Väärt mõtteid teemal "Sõidukimaks kaks tuhat kakskümmend kolm/neli"

[zorten22]

Põhiküsimus oleks -ja edasi? Et mida Sa selle analüüsi või teadmisega edasi teed? Piitsutad ennast masohhistlikult, et meel mõru oleks? Ma isiklikult arvan, et Eestis inimene kes tööd viitsib ja tahab teha see elab normaalselt või pigem hästi ära. Kes on harjunud virisema see viriseb igal ajal ja iga asja peale. Sa võid talle anda 2x rohkem raha aga ta ei ole ka sellega rahul ja ei suuda oma eluga hakkama saada..

Põhiküsimused on- miks me rahvana ei suuda oma riiki pidada? (Raidla büroo audit vastas ära).
Miks me sellise ebaefektiivsusega juba aastaid vaikimisi nõus oleme?
Miks justkui arukad inimesed peale võimule saamist kollektiivselt raiskama ja "varastama" hakkavad, selmet riiki oma rahva jaoks arendada ja parendada?

PS: Mingit masohhismiohtu minul isiklikult pole. Püüdsin vastata lihtsalt kodanikele, kes arvavad veidi ekslikult, et maksavad riigile oma 20% tulumaksuja ära ja kogu lugu, ülejäänud maksud neid ei kõiguta.

Karta on, et meie (laiemalt) seas ei ole piisavalt isiksusi (suure tähega) ning kui mõned leiduvadki ja julgevad pead tõsta, juhtub nagu ahvikatses...
Oli mingi tingrefleksi lugu, kus ahvikari andis alati peksa sellele, kes püüdis käituda loogiliselt... seda isegi siis, kui kõik need ahvid olid välja vahetatud, kes oleks võinud teada algpõhjust... aga tõesti ei viitsi otsida üles praegu seda lugu, sest kalleim vara - elamiseks antud aeg - on väärt enamat, kui mingi ahvikarja taga ajamine (loe: tasuta saun ja õlu ootavad, mille eest maksud on tasutud välisriigis, kliendi rahakotist).

Puuris istus viis ahvi. Puuri lae alla riputati banaan, mille alla seati redel. Peagi läks üks ahv redeli juurde ja hakkas banaani poole ronima. Otsekohe pritsiti kõiki teisi ahve külma veega. Tekkis paanika ja ettevõtmine jäi katki. Mõne aja pärast üritas teine ahv banaani poole ronida, kuid tagajärg oli sama – teised uhuti külma veega üle. Varsti läks nii, et kohe, kui mõni ahv hakkas üles ronima, püüdsid teised teda takistada. Külma vett polnud enam vaja. Eksperimendi teises faasis võeti puurist üks “õpetatud” ahv välja ja tema asemele pandi uus, mujalt toodud ja “õpetuseta” ahv. Uus ahv nägi banaani, tahtis mööda redelit üles ronida, aga teised ahvid andsid talle lihtsalt tappa. Pärast järgmist katset ja keretäit ta juba teadis, et ronimisega kaasneb keretäis. Nüüd vahetati viiest ahvist järgmine taas uue vastu välja. Temagi läks redeli juurde ja temagi sai peksa. Ka esimene uustulnuk võttis tema karistamisest vaimustusega osa! Nii vahetati esialgu puuris olnud ahvidest välja ka kolmas, siis neljas ja viimaks viimane viieski. Iga kord kui uus ahv redeli juurde läks, ründasid teda teised. Suuremal osal ahvidest, kes teda kolkisid, polnud õrna aimugi, miks ei tohi redelist üles ronida või miks nad redelist ronijat kolgivad. Meenutame, et pärast kõigi esialgu puuris olnud ahvide väljavahetamist pole ainsatki puuris olevat looma külma veega pritsitud. Sellegipoolest ei lähe enam ükski neist isegi redeli ligi, et banaani järele ronida.
Miks siis? Sest nad teavad, et selline on tava! Aga mida teevad “kogemusega” ahvid mujal, seda võime üksnes oletada.