Väärt mõtteid teemal "Sõidukimaks kaks tuhat kakskümmend kolm/neli"

[Madlobster]

Kellel viitsimust võib kokku lüüa, mitu kuupalka erinevate maksude peale juba läheb ja palju minema hakkab.
Teatavasti on palkasid ühes aastas 12 tk (enamusel) seega mitte just liiga palju.
Liida nüüd kõik aktsiisid, käibemaksud, maamaksud, automaksud jne, mida kõik juba täna talupoja seljalt nülitakse ja lisaks veel need, mida nülgida plaanitakse.
Ma ei tea, kas teha törts nuttu või naeratada totakalt kui summa kokku saab?

Kas need, kellel on pere peale üks Hunday Kets (või veelgi häälekamad, kellel on vaid hiina kets või riigiregi peeall) on ikka päris õiged rahvatahte esindajad ja eestkõnelejad? Et need, kes oma ila (pole hullu, saame hakkama, kui vaja siis on vaja, muidu tuleb puuutin, päästame universumit) erinevas kuues möödapääsmatusega õigustavad peaksid olema ülejäänutele moraalimajakaks ning üleüldiseks teejuhiks.

Ilmselt kui tehakse juustepikkuse pealt maks, siis tulevad kiilakad tänavale rääkima, et jah pole parata, tuleb ära maksta, see on meite kõigi huvides jne.

Pingviinde päralt oleva jääkubiku, idavürsti luuludega või mis iganes muu säärase butafooriaga on sellel maksul vähem seost kui juustuaukudel ja õunaussidel. (Õunausside maksutatamine ei vähenda juustuauke). Laulurahva, pere peale ühte "sierrasse" (mingi analoogne soodne tänapäevasem liikur) surumine mulle küll erilise eduloona ei näi. Pigem on üsna selge, et kaugelt tulnud juhised tuleb siin silmnähtava püüdlikusega limpsides uuteks käsulaudadeks voolida, et saaksime ennast oma idaeurooplase mahlas edasi koduselt tunda (uhkemate ja/võ rohkemate saanide omanikud on siisk saksad, mitte kartulikarva kiharatega kilemantlid Peipsi äärest).
Samuti on trükitud/digitaalselt loodud ning laiali pillutud raha vaja uuesti kokku korjata.