Väärt mõtteid teemal "Sõidukimaks kaks tuhat kakskümmend kolm/neli"

[MustVälk]

Kui keegi Enn ei raatsi vanaisa "mosset" oma Mustamäe korteri akna tagant pressi alla viia, siis Ennu mõjutamiseks parim lahendus on see, et hakkame kõik maksma. Keniaalne

Maamees, kel pere suur ja seetõttu rohkem kui üks regi hoovis, pigistab kitse kuivaks, et maks ära maksta.

Linnalähedase ridaelamuboksi peremees, kel 50€ aastamaksuga ökopunn bolti tõukside vahelt trepi ette manööverdatud ei mõista, miks see 50€ nii palju itku tekitab.

"Võiks ju kitse maha müüa ja trolliga sõita", lisab jõudehetke pidav rohelise pea ja ninarõngaga sokimüüja Rocca putiigist sotsiaalmeediasse.

„Miki“ harib läbi „lustikummuti“ „jenkkit“ mäludes laulurahvast, et kui nüüd oma „Mosset“ „metallimehele“ ei loovuta ja Kia omamise eest obrukit ei anna, siis tuleb „idakaru“ ja võtab ära nii su „Mosse“ kui ka Kia.

Sellest ma saan veel aru, et maainimesel kellel niigi vähe raha ja kes käib kaugel tööl on raske maksta makse.
Mosse vanarauda viimisest ei saa ma aru. Ja isegi noored kellel ridaelamu boks kiruvad seda maksu. Ka need kiruvad kellel ammu ammu väljaostetud paneelmaja korter.
Ma ka kirun, aga tegin rohkem tööd ja maksin ära.