Hundiratta Honda "Hondoora" Deauville NT700VA 2012

[Hundiratas]

Kuna kollektiiv arvab, et võiksin minna ära või siis puhkusele, kasutan võimalust teha üks selle hooaja viimane pikem ringreis motovitamiinide kogumiseks talviseks kudeajaks.

Planeeritud spontaansus vol 1: Eellugu...

Esmaspäeva õhtu võtan vastu otsuse suunduda Lätit uudistama, pole ma veel väljamaale sattunud oma suksuga ja tundub aus plaan. Endamisi mõtisklen, et raudselt hommikul käima ei lähe masin.

Teisipäeva hommik, neljas november, kell 8.00, ajan varustuse selga, suurt midagi kaasa ei paki. Kiiver peas, kindad käes, vajutan starterit, veab aga ei käivitu. Ja siis hakkab komejant pihta, aku tühi, keegi vist ei taha, et ma Lätti jõuaks. Hüva, haaran täkud ja auto pealt laen 20 minutit akut, teen veel ühe kohvi ja valmistan mõned asjad õhtuseks kodujõudmiseks ette. Samal ajal avastan mitu puudujääki istme alt, miinusklemmi juhe annab varsti otsad, paagi alt kougin linnusule jne. Siis üks telefonikõne ja peatselt on kell 10 saanud, start.

Suund Võru poole läbi Luunja-Ahja-Põlva, eelnevalt olen teinud viimase nelja hooaja kõige rahulikuma sõidu Alatskivilt Pataste suunal. Kuidas Alatskivile sain, ei mäletagi, justkui transis oleks kulgenud...

Hommikul kaob aeg kuhugi mutiaukku ja Värskasse jõudes avastan, et ei mängi kuidagi välja ajaliselt. Sõidan läbi kõik kuulsad kohad Obinitsast kuni ei tea milleni ja koju jõuan miski kell viis, kottpimedas, päeva kilometraažiks jääb 420 km ja keskmiseks kütusekuluks saan paak tühjaks-täis meetodil mõõtes 4,2l/100. Masina enda kompuuter näitab keskmiseks 3,8l/100. No hea teada...

Planeeritud spontaansus vol 2: Madona, Läti!

Reede õhtu lähen garaaži, starter ja läheb käima suksu, lasen mota soojaks ja samal ajal lakun ta kaltsuga üle. Tuuleklaasilt eemaldan juuni-juulised putukad, mille alt koorub terve rida mälestusi suvistest seiklustest. See täke on sealt, see pigitükk baikerite taga sõitmisest - igatahes lõpuks näeb tuuleklaasist ka läbi. Õhtul suigun varakult unne.

Laupäev, kaheksas november, ärkan veidi peale kuut. Toimetan kuni hakkab valgemaks õues minema ja siis järsku hakkab kiire, start pärast kaheksat ja lähen ilma GPSi ja igast nutividinateta naabreid avastama.

Paak on õnneks täis ja kulgen läbi Aovere-Luunja-Ahja-Mooste-Põlva välja Võrru kus teen esimese peatuse. Kell on saanud 10. Panen täis paagi ja kuna pole suutnud ära otsustada kas minna Haanja või Rõuge kaudu edasi otsustan münti visata.

Rahakotist kraban euromündise, kui tuleb number 1, siis Haanja, kui see teine pool siis Rõuge. Saatuse tahtel pudeneb mündine käest ning veereb prügikastide alla. Kraban rahakotist 20 sendise ja loosiõnn naeratab Rõugele. Veidi pärast liikuma hakkamist uudistan väheke metsa vahel...

Pärast Rõuget jõuan Krabi külla ja võtan esimese ettejuhtuva Lätit kuulutava märgi peale suuna Korneti küla poole. Üle piiri kulgen mööda kruusa, kaamerad on üleval sealgi. Oleme valvatud.

Siis juba A2 maantee ja suund Aluksne peale läbi Jaunlaincene. Tee on pigem kehva kui hea. Aluksnes taban end mõttelt, et Lätlased on maru patriootlikud. Absoluutselt iga tänavalaterna posti küljes ripub Läti lipp. Sama tendents kordub ka Gulbenes kuhu olen liikunud läbi Litene. Samas on siin piirkonnas õhk vast healjuhul 3-4 kraadi, asfalt on kuiv. Kohati on õhk aga kuidagi eriti tuntavalt hõre, hakkab veidi hingamisteedele see külm kuivus. Siin on ka reisi jooksul esimene kord, kui külm veidi varbaid ja näppe hakkab näpistama. Näppudega mängin klaverit heeblite peal ja samas liigutan varbaid, mingi vereringe nendes tundub taastuvat.

Gulbene linnas õrritab miski Eesti numbrimärgiga Porsche väheke aga ei lase tal end provotseerida. Kiiruskaameraid kohtan asulates mitmeid, üsna väiksed ja raskesti märgatavad kui veidike hajevil olla.

Endalegi üllatuseks sujub eelmisel õhtul ette vaadatud marsruut ilma probleemideta, sõidan sisuliselt mälu järgi kuid suuremad linnad sealkandis olen märkinud endale märkmepaberi peale, taskusse see jääbki. Liikluskorraldus on arusaadav ja ei pea kordagi mõtlemagi, et kas olen ikka õigel teel.

Gulbenest suundun siis Madona peale, mis jääbki kõige kaugemaks punktiks sel reisul, sealt alates hakkan suunduma tagasi Eesti poole. Gulbene-Madona lõik on super asfaltiga, kuid samas pikad sirged ja veidi igav tiksuda. Lõpuks tuleb vastu ka üks härra tsikliga, lahtise kiivriga, soliidne. Hämmastav on aga see, kuidas on rajatud täiesti inimtühjadesse kohtadesse bussipeatused tee äärde, viisakad pingid ja prügikastid. Ühes neist peatungi ning sirutan end veidi. Avastan, et amordid või pidurid on lekkima hakanud...

Madonasse veidi enne kella 13.00 jõudes teen ühe kohustusliku pildi ning linnapiirile jõudes üritan mõistatada, et kuidas siit nüüd edasi Cesisesse saab. Kuskil vahepeal näitab tee ääres ilmajaam 6,3 kraadi sooja. Külm kuivus on jõudnud asenduda niiskema ja veidi soojema ilmaga.

Usaldan mingit sisemist intuitsiooni ja sõidan lihtsalt läbi Madona linna kuniks paistabki Cesise märk, sinna on miski 80 km. Eelnevalt olen kaardilt vaadanud, et see on mõnus kurviline tee ja peaks sõidunaudingut pakkuma. Pakubki, esimesed 30 km on selline kuumaastik et sõidukiirust üle 60-70 ei soovigi. Autod kupatavad samas 100ga mööda, edu neile veermiku remondil järgmine aasta. Eriti naljakas on ka lõunanaabrite transpordiameti huumor. Märk näitab, et kuumaastik on veel 2 kilomeetrit, 2 kilomeetri pärast uus samasugune märk, ja uus märk jne...

Kuskil Madona-Cesise vahel hakkab veidi ärritama, et miskit natüürmorti pole siiani pildistada saanud ja kus häda kõige suurem seal kohe leevendust ka pakutakse. Leian tee äärest miskid sookased.

Veidi pärast viimast pildistamist suundun miskisesse parklasse enne Medzüla külakest. Mõtisklen endamisi, et simmerid raisk... Lohutan end vaid sellega, et lõunanaabrid ei erine sugugi meist ja imetlen veidi vaadet. Edasi liikudes kohtan tee peal päeva teist ning samuti ka viimast mootorratturit, miski ADV tegelane. Taaskord tavapärane tervitus ja mõlemad kulgevad oma teed.

Jõuan Berzkrogsi ning mingi tundmatu jõud suunab mind sealt paremale, vististi see politseiauto, kes teiselpool ristmikku seisab. Cesis jääb seega seekord vahele. Väga hea, Valga kaudu ma järelikult ei lähe kodu poole ning tüütu E264 jääb vahele (haha!). Tükk aega ei saa aru, et kus olen, mingi hetk tajun, et olen A2 peal ja liigun vist tagasi sinna poole, kust ringreis Lätis alguse sai. Aluksne silt näitab, et sinna on miski 95km maad. No vähemalt liigun tuttavas suunas.

Mitte ükski küla ega asula nimi pole tuttav, vaid miski Smiltene nagu häguselt meenuks, kuid sinna viivast teeotsast põrutan mööda. Samas on hea asfalti peal mõnus kulgeda ja kilomeetrid lendavad. Lätlased samas demonstreerivad pidevalt, kuidas pidevjoon on pigem soovituslik ning tundub, et igaüks sõidab nii kiirelt kui ise soovib. Mingi hetk tuleb linnamaasturi kujuga üleni must erapolitsei vilkuritega vastu ja kupatab mööda, sellised ajad siis.

Läbitud on juba 300km paagiga ja veidi murelikuks teeb, Lätlastele kütuseraha ka ei taha anda seega riskin pigem mota lükkamisega. Lõpuks leian miskist bussipeatusest piirkonna kaardi, leian sealt end üles ning tiksun mööda A2 edasi Korneti poole. Mingi hetk teen kuskil põlla ääres peatuse ja näen, et ka lätlastel põllud see aasta väga vee sees, ometigi olen künka otsas...

Ja siis nagu võluväel ilmub tee äärde silt, VALKA 50km. Kasutan võimalust kodumaale jõudmiseks ja keeran maanteelt maha. Ohh, asfalt tee isegi ja kupatan minna. Ja siis ootamatult kruus, täielik muda pläga, auklik ja on tükk tegemist, et teise käiguga 40 km/h kulgeda. Kas selline ongi järgmised 50km mõtlen?

Veidika kannatamist hiljem jõuan normaalse laia kõvema kattega kruusa peale ja annan hagu, mõnusalt künklik ning samas päris ootamatute kurvidega lõik. Eemalt vaatan, et miski piirkonna kaart tee ääres ja keeran parkla. Endalegi suureks üllatuseks olen jõudnud hoopis miski vaatetorni juurde. Külm on, seega spurdin mäe tippu ning sealt omakorda vaatetorni otsa, kiivritki ei võta peast, saan vere korralikult käima ning viivuks lasen silmal puhata.

Tegemist on siis Cirgalu vaatetorniga vaatega Koiva jõele, 27 meetrit kõrge. Keset suve oleks siin üks väga-väga maaliline vaade taban end ette kujutlemast. Osa mändide latvu on täpselt vaatetorniga nõnda kohakuti, et tee neile või pai. Hiljem kodus marsruuti üle uudistades avastan, et siinkandis sõidan ka jupi Läti-TETi, seega kes sealkandis, kiigake läbi. Mäe otsas ka lauake ja hea koht einestamiseks.

Põhimõtteliselt alates A2 maanteelt Valka poole liikudes kulgen täiesti omaette, mitte kedagi vastu ei tule, järgi ei jõua, kedagi ei näe. Kella neljaks õhtul jõuan kodumaale ning võtan koheselt suuna punasesse tanklasse, kõigepealt janutan masina ja siis lähen teen päeva teise kuuma kohvi. Kuradi hea sooooooe tuleb sisse. Ununeb seegi, et ikkagi see tüütu E264 ees, tean juba ette, et Elva kandis on mingi rõve ummik alati. Kellaaegki selline sinna jõudmiseks. Egas miskit, siit on 85km Tartu ja sealt veel oma 70km kodo poole.

Vahepeal läheb märkamatult pimedaks, mõni hoiab pikivahet, mõni ei hoia. Enamus kupatab mööda 50m eesolevasse ummikusse, ju siis neile ei sobi sujuvat kiirust hoidva mootorratturi taga sõita ning soovivad gaas-pidur-gaas pepud-nina koos kulgeda, mööda nad sealt ummikust nagunii ei saa sest liiklus on tihe. Lõpuks ongi Elva kandis miski 40-50 masinaline kolonn koos, mina nende keskel kottpimedas ja uduvihmas. Tartu kesklinnast lupsan kuidagi väga lihtsalt läbi ja Jõgeval lükkan paagi kurgumulguni täis ning vaatan läbitud kilometraaži üle.

Kokku 645km, start 08.00 ja kodus olen veidi pärast 18.00. Keskmiseks kütusekuluks tuli 4,4l/100 km. Kompuuter va sunnik valetab taas 0,4 liitriga 100 km kohta.

Lõpetuseks mainiks veel seda, et kulgemisest on saanud kuidagi uus harjumus. Omaette 80-90 km/h tiksudes saavutaks justkui mingi teise vaimsuse tasandi mil keeruliste probleemide lahendamine, mis seotud tööga vms iganes asjadega, tunduvad väga lihtsad. Mitukümmend kilomeetrit nõnda kulgetud avastad üks hetk, et kes küll vahepeal juht oli? Samas ei ole ka seda n.ö "automaatrežiimi", et ootamatuse puhul ei suudaks reageerida. Pigem nagu täielik mõtteselgus ning valmisolek reageerimiseks ohu puhul. See kestab täpselt nii kaua, kuni teist liiklejat kohtan, siis on taas mõte kuidagi valdavalt liikluse jälgimisel. Igatahes, tean vaid üht, mingi reisipisik sisse puges ja ma tahan juba tagasi!