Ma pean ennast suhteliselt kannatlikuks inimeseks aga see teema hakkab juba ära viskama.
Tunnen siirast lugupidamist inimeste vastu kes julgevad oma vigu tunnistada ja vabandada. Vabandamine on mõnesmõttes nagu uus algus. Vigu tuleb ikka ette ja need on täiesti loomulikud. Saad jamaga hakkama, saad aru, et said jamaga hakkama ja vabandad viisakalt. Kõik saavad aru ja elu jätkub. Teine teema on aga vendadega kelle jaoks on vabandamine kuidagi alandav. Parem on vist edasi lahmida ja vaadata kes enne alla annab. Vot sellistest asjadest ma aru ei saa. Lahingu võid võita aga sõja oled nagunii juba kaotanud. Osad siia teemasse kirjutanutest ei lähe enamusel selle foorumi seltskonnast kunagi meelest ja neid teatakse täpselt nii nagu nad ennast siin kõigile paista on lasknud.
Tunnen paljusid sellest nn. Pirogovi pundist ja suhtlen nendega kindlati ka edasi... Osade vastu, kes siin viimasel ajal kõvasti sõna on võtnud ei ole mul aga mitte mingit lugupidamist ega soovi kuskil kohtuda.
Võibolla mõtlete, et mis see minu lugupidamine ikka loeb... tõenäoliselt ei loegi, aga olen täiesti kindel, et sama tunneb ka enamus siinse foorumi kasutajatest. Ja see juba on midagi!!!
Noore alustava ratturina ei tahaks mina küll sattuda mingi nõmeda ego-trippi tagajärjel ülejäänus motoseltskonnas halba valgusesse. Enamus eesti sõitjatest teab ja tunneb nagunii üksteist. Ja bikeri foorum ei ole kindlasti selline koht kus anonüümselt lõpmatuseni lahmida saab. Iga sõna taga on mingi mees kes varem või hiljem avalikus tuleb. Ja mainet on maru keeruline taastada. Lisaks sellele on maru naiivne arvata, et seda foorumit eesti julgeolekuorganid ei loe. Siis milleks omale kõvatamise ja vassimisega ise jama kaela tõmmata?
Eesti mootorratturid moodustavad suhteliselt väikese kogukonna ja meie kõigi kohus on eesti motokultuuri arendamine, maine tõstmine ja üleval hoidmine. Sest igaühe tegude järgi hinnatakse meid kõiki. Selle linnavahel foorist-foorini paugutamise varjust toimib hoopis teistsugune motokultuur millest osad mitte midagi ei tea. Ratturid ja klubid, kes üheskoos ümarlaudades või omavahelistel koosviibimistel istudes teevad tööd selle nimel, et meid tõsiseltvõetavana ka mujal maailmas võetakse. Et Eestit välismaiste ratturite seas propageerida ning meie ühise turvalisuse nimel liikluskampaaniaid välja töötada jne.
Käitugem ja sõitkem normaalselt ja meil on kõigil parem olla.
Edaspidised lahmijad lähvad ilma pikema jututa bänni alla kuniks mingisugune lugupidamine enda ja teiste vastu tekib.
lugupidamisega
väino laisaar