Hundiratta Honda "Hondoora" Deauville NT700VA 2012

[Hundiratas]

Ära ütle, selline tõsine lugemine. Kõvasti parem, kui õhtused väljaanded. Ma tänan.

Pole tänu väärt. Viimased 24h olen mõelnud, et kas kirjutan oma neljapäevasest töölekäigust ka või mitte, aga siit see tuleb.

Kuidas valmistuda külmaks sõiduks? Kui see sind ei huvita, siis ära siia rohkem oma aega raiska.

Vaatan kolmapäeva õhtul ilmateadet, +4 no pole paha - tsikliga tööle minek.

Uni läheb neljapäeva hommikul ära juba poole kuue paiku. Kohvi, sigaret ja uurin erinevaid ilmajaamu. Esiteks ei usu oma silmi, kas see tõesti kõik on ilmsi? Jalutan termomeetri juurde ning pimeda akna taga näitab 1,1 kraadi sooja, olgu. On olnud ka hullemaid sõiduhommikuid. Pool tundi hiljem päikese tõustes näitab termomeeter aga 0,5 kraadi. Nii igaksjaoks otsustan, et lähen toon õhtuks pliidipuud ära. Astun õue ja krõmps!

Kogu maad katab valge härmatis, testin teepinda mis õnneks kuiv ning ei libise. Olen päästetud kuid mõte liigub paratamatult sinna suunda, et tuleb jälle SELLINE sõit.

Kammin läbi absoluutselt kõik teekaamerad, helistan ja ajan üles lähedase, et uurida kesk-eesti kohta. Seal on miinus, selge, Järva-Jaanis külmun taas herneks. Kell on 7 vahepeal saanud, kohvi, sigaret ning tee peale teen kaasa kuuma ingverijoogi.

Pakin ratta peale kilo kukeseeni, tööriided ja pudel vett. Mota läheb sooja 7.15 ja asun end kubujussiks pakkima. Ühesõnaga, et sellise ilmaga sõita, mis siis vaja selga panna?

Tsiklirõivastesse seon nii tuule-veekindla kui ka sooja kihi, alumiseks kihiks jätan õhukesed spordipüksid ja bokserid. Ehk siis jalas on mul koos aluspesuga 5 kihti rõivaid. Varba otsa lükkan ühed õhemad ning meriinovillast pikemad sokid.

Jopesse viskan tuule-veekindla kihi kuid sooja kihi asemel usaldan hoopis pusa. Ja siis on järg pea juures. Torusall, kiivrisukk ja veel üks paksem torusall pähe, kõrva klapid, ilma muusikata. Mulle meeldib sõidule keskenduda.

Kätte lähevad õhukesed kindad ning nende otsa nahast Reviti Neutronid, mis olen suutnud kümne tuhande kilomeetriga täiesti puru sõita see hooaeg. Need on juba kolmas paar sama mudelit kasutades, esimesed kestsid kaks kümmend tuhat. Aga siis ei olnud mul veel randmeväänet.

Viimased 5 minutit end kokku pakkides tunnen juba poisiklutilikku elevust ja ärevust, et saaks juba teele. Sulgen koduukse ja astun oma Hondoora poole, kelle vent vuhiseb juba viimased 10 minutit. Kell on saanud 7.30, päike sirab ning tean, et vähemalt Aegviiduni soojendab see muu selga.

Tööl pean olema hiljemalt 9.30 nagu kokkulepitud päev varem, seega otsustan hommikul natuke reipamalt alustada. Pärast esimese 15 kilomeetri läbimist hakkab aga armatuuri ja leistangi vahelt kiivri peale sulgi viskama. Sisetunne ütleb taaskord, et poiss, lõpeta ära. Ühesõnaga, suutsin ühe metstuvi teise ilma saata.

Enne Kärde sirget tõstan esiklaasi max kõrgusele koos spoileriga ning asun rahulikus tempos Piibet möötma. Ja siis hakkab kätel külm. Ülejäänud kere on aga päris soe, hästi riietanud end täna.

Kätesoojendustel kahjuks töötab vaid 30% võimsuse funktsioon, vihma käes ligunemine on jätnud Hondoorale oma jälje.

Järva-Jaani jõudes on parem põial sisuliselt gangreenis, üritan seda küll hoida vastu grippi tuule eest kaitstuna ja soojas, kuid abi sellest pole. Siin siiski veel peatuma ei hakka, Kärevetel on aga plaanis oma kuuma ingverijooki nautida, mis taskus loksub.

Kärevetel selgub, et ingverijook on külmast õhust maha jahtunud, võtan lonksu ja edasi viib tee Sirkli, kust omalegi üllatuseks saan tasuta kohvi. Tund aega on veel sõita, kohvi soojendab kere ja põidlaski hakkab vereringe taastuma. Suitsu ei tee, sest see teeb sõidu veel külmemaks kehva hapnikuvarustuse tõttu. Mõte kiire, selle soojaga pean nüüd siva tööle kupatama, muidu ei mängi välja. Kell on 8.30.

Kiivrivisiir seest poolt täiesti ligu, õhutusklappe ei kannata lahti hoida külma õhu tõttu.

Lõpuks olen Piitril, siin on juba päris soe, viimased 20 km lähevad loominguliselt ja Kloostrimetsa teel kohtan lõpuks ka teist tsiklimeest, kes trotsib külma asfalti ja teeb seal minislaalomit. Sõidan kõrvale ja noogutan ning võtan tagasi talle sappa. Lõpuks siiski elevus saab minust võitu ja demonstreerin ka Hondooraga slaalomi tegemist.

Hüva. Jõuan tööle, jõudsin õigeks ajaks, isegi veerand tundi varem kui vaja oma suureks imestuseks. NB! Kiirust ei ületatud kordagi tol hommikul...

Viskan kilo kukeseeni puhkeruumi lauale ning assistent tuleb teatab rõõmsalt, et esimene patsient ei tule kohale. Super, kogu mu eelnev pingutus oli asjata. "Mine tee rahulikult suitsu!" Mingit reageeringut mul enam ei teki, olen seda juba korduvalt kogenud ja lähen päevaga edasi. Lõuna paiku toon T1-st 8 pakki Toscano sigareid ja näen linna peal päris mitmeid veel hooaega nautimas. Super

Kilo kukeseeni müün maha 10 euriga ja poest ostan omale kilo Atlandi lõhet. Ma olen ju selle ära teeninud.

Kodusõit kulgeb õndsas rahus, kiirust ei ületa, Kärevetel teen ühe sigareti peatuse ja elan kaasa Mersuomanikule, kes on oma diiselmootoriga auto paaki just 30 liitrit bensiini tankinud. Tema õnneks jättis ta käivitusfaasi tegemata. Lohutan teda sellega, et näitan talle parkimisplatsil surnud hiirt, kelle soolikad on laiali, näe, kellegi päev läks veel sitemini.

Kas sellise külmaga on mõistlik sõitma minna? Ei. See on lihtsalt next level masohhism. Kas Hundiratas tahab sõita? Ei taha, Hundiratas PEAB sõitma.