Kuidas me Gessudega Kreeka WRC-l käisime.

[Casecas]

Hommik algab mõnnalt kui mõned sulnid päikesekiired piiluvad jahedama poolsesse telki. Puhanud olen kenasti, õhk on värske ja üldse on tunne veel hea sest palavus ei lämmata. Hommikusöögi valmistamine käib niks-naks sest vaid liitrikese vett keetes saame pakitoitu mil nimeks pasta carbonara ja paari pulga jagu 3-1s kohvi. Enne veel kui lõplikult sääred teeme saabub kohalike poolt tüüritud Opeli risu millest paar pässi ja detsiljon kellukestega varustatud koreakest väljub. Äää jahimehed on esimene mõte kuid pässidega kontakti luues saame kingituseks trühvli nimelise seensaaduse mida nad siit metsast hangivad. Päevavalges tuldud teed tagasi sõites on märgatavalt hõlpsam aukude vahel laveerida ning juba tuttavasse bensukasse tankima minna. Kohe peale tankimist saame ka kiirteele mis tähendab head tempot ning üle mägede kulgemine pakub üksjagu silmailu. Lõunaks oleme seljataha jätnud pealinna Sofia ja juba kimame mööda käänulist mägiteed riigi kuulsaima Rila nimelise kloostri poole. Väga uhke ja popp koht mis peale parkimise, kööki piilumise ja veel mõnda käärkambrisse vaatamise on tasuta. Peale parkimise me muud teenust ei osta vaid naudime ehitajate/arhitektide ülekäiguraja temaatilist vaimustust mis selgelt kõikidele hoonetele kantud. Klooster kotis, pilk kellale ja sünnib otsus, et teeme umbes üheksakümne kildise haagi külastamaks läheduses puhkavat kolleeg Ossi. Banskosse jõudes ei taha meil kuidagi see totakas irve näost kaduda sest viimased nelikümend kilti oli nagu Pirita-Kloostrimetsa ringraja nimeline karusell. Tegelikult ka osutub kiirteelt Banskoni viiv lõik imeliseks motikaga kütmise teeks. Kiira-käära huipu hea kattega üle mägede lookemine ei jäta võimalustki mitte hullamiseks ja end natukenegi tundmast Joey Dunlopina. Pisut tuutu, natuke residentsi inspekteerimist ja siis kõik koos kohaliku sööklasse einestama. Voivodesi nimeline rahvusresto osutub väga heaks ning üsna pea tekib korralik rammestus ja tunne, et ei viitsiks täna enam edasi kimada. Esimene suurem komm millega end uuesti liikvele ajame on ringraja laadne teekond kiirteele ning ega sealt on veel “vaid” 175km Thessalonikisse kus ootamas konditsioneeritud korter ning sõiduvaba päev. Ropp värk kui lõpuks jõuame kuumusest õhetavasse suurlinna, kus temp jätkuvalt üle kolmekümneviie kraadi ning asfalt hõõgub kui praepann. Linnavahel on ikka jörm oma kosmonaudilikus skafandris hakkama saada sest ümberringi käib kõva lõunamaine sehkendamine ja päästvat jahutust pole karvavõrdki. Kortermaja leitud algab traditsioonile seiklusmäng kust leida võtmed ning milline on õige korter. Võtmed saan kätte ruttu, parkimiseks tagahoovi pääseme ka, kus kohe muidugi kreeka keeles pahandada saame sest mingi taat väidab, et Dmitriosel (rendikodu peremees) on juba kõik kohad täidetud. Esimene torin lahtub ja nagu võluväel leiame üheskoos sobiliku nurgakese meie ratsudele. Trepist üles minnes tunnen nagu keegi teeks lõputut leili sest higi voolab jõgedena saabaste suunas ja tundub, et otsmiku regioonis on end higivihmuti täistuuridel tööle sättinud sest prilliklaasid on nii seest kui väljast higipiisalised. Ei tea kuidas see meelde ei jää kuid mõned minutid saame jälle vale ukse juures nugistada ning kiruda korteri omaniku kuniks meenub et second floor ei ole teps mitte tessal vaid on hoopis meie mõistes kolmandal. Kulub peaaegu tunnike enne kui juhtkeskus ratsionaalset tööle asub ning kehast tulevaid signaale näljaks tõlgendama asub. Kaart ei näita paarisaja meetri raadiuses ühtegi toidupoodi ja selle kuumusega keeldun täna kaugemale minemast. Nii sikutangi endale järjekordse kuller äpi ning kuhjan virtuaalsesse korvi kõike mida täna ja homme hommikul vajame. Mine metsa kui mõnus on pimendavate kardinatega konditsioneeritud toas ja päris voodis end päriselt välja puhata. Nii juhtubki, et hommikusöögi lauda on põhjust istuda alles kella üheteistkümne paiku. Lesime mis me lesime kuniks ühele hetkel saavad rahutud jalad võitu ning tõmbame tutika metrooga linna uudistama. Ma pole elus nii uue metrooga sõitnud sest kogu see krempel avati alles mineva sügisel. Ega linnas pikalt ei tahagi tuikuda, uudistame peatänaval, tiksume pisut promenaadil kus ka lõunatame/õlletame ning peagi sätime endid tagasi jaheda korteri rüppe kus õhtul kaeme telerist ralli avakatset.

Hommikul ärkamise ja torkamisega liialt kiiret pole sest esimene kiiruskatse millele jõuda plaanime algab alles kell seitse õhtul. Teadlikult sätime end suht viimastel registreeri-õue minutitel uksest välja sest enneaegselt ei soovi kohtuda õues luusiva “põrgukuumusega”. Teekond Lamiasse möödub suht rutiinselt kui vaid välja arvata, et vahepeal kerib temperatuur end 42 kraadini mis muidu püsis neljakümmne tuuris. Vaatamata selle, et tuules laperdav püksisäär kipub teatud asendis juba kergelt nahka kõrvetama aitab olukorda kõvasti leevendada igas tunnis pausitamine ja rõivaste veega uputamine. Algne plaan külastada Lamias rallikate hooldusala asendub palju asisema plaaniga Skatzóchoiros nimelises einelas keha kinnitada ning pärast kauplusest kõiksugu varusid täiendades. Imeline kui maitsvad on kreeklaste köögis valmivad road nagu kreeka salat, täidetud paprika, kotletid, täidetud tomat ja seda nimekirja võikski pikendama jääda. Egas midagi, kõik varud täiendatud aeg võtit keerata ning tõmmata ära tänased viimased seitsekümmend viis kilti millest esimesed kolmkümmend mööduvad kiirekal. Järgmised kolmkümmend viis on käänulised mägiteed mis läbivad ka mõnd väikest küla nii, et tekib tunne justkui sõidaks talumees Nektariose koduhoovist läbi. Viimased kümme kilti on juba põnev sest siinse ralli korraldaja viljeleb juba aastaid praktikat, et enamikel katsetel on vähemalt üks pealtvaatajapunkt ligipääsetavad vaid 4x4 autoga või enduro motikatega. Ilmselgelt ei tulnud kõpskinga vaatajapunktid kõne alla ja nii rümamegi mööda kiviklibust ja liivast mägirada katse poole. Vaevu saame tsiklid pargitud kui juba erinevad uudishimulikud tulevad juttu tegema ning usutlema, et kas tõesti tulime Eestist ja motikatega. Vaatamata selle, et katse alguseni jäänud enam kui sadaviiskümmend minutit, on raja ääres juba rahvast väikese laulupeo jagu. Tänu sellele, et eile õhtul üks taibu viskas kaks suurt veepudelit sügavkülma ning hommikul need jääballoonid suht hoolikalt tsikli pakiruumi ära peitis ja pärast sinna poest ostetud õlled peale ladus, saamegi end premeerida suht jahedate jookidega. Ühel hetkel longib meieni ka politseinik Janis kel töö nõuab tsikliga kulgemist ning on niisamagi kõva motamees, nii jätkubki juttu kaugelt rohkem kui tunniga rääkida jõuab. Lõpeks jõuab aeg sinnani kus aina sageneb sireenide saatel kimavate autode hulk mis annab märku kohe algavast kiiruskatsest. Ralli on äge nagu alati ning tolmu jagub ka kõikjale nagu tavaliselt. Kiired mehed vaadatud sätime end telkimiskohaks valitud ausamba veerele istuma ning lahjenevat melu vaatama. Lõpeks ööpimeduses saab katse läbi ja viimasedki pealtvaatajad tõmbavad leebet. Vaatamat lähenevale keskööle on õues ikka veel paganama palav, pisut kolmekümmne peale ja nii tekibki mõte lageda taeva alla tududa. Mõelda ju võib kuid sääsed kriipsutavad selle plaani ruttu läbi ja ei muud kui nailonmaja püstitama. Hommikul möödunud öö sündmusi meenutades tekib tugev tunne et langesin öösel jumalate kiusu ohvriks. Kuidas muidu seletada täielikus tuulevaikuses tekkivat tuulekohinat, korda-mööda erinevate telgiuste rabistamist ilma, et tuppa oleks kopka eestki tuult jõudnud, tühjenevat madratsit mida öösel täitsin ning pea olematut ööund. Õisest palavusest tüdinenult ajan end nailonmajast välja ja selgub, et ega Tohulgi öö paremini pole möödunud. Tagasi tsivilisatsiooni poole sõidame mööda eile õhtust katset ning nähtavad vaated, ja teeolud panevad ikka korralikult ahhetama. Enne veel kui hästi tehtud kodutöö tulemusena järgmisele katsele ronime, teeme tanklas pikema peatuse kus lisaks kohvile joodame motasid ning nuiame kohviku proualt kõikide meie pudelite ja plänikute veega täitmist. Järgmise katse pealtvaataja punktiga selline kentsakas lugu, et korraldaja on selle markeerinud kuid kohalik turva käsib edasi minna jala läbi tiheda võssiga kõrgetel kallastele kus olema ei mahu ja midagi ei näe. Tänu motoriietele on suht savi läbi okkalise võssi end rammida ja tee kohale kaarduva puu otsa ronida, et esirea vaadet nautida. Kohe kui veel liikvel olevad eesti kutid on oma oskustega ära eputanud seame sammud ratasteni, et suunduda järgmisele ja ühtlasi meie jaoks viimasele katsele sest täna ööseks peab konditsioneeritud tuppa saama. Siugteed mis üle küngaste ja mägede meid järgmise pealtvaataja punkti suunduva teeni viivad on ikka vägagi nauditav nagu siinses naabruskonnas ikka. See viis kilomeetrit mis meid 1200 meetri pealt 1625meetri kõrgusel paikneva vaatajapunktini viib on tõeline kruusase mägitee crème de la crème. Lahtise kattega järsud tõusud mis vürtsitatud serpentiinide ja sügavate roobastega kus sageli ainsaks päästjaks kõvasti gaasi rullida ja loota, et tugevalt koormatud mammutiga uppi ei lenda. Nagu Aidu karjääri TET ainult et kümme korda kõrgemal ja rohkema adrenaliiniga, mõnus, seda me ju siia lisaks rallile saama tulimegi. Kõrgustesse jõudes saame lisaks visuaalsele naudingule tunda rõõmu ka väga puhtast õhust ning “jahedast” ilmast (24 kraadi). Enam kui tunnine ooteaeg katse alguseni võimaldab valmistada tuttavat pakilõunat ning sättida varustust. Katse purgis, aeg teele asuda kuid Tohu teeb paanikat sest tal olla võtmed kadunud, tuhnib kõik taskud ja pagasi läbi ning on valmis Komissar Rexi kombel territooriumilt jälge üles võtma. Korraga sütib tal peas sajavatine sest muidugi torkas ta võtmed varustust sättides sadula lukuauku ja sealt need kätte saigi. Võtme paanika seljatatud võtab esisättijal veel kohmitsemine aega kuniks lõpuks saame koos kohalike rollumeestega ühiselt tuldud teed tagasi vurada. Kuna rallipublik on siinsed majutusasutused kõik ära bronninud siis ei jäägi muud kui täna veel paarsada kilti kaugemale tõmmata, et oleks kus ööbida. Olematu öö uni, pikk päev mägedes ning tõsine aurutamine kiirteel teeb mind pisut kärsituks ja veits pahuraks kui Larisa südalinna hotelli maa aluses parklas mingi asjakas sunnib meid motikaid ümber parkima sest rattad ei käi selle koha peale. Aaahh milline nauding on konditsioneeritud toas ilma turvarüüta lesida ning lasta kehal puhata. Äsja jahtunud keha ja linnas valitsev kuumus lasevad suht kergekäeliselt sündida otsusel, et õhtusöök siin samas ehitises aset leiab. Vaevalt, et meelega kuid keldriparklast tuttav liikluskorraldaja suudab meie tellitud liharoogasid lauda tuues need efetktselt koperdades söökla põrandale libistada. Õnneks libises kandikult põrandale vaid lõikelaua laadne alus millel “põrandaliha” lesis mitte käntsakas ise. Tursa näoga korjati kogu krempel kokku, tehti kiire visiit kööki ja viis minutit hiljem maandub meie laual pidurdusjälgedega lõikelaud millel meie õhtusöök.. jätkub.....