Väärt mõtteid teemal "Sõidukimaks kaks tuhat kakskümmend kolm/neli"

[Madlobster]

Palun aidake "kannatan ära" loogikaga reele

Ma nimelt kannataks häda korral ära ka telgis elamise ning tõenäoliselt kui telk töökohale lähemale sättida võiks sõidukid ära utiliseerida. Kui veel mõned eurikud tööandjalt leiva jaoks saaks, siis oleks "ära kannatamine" lähedal maksimaalsele tasemele. See aga on minu jaoks veidral kombel pöördvõrdeline soovitule, seetõttu ma selle loogikaga siin puntras oleng.

Mul nimelt on kuidagi selle "ära kannatamisega" suur probleem, sest iga uue asja "ära kannatamine" vähendab nii minu kui ka minu järelkasvu ja teiste pereliikmete heaolu. Ei- see ei tähenda, et suisa nälga või telki jääksime vms. Aga ilmselt jäävad ära mõned kinokülastused või mõned paremad rõivad või restorani külastus või mõni kõik hinnas reis erdoganimaale vms. Ükskõik mismoodi ka matemaatikat teha siis miinus tehe vähendab ka keskklassi ostujõudu.
Eestlasele kombekohaselt lööme vastu rinda ja mõmiseme, et " kannatame ära".
Kas laulurahva kannatus ka kunagi katkeb? Või miks üldse kannatama peab? Kui siiani on võimalik omada täpselt nii palju ja nii suuri sõidukeid kui keegi oma hobile, tööle, või vajadusele vastavalt oluliseks peab, siis mis häda on kuskil kõrgemal kellegi arvata, et seda tuleb kärpima hakata (kannatamise karikasse on möödapääsmatu vajadus lisa valada)?

Täiesti vabalt võib olla, et olen ullike, kes ei taha kannatada kuigi peab ja lihtsalt ei saa aru, et peab. (jääkuubikul puntras üle ääre kukkumise vältimiseks üksteisest kinni hoidvad pingviinid ning muidu tuleb puutin lugu ei aita arusaamisele lähemale, seega seda pole mõtet pakkuda)