Neid kestvuskrossi sõite on ju mitmeid, kus palke ei ole, aga päris kross ka ei ole.

Jalad tulevad raudadelt maha sest pole piisavalt tasakaalu. Harjutasin kunagi hästi aeglast sõitmist, korraks seisma jäämist ja siis uuesti liikuma hakkamist ilma jalga maha panemata ja osavust tuli päris palju juurde. Seisva mootoriga kohapeal püsti püsimise harjutamine annab ka palju tasakaalu juurde. Kui õnnestub korraks jalga maha panemata seisma jääda, siis see keerulisest palgast üle saamine juba palju lihtsam. Kahjuks kui vahepeal ei sõida siis õpitu kaob kiiresti.

2715 kirjutas: ↑04 Okt 2023, 14:07

Eks enduro ole pisut selline läbipõlenud krossimeeste ala...
Krossi vaieldamatu eelis on, et saab...sõita.
Siis viid õhufiltri kastist leitud kahepaikse loodusesse tagasi, võtad kõik laagrid-sõlmed lahti ja mõtled et no oli seda üldse vaja...

Natuke üle pingutatud või ma loll ei saanud sarkasmist aru?
Aastas korra läks vahetusse kogu kupatus või siis määrisin vahepeal ning pikendasid eluiga. kiigel/lingil
Kui vähegi sõita mõistad siis sa ei lõhu tsiklit seal ära.

Krossis sõidad äkki 10 minutit ja siis on paus. Mõtled kestvuskrossi?
Piksepini on omaette fenomen. You hate it or love it.

Jalad raudadelt maas sõidavad pigem algajad. Tõusudel ilmselt loodavad jalgadega hoogu juurde anda.
Jalad raudadel+põlved on justkui amordid, esiots kergeks ning sõidadki sellest palgist üle.

Piksepini on hard enduro ja kestvuskrossi segu minu silmis. Olen mitu hooaega mõned etapid kaasa teinud. Väga lahe üritus, isegi kui esikolmikusse ei saa siis loositakse auhinnad välja. Olen saanud brake cleaneri ja 2t 4L motul seguõli osalemise eest.

Ütleks ka paar sõna.
Krossi väga vanas eas enam sõitma ei õpi. Vigastuse oht suht suur kuna kiirused suured ja õhulennud samuti. Mina isiklikult ei julge. Kindlasti õige õppe korral saaks seda ka ohutult ja järk-järgult õppida aga seegi ei päästa (näitena võiks tuua ükskõik mis pro venna - kõik on päris tihti ikka vigased). Kui inimesel on pere, töö ja muu elu, siis riskid ja panused on päris suured.
Aga sõita tahaks ju. Enduro on huvitav. Ja seda juba aeglastel kiirustel (traielist natu kiirem, mis on ka huvitav aga tehniline). Väike kiirus teeb asja palju ohutumaks. Thats it! Sellepärast enduro nii popp ongi -pea 150 ratast stardis! Enese vigastamise oht väiksem aga saad ikka sõitu ja erinevaid radu (ning loodust) nautida.

Tulles nüüd minu Pikseka video juurde, mis eespool postitatud. Oleks isegi rajal aga mingi loll närvipõletik küünarnukis segab sõitmist . Otsisin siis 2 hullemat kohta 3st rajal olnust välja ja filmisin neid. . Tagumise poole jaoks on need päris korralik väljakutse. Esi 20-30 või rohkemgi saavad neist lõdvalt üle/üles.
Selle fakti lükkaks ka ümber, et see sõit on räige ratta lõhkumine. Ratas peab ikka seda valu üllatavalt hästi vastu. Ega see mingi tänavaratas pole, mis ümber kukkuda ei võiks. Need kes sõita tahavad, nendele on Piksekas hea väljund. Saad omasugustega koos end proovile panna.

Mulle muidu krossi sõita meeldib, need oskused on ikka hullult hästi edasi kantavad ükskõik millise teise offroad-mootorrattasõidu peale, isegi hüpped pole tegelt midagi hirmsat, sest enamikel radadel pole neid seest tühjasid profihüppeid ja võid alguses hüpata kasvõi 1m ning siis vastavalt enesekindluse kasvule seda lendu pikemaks venitada. Põhiasi on kurvitehnika, eks lõpuks jääb kõigile külge, aga krossirajal on seda loogikat palju kiirem ja kergem õppida, millega hiljem metsas eputada

Aga vot krossis "harrastajate" vahel võistlemine on küll hirmus - pmst ümberringi käib fcuking sõda, sõidetakse otsa vöörist, ahtrist, pakpoordist, tüürpoordist ning eriti viletsal juhul ka seniidist ja nadiirist. Põrguliste sõitude start oli alati selline, et kui kiiresti minema sõidad, siis raudselt leidub esimese krossiraja lõigu peale vähemalt 20 tüüpi, kes stardialas oma raketti käima tagusid ning nüüd on vaja kaotatud aeg KOHE tagasi sõita, suva kui keegi ette jääb - palju mõnusam oli rahulikult tsiklini jalutada, küljejalg kenasti kummiaasa sisse panna, esimese mäe või muidu keerulisema kohani töristada ning siis vaikselt paarikümnest sportlasest mööda imbuda, kes seal silmad ruutus oma järjekorda ootavad

Aga muidugi on normaalseid krossisõitjaid ka, vbl isegi enamus, lihtsalt ma ei tea kas kuskil on mingi sari või klass või asi, kuhu hullumeelseid peale ei lasta.

Ma kõrvaltvaatajana arvan kah, et hard enduronduse probleemseim koht on need kitsad ja keerulised kohad mis lootusetult ära ummistatakse. Et isegi tüübid, kes suudaksid keerulise koha enam vähem puhtalt läbida lihtsalt ei mahu seda tegema enamasti. Päris esiotsa vennad muidugi suudavad ennast ka ummikust läbi suruda pool jõuga.
Sel viimasel Karulaane sõidul ma ütleks, et kui oleks kohe kogu see teega külgnev nõlv rajaks pandud oleks see ummik seal ära jäänud. Kõvemad vennad panid nurgast otse üles ja kehvemate oskustega sõitsid tagant ringi. Tagumisele ringile võike lisakeerd juurde ja ongi sikud lammastest eraldatud. See muidugi on lihtsalt tagant järgi targutamine. Võistluse käigus võidakse mõni alguses mitte väga keerulisena näiv koht lootusetult üles kaevata.
Seal osavõtjatel on ambitsioonid kah väga erinevad. Üks tahab võita. Teine sõbrale pähe teha. Kolmas lihtsalt ühe ringi läbi sõita ja ise ennast võita. Kogu seda kaadrit ühele rajale ära mahutada, et kõik ellu jääks on omaette väljakutse kindlasti. Natuke laiemad rajad oleks abiks äkki...

Probleem radade tegemisel on see, et ega neid jalaga segada pole. Hea, et üldse korraldadakse ja mingid rohelised pole asja kinni keeranud.
Aga krossi juurde tagasi tulles, siis kindlasti on krossist väga palju kasu. Eriti kurvitehnika jne. Lihtsalt keossivõistlus vs enduro on 2 eri asja. Ühele ema, teisele tütar. Ei pea teist ala maha tegema. On elemente, kus krossimehed ka jänni jäävad (vt nt kui Tommy Searle Billy Boltiga sõitma läheb - mõlemad oma ala tipud aga krossimees jääb maastikul ikka jänni)

Kuna teema juba nii populaarne, siis värske enduromasina omanikuna küsiks sellise asja.
Hetkel käivatest sarjadest, kui üldse saaks mingisuguse rankingu teha raskuse poolt, siis kuidas need üksteise järel ritta läheks?

Miks ma küsin.
Võrtsjärve oli ära, sellest sai ka teema alguse. Vaatasin paar FOV video ära ja mis siin kirjutati, korralik andmine ja 4-5h üritus algaja jaoks. Ehk raskusastmelt üsna keeruline.
Piksepini karikas ei tundunud Võrtsjärvega nii tehniline ja väsitav ning Karulaanes ca 2-2.5h sõit Hobby (algaja) jaoks. Keegi ütles ka selline endurocrossi ja hard enduro vahepealne rada. Algaja ilmselt saab suurema tõenäosusega hakkama kui Võrtsu endurol (juba ajalise mõõtme võtmes)

Kas Piksepini sari ongi veidi jõukohasem kui teised ja seal võiks esimesed stardid teha?

Kuhu platseerub raskusastmelt Magnifico Hard enduro?`
Ning ilmselt on Eesti karmim Aidu hard enduro?

Aga kokkuvõtvalt siis veel: mis on erinevate sarjade/võistluse enamvähem raskuskategooriad, suunaga sinna, kus algajad ja alustajad võiksid sõitma minna.

See Karulaanes paistis kõrvaltvaatajana ja üldsegi mitte mingi tõsiseltvõetava endurotajana täiesti tehtav. Põhimõtteliselt tavaline metsa all kärutamine, eeldusel, et kiiremale jalgu ei jää. Aidu radadel tsikliga ekskursioonil käies mina igast mäest üles ei saanud.

Piksekas alustajale vb kõige lihtsam.
Ülejäänutes on klassid eri raskusega. Hard-Esti ja EESSi iron klass ka alustajale täitsa jõukohased.

Kas kuskil selline võimalus ka kuskil on, et kui osalenud pole, aga saaks pärast mingit sõitu võistlusraja läbi sõita üksi rahulikult ja vaadata kas tehniliselt jõukohane?

Reeglina ei ole, sest maaomanikelt küsitakse luba konkreetse võistluse jaoks. Põrguliste metsarada saab tasu eest sõita, mingi pildi annab, otsi netist üles Aravete krossirada ja seal on täpsemad juhised. Muidugi Võerdla on ka, aga seal ei ole mingit konkreetset rada, võid teha väga lihtsa ringi ja võid võtta maailmataseme raskusega elemente.

siin nagunii radadest jutt käib...keegi teab öelda, kas selline rada on niisama sõitmiseks (väljaspool mingisuguseid võistlusi/kestvuskrosse) ka avatud? päris kose krossirada see minumeelest ei ole...aga vist midagi kuidagi seal sama maa-ala peal või läheduses?