Väärt mõtteid teemal "Sõidukimaks kaks tuhat kakskümmend kolm/neli"

[Macintosh]

@joel
Sinu küsimusega on seotud probleem. Sa lähened küsimusele valest vaatenurgast. Küsimus ei ole selles, kuidas või kas auto/tööjõu/maa või kinnisvaramaksu loogika on tekkinud/põhjendatud, vaid pigem selles, et kuidas või kas selle (kaasaegne variatsioon) on tekkinud mingil arusaadaval ratsionaalsel põhjusel. Ette rutates olgu öeldud, et see siin puudub.

Ajalooliselt on suurem jõud (riik, maanteröövel, feodaal jne) maksustanud peaaegu kõike, mida ta võis loominguliselt lähendedes maksustada. Kusjuures kaks peamist tõukejõudu olid ja on: A) kas suudetakse välja pakkuda mõõt, mille alusel midagi maksustada saab (ja seejärel kontrollida, kas see on makstud) ja B) kas see toob kaasa jõustamisel piisava ulatusega vastuhaku, et sellest loobuda. Ajalooliste, dokumenteeritud maksuvatuhakkudega võid tuvuda siin: https://en.wikipedia.org/wiki/List_of_h ... resistance)

Agraarühiskondades (ntx Rooma impeerium), ei olnud (pealiskaudselt võttes) eriti midagi, mida mõistlikult maksustada. Peale omanike rikkuse (enmasti maa) ja töö (mõtle pärisorjusele). Viimase mõõdik on lihtne: teatud päevade arvu aastas teed tööd kelllegi teise jaoks või annad ära teatud koguse oma töö viljadest (kümnis). Esimeste jaoks oli see keerulisem (sest nad olid ka ju lõpuks feodaalid, väiksemad küll aga ikkagi) ja keerles selle ümber, kui "hästi" maa oli haritud. Seda siiski ainult sel määral, et maad, mis tootis midagi väärtuslikku, peeti väärtuslikumaks kui maad, mis ei tootnud. Seega maksustati neid ka vastavalt.

Eelnev on ülimalt pealiskaudne. Antiikajal (ja ka hiljem) on olnud väga palju muid, silmapistavlt loomingulisi makse. Mõtle peldikumaksule (raha ei haise), soolamaksule, koldemaksule, aknamaksule, klaasimaksule, TV-maksule, telliskivimaksule, tapeedimaksule, habememaksule jne. Nimeta ainult subjekt/objekt ja ma garanteerin, et selle kohane maks oli ajaloos kusagil, tõenäoliselt olemas. Juhtmõte on alati olnud: kui maksuhaldur suudab selle lihtsalt kokku lugeda, siis saab seda maksustada.
Alles kaasajal hakati maksustama käivet/rahavoogu, nagu kasum, tulu ja tarbimine, sest ühiksond oli piisvalt arenennud, et seda kõike kokku lugeda. Enne seda oli rikkuse maksustamine reegliks, sest see oli kõige lihtsam viis alamate käest raha kokku saada. Feodaalil oli alati rohkem raha vaja ja ka selles osas pole midagi muutunud. Muutunud on ainut põhimõte, kuidas seda jaotatakse. Kuni feodaalajastu lõpuni oli riigil, kui sellisel pm kaks ülesannet: maksud ja sõjavägi. Täna on ülesannete loetelu tublisti pikem, sest suur hulk asju, mida kohalik sootsium (külakogukond) oma kulu ja kijadega korda saatis on täna kas riigi või kohaliku omavlituse pädevuses.
Mis muutunud pole on see, et kui valitev üksus (kuningas,krahv, demokraatlikult valitud valitsus) rahandusega hakkama ei saa (mis on ajaloos olnud üsna tavapärane) siis ta kas laenas kusaglit raha juure, et oma senist elustandardit säilitda või kehtestas uusi makse.

Kaasaegse maksu eesmärk peaks olema pakkuda ühiskonnale väärtust: tuletõrje, kooliharidus, maanteed, politsei, sõjavägi jne. Sina maksad maksu ja riik annab sulle teenuseid vastu. Asjad, millega üksikisikul on väga rske hakkama saada, kui ta just määratult rikas pole. Üldine probleme kipub olema samasugune nagu tuhat aastat tagasi: kogutud makse ei kasutatata selleks, milleks neid koguti, pakutav teenus on vilets ja maksu haldur kipub seda raiskama oma suva järgi muudel eesmärkidel. Ja siis on riigikassa tühi ning vaja on juurde.

Meie automaksu olemus on antud juhul on feodaalne, sest riik ei taha mitte midagi juurde pakkuda või paremaks teha vaid raha on lihstalt juurde vaja. Vahet pole, kuhu seda kulutatakse. Lihtalt midagi on vaja maksustada ja kuna autod pole EEstis otseselt maksustatud ja mujal maailmas on siis automaks on üks hea ja lihtne viis riigikasssasse raha kogumiseks. Vt. teist lõiku (A ja B). Muud põhjendust siin polegi.