Hundiratta Honda "Hondoora" Deauville NT700VA 2012

[Hundiratas]

Hoi!

Olen kunagi(nooremana) sellise odüssei läbi teinud: pidev ilmateate ja teekaamerate jälgimine- sõidujäljes hakkas asfalt läbi kumama, seega START!
(Ring)ristmikel jalad maha, pidurdamised ainult tagapiduriga ja külg ees
AGA kohale jõudsin!
Lõpupoole oli sõrmedel raskusi siduri/piduri vajutamistega, iga sunnitud peatumine vaevalise püstitõusmisega....
Tööle jõudes valasin saabastest vee välja ja kohe dušši alla, juba oli tunda valu, kui soe vesi keha paitas....
Milleks?
KST!

edu

Mul on nii hästi põhikoolist meeles, kui -30ga pidin ikka jala kooli ronima, sest kodus oli igav ju. Koolist koju tagasi jõudes ulus räme tuul ja kraad oli ikka seal -25-30 vahel. Külmusin täiesti ära, eriti kõrvad. Jõudsin koju ja panin kuuma vett kõrvade peale. Järgmised veerand tundi tantsisin ja jooksin toa peal ringi samal ajal kisendades täiest kõrist. Sellist lollust enam ei tee. Umbes sama kui oled kaks kuud söömata olnud ja siis sööd korraga terve rootsi laua tühjaks. Kuumast külma võib minna kiirelt, aga tagasitulek külmast kuuma olgu tasapisi...

Mul korra on nüüd nelja hooaja jooksul olnud probleem musta jääga, jällegi Kärevetel. Kuradi neetud koht. Läksin pärast Sirklit suunaga Ambla poole kahest autost möödasõidule, terve tee polnud musta jääd olnud või kui oli, siis elasin need kohad üle. Kuna seal on vaid korraks 90 km/h ala ja siis kohe uuesti 70->50 siis pidin kiirelt tegutsema. Krutin kolmanda sisse, suund ja nii kui kõrvalritta sain mõistsin, et ma ei mõista tol hetkel mitte midagi ja kõik käis nagu filmis, instinktiivselt. Kiirus oli 100 kandis ning kolmandaga tõmbas tagumise ratta ringi käima, tegin minimaalseid liigutusi ning järgmised 50 meetrit "driftisin" rattaga kord ühele poole ja teisele poole möödasõidureas kuniks lõpuks liuglesin külg ees kõige esimese auto ette ning jätkasin oma teekonda. Pulss oli arvatavasti juba teiselpool hauda ja kadusin kus kurat kuniks Aegviidus lõpuks otsustasin, et nüüd lähen metsa vahele ja teen ühe sigareti. No ja siis 5 minutit hiljem sõitsin samadest sõidukitest uuesti mööda ja viipasin sõbralikult käega. Tegelikult peaks ammu juba surnud olema, nii 50 korda vähemalt...

Täna käis taaskord politsei külas, soovitati psühholoogi juurde minna, üldse ühe teise asjaga seoses, ma arvasin, et olen jälle liikluses huligaanitsenud, küllap siis mitte. Lubasin, et rohkem ei tee ja ei kihuta ka. Küll see armastus on võimas tunne.