Hundiratta Honda "Hondoora" Deauville NT700VA 2012

[Hundiratas]

Laupäev, viies toober, 8.45

Hommikul käin friikate ja nossi järel idas, kohati on musta jääd, väljas on udune nagu unenäod viimasel ajal. Koju jõuan ca 8.30 paiku ja mõtlen, et mida kuradit ma oma päevaga nüüd ette võtan. Spontaanselt avan brauseri ja uurin, et mis toimub. Tsüklirahvast vaatab vastu üleskutse, et lõuna osariikides miski kogunemine ja pikem sõit plaanis algusega kell 10.00

Ja siis hakkab peas kalkuleering pihta. Valemisse lähevad aeg, eeldatav keskmine kiirus, tankimispeatus, kohvivajadus, massiivne udu, külm õhk ja soov mitte preemiat saada tee peal. Asun 9 paiku teele ja koheselt on selge, et alguspunkti ma ei jõua. Õnneks esimesed 15 kilomeetrit saan oma sõitu teha kuid siis läheb liiklus ära tihedaks. Abivalmis autojuhid siiski märkavad mu pingutusi ning võtavad veidi kõrvale ja peatselt olengi Tartus.

Pool paaki on kütsi, kuid võiks ikkagi kurgumulguni täis lasta kuskil. Suund Aardla poole läbi Turu tänava, sest kesklinnas on kaks parempoolset rida täiesti umbes alates Raatusest. Aardlast sõidan siiski tuimalt läbi ja otsustan tankida alles Otepääl.

Veidi pärast kümmet Otepääl, kuradi-kuradi külm on ja võtan kollasest tanklast kohvi. Vahepeal olen jõudnud sinisest ka paagi täis tankida. Jõuan napilt teha ära ühe sigareti, kuid pool topsi kohvi lendab muru peale, sest punt on juba foori all. Nii, nüüd kiirelt vaja järgi võtta.

Ja siis saab veidi sõita. Ja siis saab uue kohvi võtta sinisest tanklast. Ja siis saan suveniiri, võtmehoidja näol. Kerge sotsialiseering, mida mulle üldse tegelikult teha ei meeldi, pigem sõidaks. Kohapeal hakkab juba külm.

Mõned liitujad hiljem on pundi suuruseks saanud kena kümme. Ja siis liigume, tunne on hea ja kuna ma olen kõige algajam siis sõidan kõige viimasena. Minu ees olev juht otsustab sõidu lõpetada ning lahkub seltskonnast, kerge viibe käega ja ülejäänud tiksuvad edasi.

Valge buumer, valge buumer... Teeb ühe meeleheitliku katse mõõduda paarisajameetrisest rivist, kuid vastutulevad masinad nullivad ta pingutused ning peab võtma pundi keskele. Peatselt on ta aga ühe aeglasemalt liikuva sõiduki taga kinni ja me viimased kolm kupatame temast mööda, Buumer võtab muidugi mingi hetk veel järgi, aga seis jääb samaks. Võtan viimasena teistega veidi suurema pikivahe, sest BMW seda väga hoida ei taha.

Siit tuleb nüüd väga hästi välja, et miks on tähtis hoida stabiilset keskmist kiirust pundil ja tuleks sõita natukene kiiremini kui autojuhid. Tekitame enda taha päris viisaka rivi juba ja kõigil on ju kiire-kiire, tegemist on ju laupäeva ehk vaba päeva hommikuga. Endamisi mõtlen, et selliseid üritusi võiks korraldada hoopis unisel teisipäeval, kui mitte midagi ei toimu.

Igatahes, mingi hetk kaome põhimaanteelt ja oleme kuskil kurvilisel suunaga endise veinipealinna poole.

Ma ei ole just palju sõitnud gruppidega, aga mingi kogemus siiski on. No ütleme nii, et pigem tiksuks 2-3 motaga ringi, sest grupis on kõigil kuidagi erinev kiirus aga eks palju olene ka kõige esimesest, et mis tempo ette antakse ja mis sõiduoskused grupijuhil on. Mõistagi on külm, seega keskmine sõidukiirus tundub jäävat 90 alas sinna 80 kanti. Mingi hetk hakkab veidi igav ja pean enda tuju tõstmiseks natukene rehvi ääri kulutama.

Vahepeatus, kõigil on silmnähtavalt veidi külm ja kobime ära sööma.

Edasi on plaanis külastada Kuremaa lossi ja teha seal motadest üks pilt. Tee sinna on kuradi-kuradi põrgukülm, põldude vahel kisub ka tuuliseks. Grupijuht on vahepeal vahetunud ja tempo on veidi teisem, esimesed kaks on kuskil paarsadameetrit kõigist teistest ees ning ülejäänud seitse ei kavatsegi justkui provokatsioonidele alluda ning järgi võtta.

Jigevale (keegi vanu ronge veel mäletab?) jõudes saan au ise grupi etteotsa minna ning katsun seltskonda kuidagi enam-vähem koos hoida.

Kuradi kätesoojendused ma ütlen küll, see 30% ei aita nagu mitte kui midagi. Sama hästi võiks käed taskus sõita. Kuremaal on seitsmel plaanis hoopis sooja teed minna jooma, leian siiski sõidukaaslase ja edasi juba kurvilise poole.

Puulehti on nipet-näpet, õnneks pole vihma olnud seega saan vist teha arvatavasti viimase sõidu oma lemmik kurvilisel. Igaksjaoks sülitan nüüd kolm korda üle õla, äkki siiski veel jõuan sinna see aasta.

Siis see koht, mis kirjamusta ei kannata...

Kurviline läbitud ja selgub, et ajaga läheb nibin-nabin, vaja ju Kärknale jõuda! Hüva, kiire kohvi ja kerge soojenemine nelja seina vahel ja edasi.

Veerand tundi enne paraadi algust jõuame Kärknale, masinaid on absoluutselt iga nurga peal ja mürin aktiveerib otsmikusagara.

Panen täis paagi, maksan tanklas ja muigan korra wc järjekorra peale, mis järel kupatan esimese metsatukani. Protseduur tehtud, kiirelt ja tõhusalt naasen parkimisplatsile. Tundub, et hakkame liikuma. Paljudel on elevus juba maksimaalsel levelil, sest käib kerge rehvi soojendamine ja parem käsi on üsna mitmel agaramal tegelasel rutskat keeramas, mürin on võimas ja tõstab kõigil tuju.

Lasen jällegist kõigil ees ära minna, viimasena tundub kuidagi ohutum, kes teab mis seal grupi keskel toimuda võib. Täiesti viimasena mul siiski tiksuda ei lasta, seega olen tagantpoolt vast kuskil kuues-seitsmes-kaheksas vms. Kärknalt suunaga linna poole on tempo päris ok, endalegi tundub kuidagi väga lihtsalt kõik sujuvat. Keegi väga lolli ei mängi ja hoitakse pigem viisakat joont. Linna jõudes muidugi tempo muutub ja tuleb selle siduriga vähe rohkem vaeva näha.

Korraldajate kõigile pingutustele vaatamata leidub siiski üks sinine mahtuniversaal volkar, kes Turu tänaval arvab, et võiks paraadi vahelt teha vasakpööret. Peegel jäi autole vast alles, küll aga saab ta väheke tsiklimeeste halvakspanu osaks. Ülejäänud ristmikud olid kenasti reguleeritud aga mõistagi igalepoole ei jõua ja tuleb autojuhtide ühistajule lootma jääda.

Paraad läheb kuidagi kiirelt, aga eks seetõttu, et tähelepanu on kogu aeg töös. Nojaa, olemegi Tähtede vahel ja pargin mota veidi tee pealt eemale. Õhk lastakse siniseks, mõni julgem demonstreerib ka oma masina võimekust või enda oskusi. Kõik on mõistuse piires ja peatselt võtan suuna tagasi kodu poole.

Koju jõuan veidi enne seitset õhtul, tee pealt olen haaranud mõned punases marinaadis kanakoivad ja singiriisipirrrrrrukad. Ja siis läheb kiireks, too puud, küta, tee söök, aja mota varju alla, tee suitsu ja seda kõike samal ajal. Saaks juba maha istuda...

Istun maha, mugin, muljetan endamisi päeva sündmusi ja ausalt öeldes, olen rahul. Üle väga pika aja. Ja väga väsinud, nõnda väsinud, et isegi õlut ei joo! Enne kaheksat kukun kui nott ja magan peaaegu poole seitsmeni. Hommikul on puhanud tunne kuid alaselg annab tunda, samas võiks sõitma minna...

~500km laupäeval.


Tuled siis, kui lumi maas või kui kevad tärkab taas? ENDURO PATRONUS!