nõus -nõus kommionu, andsin täna kiusatusele järgi.
sõiduhirmust saab lahti ainult harjutades-alguses vaatad ratast eemalt, siis istud sadulasse, näperdad lenksu ja ne esimesed kilomeetrid vaikselt-vaikselt....

Mul konkreetselt vist söiduhirmu polegi olnud...seljakott olen alati julgend olla, olenemata kiirusest ja ise juhtida pole ka kartnud. Kukkumise hirmust sain ka kohe üle, just tänu sellele, et peale pisikest kukkumist aeti kohe tsikli selga tagasi. (Jalad muidugi tol hetkel värisesid kui see möödus peagi. )

Sõiduhirmust saab lahti ikke sõites ja lennuhirmust lennates aga kui jutt käib seljakotist siis ei jää muud üle kui juhti usaldada... Olen sõitnud ka nii mõnelgi seljakotina kaasas, aga peab tunnistama, et mõne juhi puhul on ka endal kõhe tunne tekkinud (eks seljakott ikke tajub kas juht on olukorra peremees voi tuleb sisse apsakaid, sellest ka tekib turvatunne või täielik juhi usaldamatus ja kartus sõidu vastu). Lenksude taga on alati kuidagi kindlam tunne sest sa ise kontrollid olukorda.

Minu meelest saab s6iduhirmust alles siis lahti kui sa ENAM EI PEA taga s6itma Elu muutub kohe palju värvilisemax. Nyyd olen n6us väga harva taga istuma ja seegi läheb korda vaid valitud nägude puhul

(just talves6idust tunud ja seekord kahjux just taga.. ja ellu jain

Siiani olen aind taga istund ja ma täiega kaifin seda ...eks esimene kord taga olla,oli küll veidi kõhe aga see läks üle paari sõiduga. Nüüd aga tahaks ise õppida sõitma aga ei julge kelleltki küsida...piinlik ka et pole seda siiani selgeks saand...

1-he korra ise ka teise taga istund...je ei usu et niipea uuesti

taga istumisel on suurimaks hirmuks just see,kui juht pole kuigi kindla sõiduga...koguaeg jääb tagaistujal tunne nagu kohe-kohe kukuks ümber...niiet parem vaadata,kes sõidab ja kuidas...kõik pole loodud "seljakotiga" sõitjaks...võtab ikka aega see värk

Minu kogemus ja praktika ütleb seda, et minge koos esmalt tühjale platsile - näiteks ARK juurde ning tehke seal slaalomit, ringe, joonistage kaheksaid ning sõidu alustust kallakult. Peale paarikümmet minutit oled väikse kiiruse ja manöövritega harjunud ning soovid juba natuke enamat. Kuid kindlasti tuleb meeles pidada seda, et kohe ei maksa kihutama minna küll, sest see võib asja päris ära rikkukda.

Minu tibu ka algul pelgas veidi, kuid harjus ka ARK platsil ära. Ikka tasa ja targu!!!

Igatahes jään sulle pöialt hoidma ja edu soovima.

Huvitav teema siin...
Ma pean vist ütlema, et ma olen ka algaja. Või tegelikult isegi seda veel mitte. Kõige tsiklilähedasem isiklik objekt on olnud Delta, mis peale paarikuust eksistentsi ää varastati, aga see selleks (ärge tagasi tooge, mul pole seda enam vaja). Sõitnud elus veel mõne tsikliga (Minsk, Jawa, krossi-CZ), aga ei midagi tõsist. Ja viimati vist ~10a tagasi. A-lube pole kunagi olnud ja see on olnud (lisaks garaazhi puudumisele) hea vabandus mitte tsiklit osta, kuigi tahtmine on juba aastaid Nüüd siis lähen kooli (5. mail Kaljusse, kus me ilmselt kohtume vähemasti wolliga siit saidilt). Tsikkel (FJ 1200) on ka välja valitud ja põhimõtteliselt ka leping sõlmitud, raha veel üle kandmata ja tsikkel ise tuhandete miilide kaugusel, aga ikkagi. Garaazh, krt, tuleb ka osta või rentida...
Kui keegi küsib, et kas hirm on, siis krt võtaks, on ikka küll 2 ratast, 250+ kilo ja 130 obest tundub 1400 kilo, 200 obese, 4 vedava ratta ja plekist puuriga harjunult vägagi karm. Õnneks saab koolis enne mõne lahjema aparaadiga proovida Omale ei tahtnud mingit "vahepealset" varianti kuidagi võtta, kui siis juba selline, millest pikemaks ajaks piisab. Eks tuleb alguses rahulikult võtta ja pole hullu.
Üksisõitmisest rohkem kardan tegelikult kahekesi sõitu. Ma ise ei ole kunagi seljakott olnud... naine kindlasti tahab proovida, aga ma ei oska teda eriti õpetada ka, mida seal tegema peaks. Siit mõned vihjed olen saanud, ei tea kas sellest koolis ka räägitakse? Anyway, eks alguses tuleb ise tsikliga tuttavaks saada ja siis hakata teiste sõidutamise peale mõtlema.
Aga teemasse ja hirmudesse tagasi tulles - targad inimesed on öelnud, et kes ei karda, on lihtsalt loll. Kõik mõistlikud inimesed kardavad vahel ja natuke hirmu on hea. Hirmude ületamine veel parem. Mina ei kavatse ennast oma hirmudel segada lasta...

Ollo jutu peale tuli tahtmine veel paar sõna öelda. Esiteks natuke hirmu on kindlasti parem kui üldse mitte karta, sest see pisike hirm sinus hoiab sul meeled erksad ning sa ei kipu liiga sageli lollusi tegema. Siit järeldus - vähem lollusi ja niisama kihutamist = vähem õnnetusi ja vigastusi.

Ollo, sa ole oma uue ja uhke rektiivlennukiga algul ikka ettevaatlik, mudu võib seda mõnu ainult natukeseks olla. Autokoolile ära liiast looda. Sõitma nad õpetavad sind küll platsil ja natuke linnas ka, kuid nagu Kalju meile aasta eest ütles, et sõitma tuleb õppida siiski ise, sest 20/40 sõidutundi ei õpeta veel kedagi sõitma.

Ehh, seda muidugi et koolis elutarkust ei õpetata. Seda tean oma käidud koolidest piisavalt hästi
Ma luban pühalikult olla alguses sigaettevaatlik. 12 aastat roolis ja nii mõnedki avariid, milles tehniliselt justkui ei ole ise süüdi olnud (aga mida oleks olnud võimalik ära hoida) õpetavad hämmastaval kombel ka liiklust jälgima, igasugu oinastega arvestama ja mõtlema. Tsikli seljas kõik see veel 17 korda olulisem, puuri ju ümber pole.
150 km/h pealt mahapidurdamisel spinni tegemise kogemus on ka olemas (esimesed piduriklotsid lõppesid ), nii et teatud aukartus kiiruse ees ka eksisteerib Tsikliga seda ei tahaks proovida
Lootust on, ma arvan... rahu, ainult rahu, ütles Karlsson selle koha peal. Ma võtan teda kuulda, ikkagi vanem ja targem mees.

mu hiljutilahkunud onu, kes muuhulgas oli NSVLi noorte ringrajasõidu 2. omal ajal, ütles: "see persetunnetus, et ratas on sinu jätk, mitte sina tema oma, tuleb pärast esimesi läbitud 5000 km, enne seda ainult kujutad ette, et ratas sinu sõna kuulab". loomulikult on geenuseid kes sõidavad varem ja neid, kes kunagi korralikult sõitma ei õpi, aga see reegel järgib Gaussi kõverat, nagu kõik muudki elureeglid.

Tekkis selline kysimus, et miks yltse sõiduhirmust yle peaks saama? See on ju ikkagi see, mis meid enamasti elus hoiab...


Edit: My bad mumm

kui sa loed peris algusest antud teemat, siis oli siin põhiline kuidas saada üle totaalsest hirmust, mitte ellujäämiseks vajalikust instinktiivsest hirmust.

mumm

taga on jah mõnikord kahtlane tunne sõita siis võib jah mõnikord tekkida selline tunne nagu kukuks ümber aga no jah julge juhiga pole vahet.

minsk125 kirjutas:

taga on jah mõnikord kahtlane tunne sõita siis võib jah mõnikord tekkida selline tunne nagu kukuks ümber aga no jah julge juhiga pole vahet.

Metsas taga istudes vahest selline tunne nagu riivaks puud, tegelikult ei riiva, taga olles sõltud sa täiesti juhi oskustest, samas pead teda usaldama

1. ise sõitmine

Kõigepealt tasuks endale põhjalikult selgeks teha juhtimishoovad, käiguvaheti, gaas, pidurid - sõidu ajal ei jõua õppida - mis on juba suur samm oma hirmudega võitlemisel. Ära karda vaid õpi tundma.
Platsiga on hea harjutamist alustada, kiirused väikesed ja kui ka midagi peaks juhtuma, pole suurt lugu. Kindlasti kasuta varustust - kiiver, kindad, ja kas siis tavalised põlve ja küünarnukikaitsed kuni siis päris sõidukombeni välja.
Üksi on küll mõnus harjutada (sest keegi ei näe, et kukkusid, eks ) kuid parem on minna kellegagi kelle arvamustest pead ja keda usaldad. Ning ära häbene vigu teha - kõik on kunagi alustanud.
Saa selgeks põhimanöövrid - pööramine, pidurdamine, kohaltvõtt, jälgi oma sõiduasendit, et käed ei klammerduks lenksu külge, vaade ei kinnistuks takistustele vaid vaataks teid mis viivad takistusest mööda (vaata sinna kuhu sõita tahad!).
Ning alati püüa mõista ja aru saada, miks mootorratas käitub nii nagu ta käitub - küsi täpsustavad küsimusi kuni asi selge.
Järgmiseks on sõit kiirustel 40 ja enam. Siis enam lenksu keeramisega vasakule ei saa vasakule vaid saab paremale. Mida kura.... !? Justnimelt. Asja inglisekeelne nimetus on countersteering, eesti keeli oleks siis vastujuhtimine. Üks asi on sõita instinktiivselt - ja tänaval vaadates, see tuleb enamikul hästi välja - teine asi on kasutada vastujuhtimist teadlikult. Võtke mõni lai ja suur tee või suur plats, u. 50km/h sisse ning liigutage lenksu. Peale lenksu veidi paremale keeramist hakkab mootorratas sujuvalt vasakule kaldu minema ning mootorratas ise hakkab vasakule keerama. Lahe, eks

2. Kaassõitjana
Enne sõitu peaks juht kaassõitjat instrueerima, leppima kokku märguanded ning sõidu. Minul on sellised need:
a) hoia minust kinni nagu kallistaks - paraja tugevusega ja kindlalt
b) pidurdades saab käsi toetuda ette paagile, jalgu kokku surudes vastu puusi saab takistada enda selgavajumist juhile, kurvides ära kalluta vastu (siinkohal ma ei peaks õigeks õpetada kedagi olema kui seljakott. sest ei kaassõitja ega juht ei tea, mis tunne on olla seljakott )
c) kui hoog tundub liiga kiire, patsuta paremale põlvele paar korda. Kui tahad peatuda, siis rohkem kordi.

Kõige nauditavam nii üksi kui kahekesi sõites on sujuv sõit, ärritab ratast vähem ja ei väsita sõitjat ära. Ning muidugi usalduseküsimus - juht võiks olla kogemustega, kui ka lenksu taga olija ei tea täpselt, mida teeb, siis kaassõitjaga need probleemid ainult võimenduvad aga "kurve tuleb ikka mönuga vötta"

Pole ju hullu igalühel on alguses raske ja vajab harjumist , nii on ju iga uue asjaga. ole julge, proovi ja testi ära karda, siis hakkad sõidust mõnu tundma

mul on üks mure ma tahan osta omale 250 ccm cz-i aga ei julge sellega proovisõitugi teha sest kardan et ei jõua seda kinni hoida ja tõmban üle.

Kui võtad asja tasa ja targu ning verel keema minna ei lase - ei tõmba sa teda midagi üle!
Rahu - ainult rahu, nagu ütles Karlsson

mikk46 kirjutas:

mul on üks mure ma tahan osta omale 250 ccm cz-i aga ei julge sellega proovisõitugi teha sest kardan et ei jõua seda kinni hoida ja tõmban üle.

Ei tõmba Sa kuhugile, kui lihtsa tõe enne selgeks teed - gaasirutskal on rohkem asendeid kui maas ja põhjas.

kui sa tahad hirmust yle saada siis võta julgus kätte ja istu masinapääle ja sõida nu mul oli nii et ma alguses ei kartnud yltse kunagi sõita ma olin siis 6a aga läxime vanematega õllekale seal ma panin atv-ga pikki puud ja järgmine aasta mulle pakuti sõita siisma ei julgend aga nuh võtsin ennast kätte istusin masinaselga ja sõitsin

Come on !!!!

Mis asjaga sa kuue aastaselt sõitsid - minimopiga! Tsikli seljast jalad küll vist jalatugedelegi ei ulatu nii vanalt.

ma arvan et natuke sõidu hirmu on isegi hea siis ei ole need lollused nii kerged tulema

Noh... mul oli selline lugu.

Et kukkusin kunagi ammu rolleriga- päris suure kiiruse pealt-70.
Kiivrit ning kaitseriietust polnud ja õnnelik kukkumine selle poolest, et suutsin üleni verisena rattaga tagasi sõita ja teistel end haiglasse toimetada lasta.
Vahepeal ei tahtnud üldse tsikleid nähagi
Ja siis eelmine aasta võtsin ennast kokku ja käisin mõned korrad ''seljakotina'' sõitmas.
Just see adrenaliin, kiirus, see tunne, et võibolla juhtub midagi annab sõitmisele selle võlu.
Nüüd ei saa sõitmist kuidagi mõttest välja aga seljakott ei taha ka olla. Plaanis osta siis paljureklaamitud naisteratas HondaRebel, aga ei tea, millal see unistus täide läheb.

mul see sõidu himu üle ei lähegi,mul kunagi sama lugu käisin 50km/h maha ja otse lehma s*ta sisse,jope seljast minema nägu puhtaks ja statoili rollerit pesema,tankisin paagi täis ja jälle sõitma.vähemalt õnnelik kukkumine kuigi põlved selg kõik verine.VEDAS ÜHESÕNAGA.

Räägitakse hirmust, mitte himust.. dsiisas..

Eluaastatega läheb üle...

minu viga

alusta mopiga ja siis vähe kangem kui mopist jõud üle käib nii ta järjest võimsamax(kiiremax) läeb

Mina kukkusin suvel sõbra krossikaga. Lendasin otse pea-peale, vedas et kiiver peas oli.

Ausaltöelda on nüüd kogu eluks hirm sees sest kui juba oma mopile 30km/h sisse tallan siis tekib hirm et kukun jälle peapeale