kamoon, need eravärvides corollad on juba mitu aastat salaja jahti pidanud. lisaks hallid subarud, siis punased universaal skodad, sedaan primerad. ja need eravärvides masinad passivad igal pool tallinna ümbruses, selles mõttes suht pointless paugutada ka. mingi mõttetu ületamise eest on ikka väga pointless rahatrahv saada ja veel olulisemana - aastaks ajaks märk külge. a noh 90 tsoonis 100-110 puhul vist politsei ikka väga hammaustama ei hakka tsiklimehi.
corolladega endal mitu korda olnud, et järgi jõudnud tagant sellele ja siis tuleb aru saada, kas on vestikestega onud või ristirahvas

aga macintoshile siis paranemist peasi, et psühholoogilist plokki ette ei loo. et saad terveks ja sõidad jälle (mööda teed, mitte sinna teise kohta). või oli lihtsalt see teema äkki, et ah krt see asfaldi sõit nii igav, hakkan enduuromeheks? selline spontaanne otsus

mella kirjutas:

... Selle vastu aitab väike ringrajal käimine

Nii kõrgelennulist lähenemist tegelikult ei olegi vaja. Motosurvival lahendab kõik probleemid, eriti kui pärast sealt saadud soovitust järgida ja edasi harjutada. Omadest comebacki kogemustest julgen 100% veendumusega väita et see õnnetus oleks olemata olnud, kui oleks krampi sattudes kohe vastujuhtimist kasutanud. Jõuvektorid rivistuvad pisut ümber, sõitja saab kohe aru et katastroofist on asi kaugel, hirm kaob ja kurv saab kenasti ja ohutult võetud.

survaivali kiirused väga pisikesed ja õpetatakse tunnetust ja manööverdama. ja statistiliselt pidi sedatyypi koolituse lõpetajal suurem tõenäosus õnnetusse sattuda olema aga alustajatel oleks tõesti kasulik see läbida. survival oleks pigem depoo (või muu) rinkakoolitusele mineku eeldus ja rinkakoolitus rinkale mineku eeldus

Mingeid allikaid antud statistika kohta ja kuidas seda mõõdeti? Niimoodi pakkudes julgen väita, et isegi kui antud koolitustel käinute õnnetustesse sattumise protsent on suurem kui keskmisel tsikliomanikul (arvestades õnnetsustehulka mootorratturi kohta), siis ilmselt inimene kes sellisel koolitusel käib on fanaatik ja ka sõidab palju. Pühapäevasõitjad (nagu näiteks mina) sellistele kursustele eriti ei satu ning ka nende läbisõidud on oluliselt väiksemad, ehk siis kuna liikluses viibin vähest aega, siis on võimalus, et minuga midagi juhtub, samuti väiksem kui sellel kes tsiklit igapäevaselt kasutab. Statistika oleks kõige tõesem, kui arvestatakse õnnetuste arvu läbitud kilomeetrite pealt ja siin ma ei usu, et motorsurvavalil käinutel see protsent suurem on.

mmz kirjutas:

Niimoodi pakkudes julgen väita, et isegi, kui antud koolitustel käinute õnnetustesse sattumise protsent on suurem kui keskmisel tsikliomanikul (arvestades õnnetsustehulka mootorratturi kohta), siis ilmselt inimene, kes sellisel koolitusel käib, on fanaatik ja ka sõidab palju. P

Pigemini seostatakse sellega, et sõiduvõtete kättesaamisega tekib liigne enesekindlus, mis ennast kätte maksab

ufod varastasid mu eelmise posti ära.
aga: seda on survivaliinimesed ise välja toonud ning vihje on tõesti pigem liigsele enesekindlusele ja tähelepanu hajumisele. ise täiendasin statistikat nädalake peale survivalit.

Kui see hingerahu annab ja haavu parandab kiiremini, siis võid ju näiteks mind süüdistada
Aga - head paranemist ja hoia lippu kõrgel. Ning ole korralik!

macintosh kirjutas:

mella kirjutas:

Kle head kindad ju, need pandi esimesena pihta. Kiiver oleks ka läinud, kui poleks ära lõhutud

Novot, seda ma kartsingi . Öö labi ei saanud magada keerlesin muudkui küljelt küljele ja ainult kinnastest mõtlesin. Kiivri pärast muret polnud, sest see pidi ju naisele minema

jbob kirjutas:

Järgmine kord teeme nii, et kes chillivad lähevad ühte Tallinna nurka kohtuma ja need kes +10-150 tahavad sõita siis teise linna nurka.
Jätame võimaluse teistele kes omavad uut ratast või on algajad ka ellu jääda ja natuke harjuda oma rattaga.
Muidu läheb kohe alguses paugutamiseks ja järel püsida on päris keeruline mis paneb kahjuks ületama oma võimeid.

Ma ei näinud küll mingit paugutamist alguses. Ega keegi ju foore kinni panema hakka, et 24 ratast pundis saaks sõita. Ise tuleb hoolikam olla.

Ise ikka hoolikam, mina küll kedagi teist süüdistada ei saa (kuigi hirmasti tahaks, otsiks kellegi ja lööks risti, enesetunne paraneks kohe hulga maad). Kas on vabatahtlikke või äkki saab soovitada kedagi nõrgemat ja allaheitlikumat kes niiplaju vastu ei pane?

Kuigi, jagh, esimene ots oleks võinud olulisematel mahapööretel saba järele oodata. Just enne avariikohta ma mõtlesin saba tagaotsas, et kas jäämegi 85-ga tiksuma?

Kui ma seal ilma kõige parema vaatekohata liiklusteatris oma koha olin võtnud (teistel oli raudselt parem ülevaade asjadest), siis kellegi hääl arutles selle üle, et ta sõidab seda teed iga päeva (või vähemalt väga tihti) ning see ongi selline kurviline ja pealnäha lihtne tee sõita, aga üldiselt on selline sobilik kiirus sellesse lõiku 70-80 km/h.

jbob kirjutas:

Jälgimäe tee; Saku piirkond; Kiisa; Pärnu mnt - Keila vaheline lõik, nende lemmik kohad. Vahel olen neid isegi Luigel ristis kohanud.
Kõike teevad, kui uni tuleb siis kükke kah. Kaalumine neil vist puudub.
Üldjuhul kõik mis on seotud 70 ja 50 aladega, nad on kohal.

Üritan sõita lubatud kiirustel väike +10+20 ja kui esimene auto hakkab selga tulema, ununevad kõik endale antud lubadused, lihtsalt närvikava ei pea vastu.
No eiole võimalik ju,et lased 90 alas 100-110 ja mingi pirukas hakkab mööda ajama, kui keegi suudab seda taluda, siis võiks oma tundeid kirjeldada

spinna kirjutas:

mella kirjutas:

... Selle vastu aitab väike ringrajal käimine

Nii kõrgelennulist lähenemist tegelikult ei olegi vaja.

Siin ei ole midagi kõrgelennulist ja igal juhul võiks käia misiganes tüüpi rattaga... kasvõi kardirajal tiirutada. Kui tihtipeale ei julgeta kallutada sest "läheb äkki alt ära", siis just seal saad rahulikult oma rattaga proovida kui kaldu võid tegelikult vabalt lasta ilma, et tekiks veel mingisugustki libisemise tunnet/ohtu... Seda siis ideaalsel teel, mida päris maantee ei pruugi olla lahtise sodi tõttu. "Ringrajal käimist" pole vaja alati võtta kui võidusõitmist või võidusõidu õppimist. Ma esimest korda proovisin, siis tekkis küll ohhoo-efekt et võibki niipalju (ja rohkemgi veel) lasta. Enne seda oli kramp märksa tihemini külla tulemas. Mitte et ma nüüdki kiiresti sõita oskaks

Ma soovitaks randmevääne teist osa lugeda (twist of the wrist 2) ja siis kardirajale / rinkale raamatus õpetatud võtteid harjutama.

Minule andis kardirajal sõitmine väga palju, raamat ise ka. Kuu aega hiljem, pärast Alpidest tagasi tulemist oli tunne, et kui poleks enne sõitu rajal käinud, olekski mägedesse jäänud.

Ega see sutsti survivalil käimine ja raamatu lugemine nüüd küll mingi nõiarohi pole, mis kogu tulevase elu turvaliseks teeb!
Randmeväänamist võib jah lugeda mitmeid kordi(ma pole ise seda lugenud ), aga sealt saadud infi peab sõiduga kinnitama! Ja sõitma peab palju! Ja mitte mööda sirgeid teid!Ja mina sain ikka targemaks oma vigadest ja kukkumistest õppides Alguses, kunagi jube ammu, sai ikka iga nädal maoli oldud. kui kärnad enamvähem paranenud ,sai jälle uued tehtud.Polnud peale kinnaste mingit varustust ju ka. Kaitseingel mul paistab väga vinge olema, et ikka veel elus olen.
Olavile aga kiiret paranemist!! Vaevalt see viimaseks korraks jääb

Tunnen kaasa. Samas kinnitab juhtunu mu sõnu, mida ma ühes teises teemas maha ütlesin ja selle eest kriitikat sain. Oskus reaalselt vedada ühissõitu praktiliselt võõrastest inimestest koosneva grupi puhul pole niisama sõnakõlks, mida ma mantrana korrutasin. Ei süüdista kedagi, lihtsalt tahan, et igaüks mõtleks veidi, mis vastutus on karja juht olla..

Vähemalt on osalistel eluterve suhtumine juhtunusse siit loetu põhjal

jutt jumala õige!

Mõtlen ka, et survivalil käimine oleks kasulik aga siis hakkan kartma - äkki kukun seal trikke tehes oma ilusa ratta katki hoopis.
Samas tänaval rattaga lolli vea tõttu kukkuda oleks veel tobedam, peab ikka koolitusele minema.

2 korda juhtunud seda, aasta tagasi sauelt välja sõites vasakpööret tehes lihtsalt kadus taguratas alt ära, ehmatasin ära ja keerasin lenksuga paremale ja maandusin esitule ja spidoka peale kuidagi. Ma ei saa siiani aru ka miks seal taguratas ära kadus, asfalt oli natuke niiske, paar tundi tagasi oli tibutanud veidi, õli maas ka ei märganud. Ju siis oli kiirus veidi suur märja asfaldi jaoks. Nüüd on siis sees märja asfaldi hirm, ei julge sellega enam eriti kallutada kuna ei saa aru kus see piir läheb. Kuiva ilmaga sai seal jalaraua vastu maad kallutada, nüüd enam ei julge eriti. Võib-olla oligi see, et teine hooaeg käsil ja julgus kasvanud, aga kasvas liiga suureks. Aga tahaks ikkagi teada, miks seal kukkusin
Teine kord ttü ringil lihtsalt vajusin külili väikse hoo pealt - ringil oli välise ääre lähedal liiva mõnusalt maas, seda nähes võtsin hoogu maha kuna selle sees suure kiirusega kallutamine oleks halvemini lõppenud. Oleks taibanud tagupidurit kasutada, poleks midagi juhtunud, kuna ei sõida mööda kruusa ja liiva siis pole seda harjumust ka.

soovitan lugeda läbi mootorattasõidu abc . ma kartsin ka kallutada kuni proovisin kaheksat tehes palju ratas kaldu läheb ja läks päris palju ja väikesel kiirusel . pärast seda ei kartnud enam . ja kurvis ei pidurdata vaid lisatakse sujuvalt gaasi kurvi kespaigani

Olen samuti kukkunud kokku oma korda 100 ilmselt alates aegade algusest. Survivali ei pea kartma, ma arvasin ka et olen jube kõva kärbes ja oskan kõiksugu trikke teha, kohapeal oli pilt teine paraku. Ok mul oli veidi lihtsam, kuna olen sõitnud nüüdseks juba üle 20 aasta.
Kukkumisi seal kiltsil kartma ei pea, pigem tõesti peale survivali kippus ka minul pee alt ää jooksma. Põhjus ei olnud mitte kiiruses, vaid lihtsalt totaalselt erinevate pidamiste ebakõla.
Kiltsi lennuväljal sain mina näiteks koolituse kiirustel(max 70 km/h) oma gixxu rehvid korralikult koorima, mida aga tavalisel asfaldil pole juhtunud. Teiseks oli kiltsil võimalik lausvihmas stoppie ära teha(juhul kui ei sattunud pigitriibule).
Selle betooni pidamine seal on kõvasti parem kui suvaline pigiplats kuskil.

Aga mõistus tuleb ikka aastatega, samuti kogemused olukorra hindamiseks ja mingil hetkel hakkavad tööle ka teised refleksid. Selleks tuleb aga ainult sõita.
Sõidu ajal on kasulikum ka analüüsida oma tegevust, mitte jälgida ainult eessõitva ratta tagatuld ja kui tihti teine mees käiku rabab.

Kiiret paranemist ja loodan et kõik ebaõnne sõdurid on sadulas tagasi ASAP.

Kauri

26.08.2011 Juhtus avarii Tartus,Kalda tee-Mõisavahe-Selveri väljasõit,üks rattas vedeles maas.
Rohkem ei oska öelda kuna ise ei jõudnud rohkem näha.

Ega liikluses vist ongi "ratta altmineku" teemas kõige tähtsam konkreetse pinnase pidamisvõime äratundmine. See, et ma suudan "jalaraua maha" vajutada, ei tähenda, et iga pinnas seda kannataks. Ja pealegi kipub sellisel juhul olema vigade parandus (kui maas on nt liiv või õli) võimatu. Olen korra Tartus ristmikul lõõtsbussi taga pöördel (st kiirust ju polnud ega saanudki olla) külje maha pannud, kui bussi alt äkki õlilaik välja tuli - selliseid asju juhtub. Kiirusel ca15 km/h. Ja selliste võimalustega tuleb arvestada. Endalgi kogemust ja julgust tulnud, miska eelmisel aastal kaks korda esimene ratas pöördel alt läinud, aga vedas. Mõlemal korral läksid varbad vastu maad jalaraualt võtmata, aga mõlemal korral taastus pidamine nii õnnelikult, et tõstis ratta püsti, aga üle ei visanud. See rehv muidugi tundub ka mitte just parim olevat, tuleb parem osta.
Ehk siis - mina tänaval sellistesse kalletesse ei lase, kui on muid valikuid. Midagi peab tagataskusse ikka ka jääma.
Muidugi.... asjad, mida meist igaüks tsiklisõidust otsib, on erinevad.

Tõnis kirjutas:

aasta tagasi sauelt välja sõites vasakpööret tehes lihtsalt kadus taguratas alt ära, ehmatasin ära ja keerasin lenksuga paremale ja maandusin esitule ja spidoka peale kuidagi. Ma ei saa siiani aru ka miks seal taguratas ära kadus, asfalt oli natuke niiske, paar tundi tagasi oli tibutanud veidi, õli maas ka ei märganud.

Kui räägid Keila teele keeramisest siis omal see aasta sama asi. Sisemiselt rajalt keerates tahtis ää minna tagumine, kiirus oli väga väike. Püsti jäin.

Laupäeval läks mu rangluu pooleks krossirajal Soomes. Käisin trennimas Forssas ja ühe kurvi (kõva pind ja kuiv tolm peal) sõitsin "täiega", tagaratas läks alt ja seejärgi võttis kusagilt kinni. Nüüd 6 nädalat sõidupuhkust

Timofei kirjutas:

Laupäeval läks mu rangluu pooleks krossirajal Soomes. Nüüd 6 nädalat sõidupuhkust

Mul rangluukrõps kaks nädalat ja kaks päeva vana ja omal küll kindel tahtmine järgmine nädal juba sõita aga eks paistab

piloot kirjutas:

Timofei kirjutas:

Laupäeval läks mu rangluu pooleks krossirajal Soomes. Nüüd 6 nädalat sõidupuhkust

Mul rangluukrõps kaks nädalat ja kaks päeva vana ja omal küll kindel tahtmine järgmine nädal juba sõita aga eks paistab

'Tänaval minagi visst varem ilmun, aga krossirajal ei õnnestu nii...

9aastane jalgrattur põrkas kokku mootorratturiga

28. augustil kella 13.22 ajal toimus liiklusõnnetus Tallinnas Räägu ja Lehe tänava ristmikul, kus põrkasid kokku mootorratas Suzuki GSX F600, mida juhtis 25-aastane Janek ja jalgratas mida juhtis 9-aastane poiss, teatab PPA.

http://www.parnupostimees.ee/548742/par ... torrattur/
Tegu mul naise vennanaisega, kes seletab juhtunut järgmiselt: "Andsin oma motosõidule viimast lihvi lisatunni näol. Järgmine nädal oleks kooli sõidueksam olnud....Aga oskasin täna kenasti vastu betoonaeda sõita. Õnneks oli kiirabmaja seal samas. Jube palju punases riideis rahvast oli äkitse ümber.... Nüüd parem käsi kipsis ja parem jalg mõnusalt paistes Aga 4 nädala pärast uuesti tsikli seljas.Ei jätta jonni."

oh jah, õnnestus ka minul ennast 21 juulil päris katki sõita, sõitsin oma 05´z750´ga kernu-hageri vahelisel teelõigul, tee oli tuttav ja ka samal päeval ennegi läbitud...kui äkki lauges parem kurvis, kas lahtise killustiku või liiva tõttu, ratas alt lendas. Sellest hetkest on must auk, pilt ette tuli vedelesin teepervel jalgupidi kraavis, kiivrit enam peas polnud, vaid vedeles kõrval. Seda ei mäleta kas võtsin ise peast või tuli ära (ebatõenäoline). Korralikud valud olid, köhisin verd ja helistasin 112´te. Rääkisin ära mis juhtus ja nad saatsid päästjad ja kiirabi välja kohe, seda ei tea kaua nad tulid kuna ajataju puudus, tundus, et suht kiiresti siiski. Mingi hetk helistati mulle tagasi ja küsiti kas kuulen sireene, tõepoolest kaugelt kuulsin lähenevaid sireene. Masinad jõudsid minuni, tänasin helistajat ja lasin telefonil kraavi kukkuda, kuna kiirabi ja päästeteenistus tulid seljatagant ja ma liigutada ei saanud ei tea ma palju neid oli või mis komandost. Nägin näo ees tuletõrjuja saabast ning mind hakati kanderaamile tõstma, mis hetkel kadus pilt eest. Pilt tuli ette alles Põhja-Eesti regionaalhaigla intensiiv osakonnas, pärast seda kui mind oldi oma 5 päeva kunstkoomas hoitud. Olin juhtmeid, voolikuid ja torusid täis ja valuvaigistitest ning narkoosist veits deliiriumis. Mõningad vigastused siis- oli veriõhkrind katkise kopsekelme tõttu, eemaldatud põrn, hematoob maksal, 5 murtud roiet, sisemine verejooks rängast põrutusest siseorganitele, katkised parema jala põlve sidemed, puusast dislokeerunud vasak jalg pluss muud väiksemad asjad, ning kirss tordil- lülisamba murd nimmelülidest millest tulenevalt osaline alakeha halvatus. Tehti 4 operatsiooni, 2 rindkerele, 2 seljale. Arstid ütlesid, et võin teist sünnipäeva pidada ning imestasid kui jalgu liigutasin. Õnneks selgus viimase lülisamba opi ajal et enamik närvid alakehas ja jalgades terved ja anti hea prognoos...Septembrist olen nüüd taastusravil, kus ajan jalgu jälle tööle, selge on et aega läheb väga kaua aasta kindlasti kui mitte rohkem et taastuda....Niisiis, haigla elust, olust rääkima ei hakka eks igaüks kujutab ise ette kuidas on kuu aega selili lesida jne
Igatahes soovin kõikidele ratturitele ohutuid kilomeetreid ja ärge kiirustage

...................

Võttis sõnatuks
Edukat paranemist ja ära heida meelt

Slinky, täiesti jube lugeda sinu lugu, võttis samuti sõnatuks.
Soovin head paranemist ja loodame sind ikka kunagi veel tsikli seljas näha. Kurvides asuvat liiva/kruusa olen alati ka ise kõige rohkem kartnud.

Ma arvan, et kui kuupäev oli sama, siis sõitsime sealt vahetult hiljem mööda. Üks tuletõrjeauto oli veel kohal ja midagi askeldati. Kedagi näha ei old rohkem, nii et sõitsime edasi. Õige ähmaselt mäletan, nagu oleks seal kurvis midagi asfaldil olnud, äkki liiva. Seal on üks vist üks natuke künklik koht keset kurvi, see võis ka õnnetusele kaasa aidata.

Ole tugev ja kiiret taastumist sulle!

karm lugu jah, "vedas" vist ei oleks päris hea väljend selle kohta.
slinky, statistika huvides - kaua sõitnud oled?
aga üldiselt edukat kokkukasvamist jah.

Slinky, tean mida tunned.2006 tegin sama asja läbi.Põhjus oli teine, miks kukkusin aga lõpptulemus oli peaaegu sama. Haapsalu taastusravis tehti imesid. Igaljuhul minu indu see seik alla ei tõmmanud ja loodan, et ka sul läheb kõik sama hästi kui mul ja oled ka varsti tagasi sadulas. Head paranemist