no bikeriks ma pole veel saanud ja vist ei saa ka....
aga algus oli mul nii, et kõigepealt mingi imelik laste ratas kus vänta tuli traadiga hammaka külge siduda..aga liikus...
siis tuli ereleukas.... nuh see kaua standardkonfis ei püsinud ja varsti ilutses seal peal punnivurri mootor...T4 oli vist selle mootori mark. Kuna ereka rattad kaua just vastu ei pidanud sellisele kompunnile oli vaja asi lõpuks ikka õige vurri raami peale ümbertõsta...Ütleme ausalt, et tõmmet peaaegu ei olnudki:D Mopi ratas läks mürtsuga taha ja siis oli hoopis teine tunne sõita...Minid said iga kell ära:D
Edasi oli mingi 125 mis turtsus ja paukus ja kunagi vändast ei käivitunud... siis tuli IZ jupiter 3... tõmbe parandamiseks sai sinna peale sokutatud mingi krossika karbussi (Jkov - kui ma nüüd õigesti mäletan) ja oh seda rõõmu küll kuni mootor kolinal kokku jooksis...
Siis oli õnne ja keegi rekkamees tõi saksast krt teab kust pressi alt ära päästetud HD... tagantjärgi mõeldes oleks võinud see masin sinna pressi alla jääda ka:D
Selle aja peale oli Jupiter 3 juba natukene bike välimust omandanud Iste oli kõrgemaks tõstetud ja tutikas mootor ilutses paagi all, ning muidugi uus värv peal nagu peab...
Sinna see lugu siis selleks korraks lõppes.. selle tuunitud IZi sai omale keegi kodanik Põlvamaalt, ma loodan, et tal oli sellest palju rõõmu.
Nüüd siis siin kiibitsemas mõttega mõni chopper omale istmiku alla saada.

Teismeelisena sai sõidetud Delta,Tula,Karpatõ,Stellaga aga erilist huvi ei olnud,eriti neid remontida
Siis möödusid aastad ja autost ei piisanud,oli nagu midagi puudu.Siis kord jäi kodulaenust raha üle ja tuli mõte osta bike,leidsin Leedus sobivat milleks osutus Kawasaki zx400 94a.Tõin ta siis sealt ära ja hakkasin vaikselt sõitma(lubadeta) nii sõitsin 2 hooaega kui lõppuks jäin vahele ja sain 2000.- trahvi.Siis läksin load tegema ja kuna vana bike hakkas lahjaks jaama siis müük-ost uus bike Honda CBR900RR 98. millega olen väga rahul ja millega on esimene hooaeg(lubadega) sõidetud 10000km.Vahepeal lihtsalt kisub minna ja sõita See on eriline tunne kui kahe ratta peal kihutad ja inimesed kes motikatega sõidavad on ka erilised.I just like this

sama lugu siin algus oli ikka punna, siis tuli eedasi umbes 12a jupiter3 kena erk sinine,siis juba vähe parem masin millega sai esimesed verised põlved oli soolo dnepr, peale seda tuli juba Cagiva Freccia 125cc ,siis kuskil pea nurgas tekkis mõte ,et teeks load ära ja nii see saigi tehtud aga vahepeal 3 päeva enne kooli sõidu eksami sai veel õhtul sõitma mindud ja juhtus selline kummaline asi et 100km/h pealt jooksid tagu pidurid peale ja sai mootorratta pealt maha hüpatud ja ratas pani võssa endal õnneks jäid kondid terveks.
nii nüüd kui see ratas oli puruks ja lõpuks sai load ka kätte tuli mõte uus ratas osta ,sai toodud Aprilia Rs 125 94a aga ega minu õnne ei lännu paremaks , esimesed 35 km maha sõidedud ja järsku mootor jooksis kotti nii sai minu jaoks see hooaeg läbi ja minu masin ootab uut silindrit ja kolbi.

Minu teekond mootoriga ratta armastamise juurde algas, kui olin 16-aastane. Mu klassiõe isa, kes oli TEMT'is õppejõud, kutsus oma tütre mainitud õppeasutuses korraldatavatele A-kat kursustele. Tütar üksi minna ei julenud ja kutsus mind kaasa. Ma olin nõus - aimamata et endale ühe kroonilise kinnisidee kaasa saan, mis ka aastate pärast välja lööb nagu dzhunglipalavik. Liiklustestid ja platsitunnid, esimesed sõidud IZ Planeta Jupiteri ja Minskiga. Kõik oli nii lihtne, kogu tolleaegne eksam koosnenuks vaid teooriaosast ja platsil keerutatud ringist ja kaheksast. Oli juba ARK-i teooria käsil, ning ma blond oskasin ühe liigse veapunktiga läbi kukkuda. Ma mäletan seda küsimust täpselt. Siiski piisas mulle tollal sellest põrumisest, et enam mitte viitsida. Dammit, oleks ma siis teadnud, kui rahanõudev ja keeruline on lubade saamine tänapäeval!
Vahepeale on jäänud üksikud harvad sõidud tuttavate-sugulaste isetuunitud rontidega kuskil põlluvahel. Üks juhtum on mul eriti eredalt meeles, kui Minsk otsustas end kartulipõllu sisse kaevata, ühtegi hingelist aga lähedal abiks olemas ei paistnud. Kaks sõrme suhu ja vilistasin - seepeale tuli üks memm üle põllu ja aitas mul massina põllust välja tirida.
Teekond kestab. Minujaoks.

minu siiamaani lühike teekond hakkas ka suht traditsiooniliselt, isa sebis mingi jawa mulle, mis tuttaval tolmu kogus. olin siis 15 vist. sai siis sellega üks päev ringi "joostud" ja kui ükskord piuksu sisse võttis, töötas vaid üks silinder. mootori laiali kiskumisel selgus, et üks keps oli kõver ja kolvil ka kepsu otsas loks sees. sai siis odava raha eest veel üks samasugune jawa soetatud ja sellelt väntvõll maha kistud ja oli tükk tegemist, enne kui see korralikult liikuma hakkas.
küll siis tegi meele rõõmsaks, kui oma kätega kokku pandud mootor käima läks (olin siis alles 15). taastasin ka välimuse originaalis ära.
aastaid peale seda oli üks sõber omale baigi soetanud, peale millega proovisõitu tehes tekkis hinges nii suur kripeldus, et pidin ka omale siukse iluduse soetama, mida ma sel kevadel ka tegin... ja siin ma nüüd olen:D

Ma ei kutsuks ennast veel päris baikeriks, kuid tee tsiklini oli ehk tavapärasest mõnevõrra erinev...

Et nüüd kõik ausalt ära rääkida pean tegelikult alustama sellest, et 21. juulil 2001 tegin järelhaagisega sõiduautoga avarii: koorma iseärasuste tõttu keeras kogu autorong end ilusti hopp üle katuse. Olin 3 kuud vanale sõidukile, mis läks nüüd mahakandmisele, eelmisel päeval lasknud veokonksu paigutada... Peale seda lubasin endale, et ei lase enne oma järgmisele autole konksu panna kui olen teinud endale BE load. Aeg läks ja lubadus pidas.

Kuni selle aasta suvel läks olukord Tallinna liikluses seoses Ülemiste ristmiku ehituse ja Mõigu valgusfooriga ikka päris hulluks nii, et taaskord Tallinnasse sissesõitu oodates liikus mõte peale möödatuhisevaid tsikleid vaadates endalegi sarnase liikumisvahendi soetamise peale. Nimetamist väärib veel ka asjaolu, et minu "tsikli"-kogemused piirduvad paari võrri- ja deltatiiruga lapsepõlvest, mingi külgkorviga motika sabal sai vist ka ühe korra oldud.

Läks veel paar nädalat kui kohalikus vallalehes ilmus kuulutus, et kohalik Kose autokool korraldab BE (ja ka A) kursused. Kuna järelhaagisega oleks sõita vaja ja lubadus vajas täitmist, siis läksin ilusti kooli avaloengule. Kohal oli 4 kärulubade soovijat ja igavene pinu A-kati ihalejaid (kusjuures enamus noored tsikid ). Meenusid ummikud, ajasin käpa püsti ja küsisin, et "äkki ma teeks mõlemad kategooriad". Autokooli mehed ütlesid et nemad minult liikluse eest küll topelt raha ei võta ja nii see õpe algas...

Jättes vahele kohustuslikud sõidutunnid ja ARK-i eksami mis said edukalt läbitud (kusjuures nö riiklik kokkuhoid kahe kati koostegemise pealt oli ainult kaanteraha- teha tuli lausa 2 teooriat järjest) jõuame tsiklini. Plaan oli soetada mingi tagasihoidlik 6-7 sajane kasutataud ratas ja kõik oli selle plaaniga kõige paremas korras kuni minu väravasse vuras üks tuttav tutika Suzuki Intruder 1500-ga. Pool tundi ilastamist ümber ratta ning järgmise päeva käik viis motopoodi, kus ei olnud alguses sugugi mõttes midagi võimsamat kui 1500 võtta, kuid argumendid teemal "liisingumakse muutus on ju üliväike" ning 1800-se edevam välimus viisid selleni, et praeguseks mõõdan peamiselt Tartu maanteed ning läbin Mõigu-Ülemiste-Järvevana ummikuid Suzuki Intruder 1800 seljas. Huvitav fakt võib olla ka veel see, et tsikli sain kätte 20. juulil 2007 st täpselt 6 aastat pärast avariid .

Selline lugu siis, mis sai kirjutatud puhtast kirjutamise rõõmust

Päikest minugi poolt!

Minu tee mootorrataste juurde hakkas pihta sellest, et aasta alguses nägin unes, et sõitsin customtüüpi tsikliga.. ja see tunne oli... megalahe Kuna polnud ennem kunagi varem tsikliga sõitnud, siis ei teadnud ka, kuidas võiks tunne olla ja ei teadnud, millest olen ilma jäänud. Aga igal juhul tekkis tahtmine ka ise päriselt järgi proovida. Sattusin Saku Suurhallis toimuvale Elumotole ja seal erinevate inimestega juttu puhudes anti ühel hetkel kenasti ka ühe motokooli telefoninumber. Kui siis ühel hetkel otsustasin numbrile helistada, siis tuli välja, et A-kat kursus algamas.. loomulikult nimi kirja. Seal küll sõite customitega polnud, aga see asi on nüüd ka parandatud. 20.septembril sain kätte A-kategooria juhiload ja 18.novembril sõitsin Yamaha esindusest välja Yamaha Midnight Star'iga 1300-ne. Kui seda tsiklit seal mind ootamas nägin, siis .. see oli kaunitar ja sõit sellega.. veel parem kui unenäos...

Kaks nädalaga on sõidetud kuskil 1100 km jagu.. ja tundub, et sõidan veel.. ilmad on ju veel täitsa sõidetavad. Esmaspäeval lasin klaasi ette panna ja kätesoojendused ning eile tegin 650km ringi Eestimaa peal.. Ilm oli sõiduks loodud.. alles peale 9 õhtul hakkas Tartu maanteel sadama.. nii et on märja jala tunne ka kätte saadud Igatahes kui 12 öösel koju jõudsin, siis oli hea veel üks korralik vann võtta.. Päev kena ja korralik Arvan, et sõprus saab mul olema tugev ja loodetavasti pikk.

Ikka paremat ja paremat käekäiku kõigile
simurg

Huvitav teema tehtud. Minu lugu lihtne ja lühike. Vanematel oli M tüüpi ratas, millega mind siis vaheldumisi lasteaeda viidi, sealt kõik algas. Eilse seisuga olen ise A-kati täieõiguslik omanik...aega võttis aga asja sai. Lisan veel seda, et ma kohutavalt armastan tsikleid ja kõike, mis sellega seostub:)

kustmaalt siis ikkagi võib ennast lugeda bikeriks. kas siis alates sellest hetkest, kui oled saanud istuda esimest korda mootorrattale, mootorratta tagaistmel käinud mõnel suvisel kokkutulekul,
või kui oled iseseisvalt tsikliga kohalt liikuma saanud, või lihtsalt oled oma ettekujutustes enesearvates kõva tsiklist ja motohuviline, omamata mootorratast, sõiduoskust ja a kat lube.

Bikeriks võid end lugeda siis kui sul on A kat ja BIKE

minimopeed
iz-ju2k
dnepr 650
iz-p5
iz-ju3
iz-ju5
jawa 634
jawa 638
iz-ju4
gs 500 e
dr 650 rs

6 aastat hirmu mentide ees, viimased 7 aastat lubadega

Panthera kirjutas:

siis kui sul on A kat ja BIKE

Normaalne, mul on enduro...

Asi algas tõenäoliselt siis kui tädipoeg omale delta sai, sellega sõita proovides tekkis loomulikult isu ka endale sõiduvahend muretseda. Isa soovitusel sai igasugu võrrid vahele jäätud ja esimeseks masinaks minsk muretsetud.
Olin siis 12-aastane. Peale esimest hooaega jäi minsk juba lahjaks, isale loomulikult masina vahetamise mõte ei meeldinud aga siiki sai voshod 3m ostetud(2005 suvi). Kusjuures võimsuse vahe oli märgatav, sest minsk oli 22 aastat vanem voshodist. Aasta voshodiga külavahel kärutatud, viskas see kopa ette ja sai voshod maha müüdud ja hoopis roller linna vahel sõiduks ostetud(2006 suvi). Loomulikult tegin ära ka mopeedijuhiload. Aasta hiljem müüsin rolleri maha ja läksin autokooli(2007 suvi). Septembris ostsin Aprilia rs 125-e ja 5. oktoobril sai sõidueksam edukalt sooritatud. Hetkel siis kannatamatult algavat hooaega ootamas...

algas üsna hiljuti...

isa ostis 40ndaks juubeliks motika, läks aasta ja minagi võtsin tsiklikooli jalge alla. selle aasta 14.mai sain load ning augustis soetasin ratta. Honda VT 500c

Oleks mulle keegi 3 aastat tagasi öelnud, et hakkan kunagi tsikliga sõitma oleksin teda hulluks pidanud. Sellel ajal pidasin tsiklimehi hulludeks inimesteks, kellel pole midagi muud peale kihutamise teha.

Siis tuli meie perre uus inimene, kes oli tsiklifanaatik. Usun, et sellest ajast peale, kui ta tasakaalu hakkas hoidma, ronis ta ka tsikli selga Tema seal joristas ja põristas, enamasti enda ratsitud aparaatidega mööda mudamülkaid. (Ei ahvatlenud eriti )

Siis tuli aeg, kus sugulased jõudsid sellesse ikka, kus autojuhi load tehtud ning tahtmine millegi uue järele. Oli vist üleelmine suvi, kus nad käisid kahekesi külas. Mõlemad olid ratastega. Ajas ikka isu peale küll, kui kaks tsiklit õues nurruvad. Peale ahvatlusi mõtlesin veel pikalt järgi, et kas tasub... Kuna tekkisid võimalused ja aeg, käisin vahepeal sukeldumiskursustel, lennutasin lohet jms.

Eelnevad sõidukogemused piirdusid sõbra sääreväristajaga (mis oli ausaltöeldes väga jube aparaat). Selle suve alguses proovisin sugulase 400-st. Tiirutasin sellega natuke kodu ümbruses ja harjutasin. Hakkas meeldima ning tahtsin maanteele minna aga kuna ülevaatust, kindlustust ning lube polnud... oli ju vaja need ära teha
Peale lubade saamist ostsin sugulaselt selle 400-se ära ning putitasin natuke.

Kevadel mainis töökaaslane mulle, et tahaks A-kati ära teha. (Võis olla ka vastupidi.) Aga nii me teineteist utsitasime, kuni tuli kõne autokooli. Regasime ennast ära, sõitsime, õppisime, tegime eksamid ning load said taskusse selle suve juuli kuust.
Selle ajaga on läbitud natuke üle 5000 km, käidud ära kiviõli mäkketõusul, lätis ning pool eestit läbi sõidetud. Üle elatud äiksevihmad, külmad ööd, palavad suvepäevad ja tugevad tuulepuhangud.

Ettevalmistused järgmiseks suveks käivad jõudsalt

Nüüd mõtlen, et need inimesed, kes pole tsikliga kunagi sõitnud on paljust ilma jäänud

Minu tee mootorratturiks...
V6rr
Malaguti 50cc krossikas
Kinroad Prince custom 50cc
Honda CR80 krossikas
Derbi Senda 125cc-->200cc.

Suht lyhike nimekiri,aga loodame,et kasvab.
600cc bikest unistan igapäev.

biker veel pole aga siis midagigi kolm rigat,mingi mopi moodi asjandus,druzba (ülikõva saag oli see),mingi hiinakast roller, honda dio,proovitud on 80-250 krossikas ja ka aprilia mx ning rs125 tulevane masin peaks olema rs125 vanust need olnud 7-15 aastaselt kahju et ükski masin pole pidand nii et parandus iga päeva tagant

Esimene oli siis ikka riga
siis Iž planeta 5 sport
ja suzuki gsx600f, ning valmis oligi.
Kuid nüüd ikka gsxr600 vast järgmine.

Kunagi kui veel 7 aastane olin siis kolasime mööda küla ringi.Nägime kui suur pande endurokaid mööda sõitis nädal hiljem ostsime D8 võrrid ja nii see alguse sai 3 aastat hiljem sain Zidi mis on müüdud ja hetkel rs125.

Asi sai alguse mini-mopeedist. 12 aastaselt ajasin kuuri alt välja isa vana jawa 250. Sellega sai 8 aastat ringi vuratud(külavahel muidugi). Sellel sügisel otsustasin siis lõpuks lube tegema minna. Enne, kui load kätte sain jõudsin tuttava käest Kawasaki zx9 r' i osta, sai vähe sõidetud, kuni kindlustus kehtis. Nüüd siis tsikkel "paljas", taastan nimelt gondleid [Motobot: õige on "gondleid"], mis said üle-eelmise omaniku käe läbi vähe kannatada. Samas üritan sõiduvarustuse raha kokku kraapida.

Haigus algas tädipojast. Tema sai miski 16 aastaselt 100-se krossika, ja siis sain ma selle endale ostetud paari aasta pärast ja siis hakkasingi mina sõitma külavahel, siis ostsid juba kõik meie sugusvõsas rattad, ja nüüd on kokku 5 ratast meil kõigil. Load sain selle aasta augustis, eelnevalt panin niisama külavahel ringi.
Tsikkel on haigus, mis levib ikka väga kiiresti

90 iz5694 M67P
`07 VZ800

Oh kunagi sai ju neid Minisid ja Stellasid piinatud päris hoolega. Delta oli juba päris kõva sõna(sellisega sai ikka kõvasti suveti ujumas ja karjas käidud- kahjuks oli tegu siiski sõbra isendiga). Hiljem on jalgevahelt läbi käinud Minsk ja paar IZ'i.
Siis tuli umbes 5 aastane auk, kus ei saanud üldse tsikli selga. Kui A-kati tegemine käsil oli ja tsikliostuplaanid mõtetes mõlkusid(valik on ju meeletult suurenenud) otsustasin bike'i kasuks. Seda tänu sõbrale, kes andis mulle oma isendit proovida...Raadi lennuväli on tegelikult jõle lühike . Nyyd siis mõõdangi maanteid oma yamuhaga.

Rõõm on lugeda uute bikerite sirgumisest! Varast kevadet teile kõigile, ohutut sõitu muidugi ka!

Ise vist polegi endast siin rubriigis pajatanud. Igatahes, kaks aastat tagasi jälgisin neid kevadekuulutajaid tööl olles õhtuti aknast, kihk oli suur, läksin tsiklikooli ning tsikli ostsin nädal enne tsiklikooli lõpetamist ära, load sain 2 päeva peale tsiklikooli lõpetamist kätte juba. Esimene ratas oli viiesotine Kawa, teine on nüüd kuuesajane Kawa Ninja ning ehk järgmisest suvest 1200 ccm Ninja.

Ahjaa, muidugi, rollerite ja võrridega olen kah kodukandi kurve ja sirgeid mõõtnud ennemuistsel aal!