Nozzu Kawasaki KLR 650 (s.1999)

[Nozzu]

„Nii, aitab küll, kõik selge, kompressiooni pole,” ei lasknud Boyka Max mul pikalt reede pärastlõunal tema garaaži toimetatud KLRi starterit käiata.
Lihtsalt, heli järgi on see KLRi võlur võimeline vea tuvastama. Muidugi, see on ratas, mida ta läbi ja lõhki tunneb. Üks selline sai tema käe all natuke rohkem kui aasta tagasi ideaalsesse korda sätitud.

Ning täpselt aasta tagasi sattus Boyka sellega kodu lähistel laupkokkupõrkesse. Õnnetus, mis jättis Boyka pooleks aastaks ratastooli.
Igatahes nüüd oli ta valmis minu ratta korda tegema. Ehk siis esitaks oli vaja selgeks teha, miks kompressiooni ei ole ja kuidas teha nii, et jälle oleks.
Leppisime kokku, et lapäeval võtame mootori ülemise poole lahti ja vaatame, mis värk on ja mida teha annab. Õigemine tema võtab, mina vaatan ja õpin.
A Boyka ei täinud ära oodata, millal ma laupäeval vabanen ja ratta juurde laekun. Ju aimas, et seal võib olla tegemist rohkem kui poole tunni jagu.
Igatahes nii kaheteistkümne paiku päeval hakkasin saama ärevaks tegevaid sõnumeid ja fotosid:
„Mootor hooratud ära,hooldusi pole tehtud väga palju aastaid ning kett on läbi” selle tõestuseks siis mootoriketi automaatpinguti, mis on tõesti maksimumini avatut juba. Ehk siis kett on oma paar sentimeetrit veninud.

Nagu Boyka seletas, siis, kui ma õigesti aru sain, siis selle tulemusel ei töötanud ka sisse- ja väljalaske klapid enam sellises järjekorras nagu peaks. Mistõttu ei tekigi vajalikku kompressiooni ja ratas ei saagi normaalselt töötada.
Aga see polnud veel sugugi kõik, mis rattaga valesti. Mingil põhjusel, võimalik et sellepärast, et mootori kaane üks polt oli puruks ja kaan seetõttu lahti või siis hoopis veninud keti tõttu või mingil muul põhjusel, oli ka nukkvõll kannatada saanud. Osa sellest võlli küljest lahti loksunud ja kaanele seestpoolt vaod sisse kündnud.

Ja ega seal kaane all muu kah kena olnud: Ehk nagu Boyka teada andis: „Absull kõik perse keeratud. Poldid sisse murtud, pidin nussima ja välja keerama ja uued keermed tegema,” ehk siis päris kurb olukord.
Aga Boyka ei ole selline mees, kes käega lööks ja nö. haamri nurka viskaks. Kui miski on katki, tuleb see korda teha. Nii palju kui võimalik.
Ja kui Boyka teeb , siis teeb ta südamega. Nagu endale. Poolikud, käib-kah lahendused, ei ole tema jaoks.
Klappide liikumine sünkrooni, kaan peale, uued kruvid sisse. sumbuti [Motobot: õige on "summuti"] tagasi külge, õhufilter omale kohale. Ketipingutile murdunud poldile asendus, uus tihend. Nipet näpet veel ja siis starterit.

Läks omajagu aega ja meelitamist aga lõpuks lärtsatas masin sumpast valget aurupilve välja visates käima. Üsna pea asendus valge aur tavapärase värvitu gaasiga.
Ka hääl oli rattal parem. Parem kui varem. Mootori kolina ja krigina asemel kostus nüüd vaid mõnusat sumpa müdistamist. Mootor reageerib gaasirutska keeramisle eksalt, pöörded lähevad üles, lased rutska lahti langevad pöörded tagasi. Mitte robaki ja mitte liiga alla vaid täpselt selliselt mõnusalt, sujuvalt, nagu peab ja õigesse kohta.
Tundus paljulubav. Boyka oli imet teinud.

Esimene proovisõit. Hmm.....miskit on ikka valesti. Gaasi peale keerates lähevad pöörded räigelt kõrgele. Noh, mitte nagu siduri libisemise puhul kus pöörded lähevad üles aga ratas ei liigu vaid teistmoodi. Ratas sööstab edasi. Aga pöörded on liiga kõrged ja käigud tunduvad lühikesed. Ja lenksus ning jalaraudades on selline häiriv terav vibra sees.
Ok, sätime natuke tühikäigu kruvi. Proovin uuesti. Nüüd on linnakiirustel enam vähem. No nõksa ikka vast suured pöörded aga mitte nii halb kui enne. Proovin maanteed. Kiirusel kuskilt 70 km tunnis lähev vibra ebameeldivaks juba. Saab ka 100 peale keerata aga...tundub, et midagi on valesti ikka. Liiga terav ja liiga vibreeriv.

Boyka proovib kah. See on tema jaoks emotsionaalne hetk. Täpselt üks päev enne õnnetuse aastapäeva on ta esimest korda taas tsikli lenksus. Ja mingite kummaliste asjaolude kokkulangevuse tõttu täpselt sama mudeli seljas, millega tehtud avariist ta vaid imeläbi eluga pääses.
Sõidust tagasi tulles märgib Boyka et ratas on pea aegu sama mõnus kui see, mille tema oma abikaasa jaoks ideaalsesse korda ajas aga jah.....veninud kett ja laperdav nukavõlli pinguti vms. ei lase klappidel ikkagi nii avaneda ja sulguda nagu need peaks. Ja slleepärast ka need anomaaliad. Aga on lootus, et sõites loksuvad asjad paika ja paranevad.

Tõesti, Sindist tagasi Pärnusse sõites tundub kõik juba pea aegu sama hea kui enne seda kui tõsisemad jamad hakkasid.
Ehk siis jah Boyka Max tegi imet. Aga töö jätkub. Nüüd mul on vaja uut ketti ja nukkvõlli. Kellelgi pole pakkuda?