Arutelu - kuhu on kadunud tegijad?

[will111]

hea teema on sellest kujunenud. pole vist juba aastaid siin foorumis näinud arutelu, kus praktiliselt kõigega, mis postitatud saab igakülgselt nõustuda ja jätkuvalt tuleb veel kulda peale ka

puhtalt enda vaatenurgast veel, millised asjad oleks minule isiklikult olulised ja väga suured plussid tööandja puhul: kindlasti nii paindlik tööaeg kui ka paindlik töö alustamise/lõpetamise aeg. ma olen seda kõike kogeda ja proovida saanud nii üht kui teist pidi ning selgemast selgem on see, et igasugune "tuleme kõik koos kell 8 kohale ja hakkame aga tööle" - selline nõuka aegne kella järgi istumine, astumine ja toksimine on ajalugu! ei sobi ja ei näe mitte ainsatki head põhjust miks peaks üldse see töötegemine nii käima. kui mulle meeldib töötada 10st 18ni ning tööandja jaoks ei tähenda selle võimaldamine mingisugust müstilist eriakrobaatikat siis nii peab ka olema võimalik. samamoodi nendega, kes tahavad teha 7st 15ni jne.
üsna sarnaselt ka töötundide jagamisega (näiteks nädala peale), kui mul mingi päev on vaja kuskile tööpäeva alguses/lõpus minna siis peab see olema võimalik, teine päev teen lihtsalt need tunnid tasa ja kogu lugu. see ei saa muidugi tähendada mingi jooksva ja tähtajaga töö tuimalt poolelijätmist, ikka mõistlikkuse piires.
"bossi panemise" mentaliteet tasuks tööandjal koheselt ära unustada ja kohe väga sügavale maha matta. need ajad on möödas, kus alluvatega oli okei mingisuguste lambi asjade pärast õiendada või ennast välja elada kui keegi mingi pisiasjaga eksis. või mis veel hullem, kui keegi teine ei tee absoluutselt igat viimast kui liigutust täpselt nii nagu sina enda peas seda ette kujutad. igaüks eksib vahel, vigadest õpitakse. aga selleks tuleb ka õpetada, seletada ja selgitada ning teha seda rahulikult ja mõistlikult. kui sa ise õpetada ei oska/taha või ei ole selleks aega ega viitsimist siis vaata aga peeglisse ja otsi viga sealt! muidugi kui samu vigasid muudkui uuesti korratakse siis on alati võimalik töösuhe ära lõpetada...aga isegi sel juhul tuleks tööandjal mõelda hästi järele, et kas ta ikka ise ka tegi kõik õigesti. ma ei usu, et on väga palju inimesi, kes (paha)tahtlikult ja järjepidevalt lihtsalt asju valesti tahaks teha...eriti kui sellest sõltub nende enda sissetulek.
kindlasti väga nõus ka juba eelnevalt mainitud "edu jagamise" teemaga. töötaja ei ole loll (või noh, kui on siis on see vist tööandja enda viga ka, et ta lolli palkas ) - ehk kui firmal läheb mingil hetkel väga hästi siis üldiselt töötaja saab sellest ka väga hästi aru. eriti kui tegu on väikse firmaga, ERITI kui tegu on mõnemehe firmaga. kui firmajuht seda edu töötajaga mitte kuidagi ei jaga siis see jääb inimestele meelde...ja mitte positiivse mälestusena! "aitäh, et olemas oled" ei ole edu jagamine pastaka kinkimine ei ole edu jagamine. isegi mitte kruusi või salli kinkimine ei ole edu jagamine - nii uskumatu kui see ka pole. kõiki selliseid "preemiaid" on omal ajal erinevatest firmadest saadud ja no ütleme nii, et muigama ajas juba siis, praegu ajab lihtsalt laginal naerma.
mõni ühisüritus on juba natuke parem motivatsioon aga no olgem ausad, edu tähendab firma jaoks suurt tulu, või suuremat tulu kui võis varem prognoosida. kõige mõistlikum oleks seda tulu otse ja ausalt töötajatega jagada. ja isegi kui see oli peamiselt a'la ühe konkreetse töötaja või kasvõi bossi enda hea performance'i tulemus siis mõistlik oleks ikkagi jagada seda mingil määral kõigi töötajatega. sa ei pea maksma preemiat kõigile võrdselt, oluline on, et sa ei unusta osasid tüüpe lihtsalt ära.
töötaja jaoks polegi tihtipeale mitte niiväga oluline see kui palju tööandja talle konkreetselt preemiat maksab. olulisem on see zest ise.

kommunikatsioon ja "presence" sotsiaalmeedias and whatnot on ka kindlasti oluline ja nagu morse ütles siis mööda külgi maha ei jookse. ma küll kahtlen, et siin konkreetsel juhul lõppkokkuvõttes jällegi väga suurt rolli mängib sobiva inimese palkamisel. küll aga võib lihtsalt meelitada kohale rohkem huvilisi...milline nend huviliste kvaliteet täpselt on, see on jällegi küsitav