommikul kell 6 hakkasin sõitma ja öösel kell 12 olin kohal.“ Nõrk koht on aga pehmevõitu raam, mis ei taha matkale kaasavõetavale raskusele ja rasketel teedel ettetulevatele väntsutustele hästi vastu pidada. Sestap on Karumets raamile keevitanud tugevdusi. Tehnika pool on aga elus tänu põhjalikule hooldusele. „Igal talvel vahetan amortisaatori õli, võtan liigendid lahti ja määrin, vahetan kuullaagreid kui vaja ning loomulikul vahetan mootori- ja piduriõli. Klapivahesid reguleerin üle aasta,“ sõnab Karumets.