Kiiruskaamerad AD 2025

[Macintosh]

Need õigustajad võiks minna ja rääkida näiteks selle tsiklistiga kellele kaubik otsa sõitis punase tulega(kusjuures punase tulega sõitjatest oli see kaubik juba viies) tsiklistil oli üle 20 luumurru ja mitu kuud koomas. Ja rääkida kuidas igale asjale on õigustus. Kaamerad on inimõiguste rikkumine. Mendid passivad põõsas ja täidavad riigikassat... Kõik ju ületavad kiirust. Mul lähedane oli hädas ja naine sünnitab.

Ain, sa old asjast valesti aru saanud. See printsiip mida lakkamatult propagreeritakse on: teeme seda asja, mis tulemusi ei andnud lihtsalt rohkem ja karmimalt ja kui ka see tulemusi ei anna siis duubeldame veelkord. Rohkem kaameraid, rohkem trahve, karmimalt ja kõikjal.
Erinevate maade praktikad ja uuringud on näidanud, et liiklusohutuse tõstmiseks pole lihtsat võluvitsa (trahvi) millega kõik korda saab. See on pikk protsess, milles karistuse osa on kõige väiksema, lihtsam odavam ja kõige kasutum. Võimalik. et giljotineerimine annaks paremaid tulemusi aga me peame siis arvestama, et pead tuleb maha raiuda ka kõikidel pereemadel, kes 1x 20 aasta jooksul kogemata radarisse sõidvad.
Eesti pole pika plaani jaoks kogu oma iseseisvuse aja suurt midagi teinud, kui mõned üksikud kapaaniad välja arvata. Meil puudb süsteem, meil on trahvid ja kui see ei aita siis suuremad trahvid. See on ka põhjus, miks ma ütlen, et riik on kahepalgeline, kogub trahviraha riigieelearvesse kui tulu ilma selge lubaduseta see liikusohutusse (kas või mingis kindlas ulatuses) tagasi suunata.

Ammu on selegeks tehtud, et mudel, mis töötab võik olla midagi sellist:
1. Füüsiline keskkond, mis suunab
• Kitsamad sõiduteed, tõstetud ülekäigurajad, haljastusega eraldatud sõidusuunad – füüsiline disain mõjutab käitumist rohkem kui märgid.
• Tuntud näide: Hollandi „self-explaining roads“, kus tee enda kujundus ütleb juhile, kui kiiresti ja kuidas liikuda.

2. Liikluspsühholoogia ja haridus
• Alustada koolist ja sõiduõppest – mitte ainult tehnika, vaid ka:
• empaatia,
• riskitaju,
• stressikäitumine.
• Norra ja Rootsi kasutavad psühholoogilisi komponente liiklusõppes juba pikalt. Tulemus: vähem impulsiivset ja agressiivset sõitu.

3. Normide muutmine läbi eeskujude ja kampaaniate
• Kui ühiskond muudab suhtumist „kiirustamine = lollus“, mitte „kiirustamine = oskus“, siis muutub ka käitumine.
• Näide: Rootsi “Vision Zero” – iga elu loeb, kõik õnnetused pole paratamatud. Ühiskondlik väärtus muutus, ja numbrid kukkusid.
• Eestis on küll kampaaniad, aga need on tihti hirmutavad, mitte empaatiat ja mõistmist loovad.

4. Tagasiside ja nähtavus
• Kohad, kus kuvatakse sõidukiirus ja meeldetuletus, mitte lihtsalt trahv.
• Tagasiside korrigeerib käitumist paremini kui karistus. Seda on uuritud (nt Behavioural Insights Team UK).

5. Järjepidev ja mõistlik järelevalve
• Mitte ainult radarid ja trahvid, vaid:
• märgatud ja seletatud rikkumised, mitte lihtsalt karistsued.
• hoiatused ja vestlused esmarikkujatele.
• Paljudes riikides saab väikese rikkumise eest esimese korra puhul lihtsalt meeldetuletuse – see töötab.

6. Veapunktisüsteem
• Eesmärk pole trahvitulu, vaid käitumismustrite tuvastamine ja korrigeerimine.
• Erinevalt ühekordsest trahvist koguneb ajas pilt, kes on päriselt riskikäitumisega juht.
• Võimaldab eristada „üks kord hajus tähelepanu“ vs „järjekindel kihutaja“.

Loetelu pole lõplik aga saad aru küll, et on olemas ka teisi meetodeid, millel on pikajaline ja jääv mõju.