Mõnus on lugeda reisikirju siin. Seega lisan omagi siia. Tegin ka 2019 suvel väikse tiiru mootorrattal. Kuna lihtsalt tiirutamine tundus igav siis mõtlesin, et käin Soome, Rootsi ja Norra kõrgematel mäetippudel ning kuna aasta varem pidime Trolltungal käimise vahele jätma, siis tuli ka see võtta. Seekord läksin üksi reisile. Võib olla, mitte nii tavaline motomatk.
Igatahes, siin on kokkuvõte sellest.
Planeerid kuidas tahad aga enne ärasõitu läheb ikka kiireks ja siis on oht, et liiga palju asju saab kaasa võetud ja midagi jääb maha. Eks see selgub alles reisi jooksul kas sai palju või mitte. Tundus, et riideid ja õli sai ka mootorisse liiga palju. Viimase osas sai õnneks korrektuure teha esimese päeva õhtul. Liigne välja lastud ja asi korras. Riideid kuskile ära ei anna. Juba laeval tuli meelde, et reisile ostetud juust jäi maha. Mis seal ikka, poest saab seda. Tundus, et suur osa vajalikke asju sai siiski kaasa.
Esimene päev algas ikka väikese sõiduga sadamasse. Kell kuus hommikul läks laev Soome poole. Sõber oli ära saatmas, mis oli väga tore, aga ma arvan, et ta lootis rohkem, et ma siiski ei lähe st. ei viitsi minna. Igatahes 12 punkti talle, et ta viitsis hommiku nii vara ennast üles ajada ja minu ärasõitu kontrollima tulla. Kaks tundi hiljem maandusin Soomes ja sealt edasi oli päev täis lugematul hulgal kilomeetreid Soome joonlauaga tõmmatud teedel. Isegi Helsingi lähedased pisut käänulisemad kiirteed tundusid muude kaherealiste teede kõrval kui ringrada. Esimene peatus oli Pori. Kerge kehakinnitus ja edasi. Sealt edasi Vaasa ja otsustasin ööseks jääda Kokkolasse. Leidsin kena mereäärse kämpingu, kus siis telk üles panna. Esimese päeva tulemus 556km. Lisaks lasin üleliigse õli mootorist välja, mis mõned päevad varem sai optimistlikult sisse valatud. Eks igal reisil peab olema mingi tehniline viperus. Panustasin sellele, et see oli esimene ja viimane. Kämpingus oli käimas parajasti mingi koerte võistlused st takistusraja läbimised. Seega rahvast ning koeri oli palju. Vaatasin isegi, mis trikkidega koerad tegelevad. Kohati oli peremeestel endil keel rohkem vestil kui koertel. Päike oli mõnusalt soe, kuid merelt puhus üsna jahe tuul. Öösel oli päris jahe. Pidin riideid selga panema, et külm üles ei ajaks enam.
Päev kaks viis mind üle polaarjoone ühte väikesesse kohta nimega Kolari. Polaarjoone ületusel panin postkaardi kodustele teele. Ühtlasi veendusin, et ka selles kohas olid eestlased varem käinud. Keegi oli täiendanud põhjapolaarjoone silti eesti keelse tekstiga. Ausõna, mina see ei olnud. Sealt edasi kohtasin ka juba põhjapõtru, kes stoilise rahuga teel ja selle ääres oma põdratoimetusi tegid. Kolarist pisut välja sõites leidsin tee ääres väikese kämpingu, kus telk püsti panna. Sain ka esimese vihma kaela. Õnneks oli mul telgile lisaks ka varjualune kaasas, mis sai kohe ära testitud. Töötas. Mõnus oli selle all õhtul süüa teha. Sama mõnus oli ka sääskedel seal all mind süüa. Päeva tulemus 517km. Öösel kuulsin läbi une mingeid röhitsusi telgi ümber. Hommikul kõrvaltelkijatega rääkides sain teada, et need olid põhjapõdrad, kes siin ringi möllasid.
Kolmanda päeva õhtuks oli mõte võtta ära Halti mäetipp või siis teha seda neljanda päeva hommikul. Mingi 100km pärast päeva algust tundsin kuidas ratta tagumik nagu pisut ujuks teel. Vaatasin üle, et rehv on pisut õhku välja lasknud. Otsustasin, et lõunal kasutan oma kaasa võetud pumpa ja täidan rehvi taas. Kilpisjärvil tegin peatuse. Rehv korralikult täis ja sõit sai jätkata. Lähenesin Halti mäele Norra poolt. Britavarre asulast. Teadsin, et mingil hetkel peab kruusateed sõitma mäest ülesse aga kuna eelmine aasta oli selline kogemus olemas (mis sest, et ratas polnud selleks otstarbeks), siis ma väga ei muretsenud. Google mapps ei andnud ka väga palju infot, sest kruusatee läbis eramaad ja seal streetview puudus. Mäkke ronimist oli seal ca 16km. Teel oli rahvast, kes vaatasid, et mees, millega sina siia ronid. Ei jõudnud nende pilkudega tegeleda, sest ratas oli vaja püsti ja teel hoida. Tee oli kohati päris raske ja mõnes kohas tundus, et jääb pooleli. Õnneks kõik õnnestus ja jõudsin matkatee parklasse kolme paiku pärastlõunal. Seal kõrval oli kohe ka üks matkapere buss, mille juhiga paar sõna vahetasin. Mainisin, et kas lähen täna või homme hommikul. Tema naeris selle peale ja ütles, et ega siin pimedamaks ei lähegi nii, et vahet pole millal lähed – polaarpäev ju. Tõesti, sooja 3 kraadi, taevas oli küll hall, kuid vihma ei olnud ja tuult ka. Seega vahetasin koheselt motovarustuse matkavarustuse vastu. Matkasõber bussust arvas, et mäel läheb vähemalt 4-5tundi. Pakkusin, et teen kiiremini. Alguses oli teerada kenasti näha, kuid mingil hetkel kadus. Olin endale laadinud telefoni matkaäpi, mis töötas kenasti ja viis mind õigesse kohta. Tee tippu seisnes peamiselt ühelt kivilt teisele hüppamisega. Sillutatud teid kõige tippu saamiseks pole. On vaid radu, mis eelkäijate poolt maha märgitud. Aga kui kõik muutub ühtlaselt hallide kividega kaetuks, siis kaob ka see silmist. Kui kõige kõrgem tipp leitud Norra poolelt ja nimi külaliste raamatusse kantud, tuli edasi minna, et pisut kaugemal ja madalamal, see tegelik eesmärk võtta. Sest Soome kõrgeim mäetipp asub Soome ja Norra piiril ja pole selle mäe mitte kõige kõrgem koht. Teel oli vaja ületada ka lumiseid alasid, mis mulle väga ei meeldinud, sest ei teadnud kunagi kui sügavale jalg läbi vajub. Seega otsisin kohti, kus varasemalt käidud või lume osa kõige väiksem. Mõlemad tipud võetud oli vaja leida tee algusesse. Matkaäpp aitas väga hästi, sest sain selle järgi peaaegu otse parkla poole matkata. Samas võib otse tee osutuda liiga järsuks. Puudub vastav varustus ja oskus. Seega pisut tagasi ja juba paistab tee ots, kust ennist teed alustasin. Õhin sees, et üks linnuke kirjas, ootas ees üllatus. Mootorratta tagumine rehv on täiesti tühi. Nüüd tuli esmakordselt ka teel olles rehviparanduskomplekt käiku lasta. Mobiililevi polnud. Mõned matkajad ümber telkides. Õnneks ei pidanud pimeduse pärast muretsema. Teadsin, et augu lappimine on ajutine abinõu. Aitab vaid uus rehv ja remonditöökoda. Ilmselt odav see lõbu olla ei saa, sest olin ju Norras. Eesmärk oli mäest alla asulasse saada, et siis edasi mõelda lahendusi. Sain 4km sõita kui paik lendas augult eest. Asendasin augud uute paikadega ja sain sõita veel 2km. Kahjuks oli seisma jäämise koht sedavõrd kehva, et seal ei olnud enam võimalik paikasid täiendada. Selle päeva distants mootorrattal oli 402km. Õnneks nägin asulat ja mul oli mobiililevi. Nüüd ei olnud midagi muud kui tee kõrvale mäe nõlvale telk üles seada, süüa ja mõelda kuidas edasi. Postitasin Facebooki tsiklimeeste gruppi küsimuse, et kas keegi motosõpradest on Norras Tromsos ja/või Alta kandis. Sain mitmed kontaktid, kuid nad olid siiski palju kaugemal. Probleemi lahendusena tundus Tromsos olev motopood, kus saaks uue rehvi alla. Sinna oli aga 180km sh 10km kruusateed mäest alla. Mõtlesin lahendusi öösel kella 3ni. Teadsin, et aega mul on ning hiljemalt 29. juulil soovib tööandja mind tööpostil näha. Und väga ei tulnud, kuid uinusin. Siis kuulsin kellade kolinat. „Ei ole!“, mõtlesin endamisi. Terve lammaste kari tuli mööda teed mäkke ülesse. Kui pistsin pea telgist välja jäi kari seisma. Vahtisid oma lamba näoga mind. Nad olid enamuses. Mul polnud midagi. Kirves oli karbis, ratta küljes. Sinna oli sama palju maad kui lammastel minuni. Lisaks oli veel vaja karp võtmega lahti teha. Ilmselgelt oli olukord minu kahjuks. Olin valmis lõpuni võitlema. Siis hüppasin telgist välja ning kogu see lambapande jooksis tagasi, kust tuli. Minu uni oli päästetud. Vedas seekord. Ilmselt nädala jagu habet näos omas teatud hirmutavat komponenti ja mina veel tahtsin enne reisi korda teha.
Neljanda päeva hommikul mööda norrakeelseid veebilehti kolades õnnestus saada kontakti teeabiga. Küsiti kohe kindlustuse ja krediitkaardi andmeid. Pidavat maksma 400eurot. Suur summa ja lubasin mõelda, et kas minu elu on ikka seda väärt. Otsisin siis oma reisikindlustuse kontaktid, ja sealt öeldi selle juhtumi peale, et mul pole kulutusi olnud ja nad ei oska öelda kas kindlustus kataks. Soovitasid avalduse teha ja siis nad vaatavad. No tore küll. Nemad ei tea ja mina tehku avaldus. Õnneks sain siis infot, et üks motosõber Tromsos saaks mulle appi tulla. Uskumatu! Ta leidis töö arvelt aega ja tahtmist mingile tondile mäkke appi tulla. Ca 180km sõitu ja siis sama palju tagasi. Vahepeal oli ilm ilusaks läinud. Päike pistis oma kiired pilvede vahelt välja ja oli täitsa mõnusalt soe – Norra kohta. Koha lähedal, kus peatuma olin sunnitud, asus üks väiksem juga ja varemetes maja, millest sain sellel hommikul ilmselt kogu reisi parima pildi. Oli tõesti ilus. Ikkagi sünnipäev. Vahepeal oodates, pilte tehes ja asju kokku pannes nägin kuidas veoauto treileriga mäest üles sõitis. Olin valmis, et kui see peaks tagasi tulema, saab ehk asulani küüti küsida. Lükkasin kibekiirelt oma telgi kokku ja jäin ootama. Motosõbra abi aga jõudis enne mäele. Sikutasime ratta kaubikusse ja sõit Tromso poole sai alguse. Teepeal nägime toimunud õnnetust ja pidime koos teiste sadade liiklejatega ootama. Tuli kopter ja viis vigastatu ära. Tundus, et mingid motosõbrad olid Norra käänulisi teid pisut alahinnanud, fookuse kaotanud ja kraavi sõitnud. Meie sõit jätkus. Jõudsime kolme paiku pärastlõunal Tromsosse motopoodi. Selleks päevaks enam remondiaega polnud kuid nad leidsid järgmise päeva ennelõunat aja. Tundus, et reis oli päästetud. Ikkagi minu sünnipäev. Nüüd vaja leida ööbimine. Leidsin Googlemäpsi kaudu, et paar teed mäkke on mingi majutuse võimalus. Lendasin peale ja uurisin varianti. Selgus, et ruumi on, isegi terve maja vaba. Minul oli vaja vaid ühte tuba. Perenaine oli väga vastutulelik ja sain ööbimise 500noki eest. See oli ikka sigaodav. Poetas pihku veel kiirsuppe ja külmutatud maasikamoosi karbi. Eks peagi sain teada, mida see tähendas. Perenaine oli pisut flegmaatik ja jutustas mulle pikalt ja laialt, et kuidas ta selle majaga seal majandab, kus käia ja mida teha Tromsos. Kurtis, et kõik on nii kallis ja oma 22. aastasele pojale ta veel maja hooldamise vastutust anda ei julge. Noogutasin kaasa ja kuulasin. Mõtlesin endamisi, et halloo, sa elad Norras, siin ongi asjad kallid, ja 22. aastased loovad perekondi ja juhivad ettevõtteid, mis see maja siis ära ei ole hooldada. Pikalt ja laialt jutud räägitud soovis, et ma ikka külaliste raamatusse midagi kirjutaks. Ostsin poest väikese koogitüki, millele lisasin võõrustajalt saadud maasika moosi, ja sõin selle sünnipäeva puhul ära. Mõnus oli vahelduseks voodis magada.
Viies päev algas väljapuhanuna ja värskena. Vaatamata mototeeninduse lubadusele lõunaks asi korras olla, sain ratta kätte alles kahe paiku pärastlõunal ning reisi sai jätkata sellest tund hiljem. Vahepeal tuli ka võõrustajaga head aega jätta. Ta soovis kindlasti ise kohal olla kui ära lähen. Kui ta minu ratast nägi, siis uuris, et mis selle nimi. Ütlesin, et Kawasaki zzr1100, kuid tema: „Ei, ei, ei, ei, ikka päris nimi.“ Igal rattal pidavat nimi olema. Nii ta siis ristis minu ratta Rose’ks, et nagu punane ja puha. Andis kaasa veel purgi gaseeritud vett ja magusat ning ütles, et kui ma seda söön, siis ma meenutagu teda. Ütles, et ma rääkigu sellest kohast oma sõpradele ja tuttavatele. Tulgu ikka ma tagasi. Peab tunnistama, et külmale eestlasele oli selline vastuvõtt pisut ebamugavust põhjustav ja harjumatu. Veel rääkis, et värvis maja öösel, mis tagant järgi oli loogiline, sest polaarööl pole väga kellaajal vahet. Päev või öö, sama valge kogu aeg. Seetõttu ma ei imesta, kui sealkandis on võtnud maad ideed aeg ära kaotada. Kevadel hakkab polaarpäev ja sügisel algab polaaröö. Nüüd tuli aga hagu anda. Rohkem kui pool päeva oli uimatud, kuid vaja oli sellel päeval veel sõita Rootsi Nikkaluokta. See tähendas 457km. Kuskil Norra mägedes sain veel vihma aga õnneks kergelt. Teel leidsin hetke mõned pildid teha. Seega ei mingit jokutamist. Rootsis sai mõned ilusad vaated jäädvustatud. Rootsis Kirunas olid teed mingil põhjusel väga kehvad. Seal edasi sai teel kohatud kitse, kes ca 100m enne mind teed ületas. Põõsas hüppas kohalik jänes. Olin kämpingus õhtul kümne ajal. Kiirelt telk püsti söök endale ja pisut ka sääskedele. Õnneks sääsevastane vahed töötas ja väga palju piinlema ei pidanud. Nägin veel kuidas mõned matkajad suurte kottidega mägedest tulid. Homme oli minu kord, kuid väiksema kotiga. Rääkisin veel ühe telkijaga, kes seal paari päeva pärast toimuvale ultra tail run’il plaanis osaleda. Rääkisin talle oma plaanist järgmine päev mäel ära käia kiirel sammul ja ta arvas, et on tehtav. Telgi ülespanekuga murdus üks telgi kaaresid. No tere talv! Oli seda nüüd vaja. Käiku läks kaasas võetud mägiaivari teip. Aretasin veel mitmeid variante, et telk ikka püsti püsiks ja rohkem ei laguneks. Ennetavalt võin öelda, et telk pidas vastu.
Kuues päev algas ennast kämpingusse sisse registreerimisega, sest eelmisel päeval sai liiga hilja jõutud. Panin matkavarustuse kokku ja minek. Oodata oli kiiret kõndi 20km sinna ja 20km tagasi. Alguses oli tee üsna hea ja tugeva kõnniga sai 8-9min/km liigutud. 15km läbitud ootasin, et kohe kohe peaks hakkama nüüd tee mäkke viima. Aga ei, 20km oli hoopis mingisugusesse baasi, kus palju matkajaid oli ennast sisse seadnud. Mägi oli sealt veel 8km. Mis seal ikka, täiendasin veevarusid ja panin edasi, kui ühtäkki hakkasin kahtlema, et kas minu tee on õige. Küsisin möödujatelt, et kas olen ikka õigel teel. Selgus, et ca 1km olin valele poole läinud. Olin selleks ajaks kolm ja pool tundi teel olnud. Ütlesin teenäitajale, et tahan veel täna mäkke jõuda. Tema ütles, et sinna on 15 tunni tee, vastasin, et proovin 10 tunniga teha. Nüüd oli vaja kiirelt õigele teele saada. Nüüd tundus kõik õige. Tee viis ainult ülesse. Kohati oli päris tehnilisi lõike, kus väike kruus oli suuremate kivide peal ning väga hooga ei saanud ülesse. Kilomeetri läbimiseks läks kohati 16-23minutit. Teel mäele pidi ületama ka Vierranvarri mäe, mis oma 1706 meetriga ette jäi, seejärel ca 200 langusmeetrit ja siis üle 500m ülesse. See mõjus moraalile ja jõuvarudele üsna laastavalt. Jõudu andis see, et olin ülejäänutest kiirem – ikka väike võistlus. Mägi oli kaetud kena lumemütsiga, mille otsas oli veel lumetutt. Kahjuks viimane osa pidavat soojade suvedega üsna kiirelt kahanema ja ilmselt varsti võtab kõrgeima tipu tiitli sama mäe põhjatipp. Kaasa võetud käimiskepid, mis pigem meenutasid suusakeppe, tulid seal väga kasuks. Tegelikult olid need kõikidel matkadel väga suureks abiks. Mäkke jõudsin 6 ja poole tunniga. Tipus leidsin ühe tegelase kellega kaupa tegime. Tema teeb minust pildi ja mina temast, sest kes see muidu usuks, et mägi vallutatud. Nüüd oli vaja tagasi sama palju minna. Arvasin, et 12-13 tundi tuleb ära kogu selle ürituse peale. Alla oli märksa mõnusam minna, kuid see eest ohtlikum. Teen alla kohtasin ka eestlasi, kellele sai tere öeldud ja jõudu soovitud. Matkajaid oli palju ja mõni teel puhkaja ütles, et ma ei kiirustaks, sest palju on veel minna. Kui rääkisin, et tulen otse Nikkaluokta, mitte mäe jalamil asuvast baasist, siis öeldi, et olen hull. Ma ei vaielnud vastu. Sellist vestlust sai räägitud veel ühe matkapaariga. Mäkke tõus jalami baasist võttis mul 4 tundi ja alla ca 3,5 tundi. Kuna arvasin, et matka on ca 40km, mitte 60km, siis oli vaja baasis keha kinnitada. Kiirelt läks sisse kaks vorsti ja kolm purki Fantat. Täidisin taas seljas olevat 3liitrist veekoti ja hakkasin viimast 20km võtma. Kuna tee oli valdavalt mäest alla ja soov raske päev lõpetada suur, siis sai ka jooksusammu tehtud. Kämpingusse jõudsin 12tunniga, hommikust 10st õhtul 10ni. Kämpingus oli veel saun, kus sai lihased pehmeks. Üks kaaspesija ütles, et saun on kuum ja mina selle peale, et see ongi sauna mõte. Ilmselt polnud tegemist suuremat sorti saunatajaga. Lisaks veel küsis ta, et mis mul viga on, et sellist matka teen. Sellele ei osanud kahjuks vastust anda. Ilmselt pea peale kukkunud või lihtsalt ebanormaalne. Peab vanemate käest küsima, et kas minuga on midagi juhtunud. Igatahes neljast eesmärgist kaks olid tehtud.
Seitsmenda päeva eesmärk oli sõita mööda Kesk-Rootsit Östersundi ja seal Trondheimi ja Norra kõrgeima mäetipu poole. Seda oli üle 1000km. Enne ärasõitu sai veel paar sõna vahetatud kaks päeva enne kohatud ultrajooksjaga. Rääkisin oma eelmise päeva seklustest ja ta arvas, et 4 tunniga tippu oli päris hea saavutus. Soovisin talle jõudu võistluseks ja asusin teele. Teel sai polaarjoon taas ületatud ja sõit oli üsna üksluine ja igav. Üllatavalt palju kiiruskaamereid. Lakkamatult metsad. Vahetevahel oli käänulisemaid teid, mis vaheldusid sirgemate lõikudega. Sõitsin läbi Gällivare linnast, mis olevat sildi järgi Euroopa kaevanduspealinn. Ilmselt sealt tulevadki need kurikuulsad Rootsi kardinad. Teel tuli läbida kaks teeremondi lõiku, mille järel vaatasin enda ratta olukorra üle, et veenduda ega pea veelkord rehvi parandama või midagi muud tegema. Nägin seal samas teeservas ühte autot, kellele sellest teeremondi lõigust rehv katki ja üks motoseltskond oli sama murega teeservas. Lisaks oli üks matkaauto mõned kilomeetrid hiljem oma rehvi ja ehk ka velje päris ära lõhkunud. See graniitkillustik on kurjast. Sellel päeval sai kõvasti sõidetud. Ilm oli ilus ja jõudsin välja Storumans linnakesse, mis tähendas 578km läbimist. Teele ei jäänud väga palju asulaid ja liiklejaid, mistõttu oli see üks raskmaid päevi. Kui ikka kümneid kilomeetreid sõites pole näha mitte hingelistki siis pead hakkas tõstma ka väike koduigatus ja küsimus, et milleks mulle seda kõike vaja on. Sadade kilomeetrite kaupa oli metsasid ja sekka ka mõni järv ning soomülgas.
Kaheksas päev tähendas taas transiiti ja palju kilomeetreid. Plaan oli jõuda võimalikult lähedale Norra mäele. Sõit jätkus Östersundi suunas ja sealt Trondheimi. Oli taas hea sõiduilm ja Norra piirile lähenedes läksid temperatuurid üle 25 kraadi. Hakkas meenuma juba eelmine aasta, kui kogu reisi vältel oli temperatuur üle 25kraadi. See päev sai sõidetud 665km, mis oli kõige pikem. Ilmateadet vaadates lubas järgmisel päeval vihma, mis ei soosinud minu plaani järgmise päeva pärastlõunal Galdhopiggen tipp võtta. Kämpingus, minu kõrval, oli üks sakslane oma BMW GS-ga, mis nägi välja nagu just poest tulnud. Tundus, et see masin polnud kruusa ega metsakilomeetreid näinudki. Eriti jutukas ta ei olnud, mistõttu piirdus meie monoloogina peetud vestus sellega, et kas öösel võiks vihma tulla. Selle vastuse jäi ta ka võlgu.
Üheksas päev, nagu kõik eelnevad, algas kodinate pakkimisega ja suuna võtmisega Norra kõrgeima mäetipu Gladhopiggen poole. Teel sinna sain ka korraliku vihma osaliseks. Polnud väga lõbus sõita 1km kõrgusel tuule ja vihma käes. Õnneks polnud ma ainuke mootorrattur. Mäele lähenedes oli vaja taaskord viimased 10km sõita kruusateel. Õnneks seekord oli tee oluliselt parem, kuid asja tegi raskemaks vihm, mis tegi tee libedaks. Lisaks olid tõusul ees ka lehmad või pullid (tegelesin ratta teel hoidmisega, mistõttu polnud aega seal seda sugu täpsemalt uurida), kes üsna kadedate pilkudega vaatasid minu punast ratast. Nad ilmselt teadsid, et nemad ei saa kunagi sellist omale. Minus tekitas see jällegi pisut kõhedust. Pole lihtsalt sellise tähelepanu ja kadedusega harjunud. 200m enne kämpingut oli taas kõvemat teed. Ilm oli pilves ja vihma sadas vahelduva eduga. Tegin check-in’i ja lükkasin telgi teisel pool jõge ülesse. Ma polnud ainuke telk seal. Kuna vihma sajas, siis esmalt läks ülesse varjualune ja siis selle alla telk. Minu lahendus oli teistele matkalistele uudne ja tundsin, et minu varjualuse ost enne matka oli eesmärki täitnud – kuivalt sai ööbida ja süüa teha. See päev oli lühike sõidu mõttes, kõigest 262km, kuid siiski ca 4tundi käänulisi mägiteid. Jõest, mis eraldas telke ja kämpingut, juua ei soovitatud. Tuli teine otse liustikust kümmekond kilomeetrit eemal ja oli väga valge. Küll aga öeldi, et ojad, mis tulevad mäest alla on joomiseks piisavalt puhtad. Ma ei katsetanud seda. Sombune pärastlõuna oli vaja kuidagi mööda saata. Võtsin kohvikust ühe piimakokteili ja hakkasin käesolevat kokkuvõtet kirjutama. Öösel lubas päris jahedaks minna, mistõttu pidin ka seekord soojade riietega magama.
Kümnes päev algas kodinate kibekiire kokku panemisega ja matkariiete selga ajamisega. Seekord otsustasin, et võtan aja kokku hoidmise eesmärgil kämpingust hommikusöögi. Kõht täis, läks jalgsi matk lahti. Mäkke oli ca 7km ja teel sinna sai ületada kaks üle 2200m kõrgusega mäetippu. Minejaid oli päris palju. Koht kust teed alustasin oli üks kahest võimalikust algusest. Teine oli lühema teega aga selle jooksul oli vaja ületada liustik ja seda ei soovitata teha üksi, sest liustik liigub ja sinna lume alla võib tekkida vahesid, kuhu võib kukkuda. Sellest kohast organiseeriti ühiseid matku, kus kõik olid köitega üksteise külge seotud. Mina valisin alguskohaks selles suhtes lihtsama, kuid samas pisut pikema tee. See-eest sain valida ise tempo. Alustasin otse mäejalamit ja erinevalt Kabnekaisest oli mäkke tõus esimesest meetrist alates. Ilm oli kena ja maalilised mägede vaated 360 kraadi ümber ringi. Olin 2 tunniga tipus. Seal tegin mõned pildid ja palusin ühel paarikesel teha minust ka mõned fotod. Vastutasuks tegin nendest – win-win lahendus. Mäel oli kohvik, kus sai ka kaardiga maksta aga hetkel terminali akud tühjad. Vahepeal käis mäel mitu korda helikopter, mis tõi kaupa ja viis nodi minema. Nautisin veel vaateid ja asusin tagasiteele. Allaminek oli 1,5tundi. Kokku läks ca 4 tundi see matk. Nüüd taas kiirelt motoriided selga ja oli vaja õhtuks jõuda linna nimega Odda. Sinna oli 336km mööda käänulisi mägiteid. Olin juba unustanud need lehmad/pullid, kui neid taas teel nägin. Taaskord hõivasid nad kogu tee. Õnneks olid nad seekord märksa sõbralikuma pilguga. Tegin piip ja vurr vurr ning nad lasid mind kenasti mööda. Edasi sõites sain taaskord nii maalilisi vaateid kui ka rõvedat külma vihma koos rõveda külma ja kõva tuulega. Teel sinna mõlgutasin mõtteid, et kus võiks ööbida. Ca 50km enne Oddat vaatasin, et hostelis pole veel kordagi ööbinud. Leidsin sobiva ja olin õhtul kümne paiku seal. Ühises magamistoas käis võidu norskamine. Otsustasin, et selle võistlusega ei lähe kaasa ja jään oma liistude juurde – jooksuvõistlused. Õnneks olin piisavalt väsinud, et mitte sellel ennast häirida lasta.
Üheteistkümnes päev algas kiire kehakinnituse ja Trolltunga poole minekuga. Sinna oli Oddast ca 10km. Hosteli parklast mootorratast sättides avastasin, et minu motikas on nii raske, et kõvasse Norra asfaldisse augu sisse teinud. Tugijalg oli ca 2cm asfaldisse vajunud ööga. Poleks seda küll oodanud. Vedas, et raske ratas sellest kõrval olevale autole peale ei kukkunud. Oleks siis taas jama olnud. Igatahes, Trolltunga. Olime eelmine aastal motosõbraga Trolltunga matkaraja alguses käinud, kuid jõudsime pärastlõunal sinna ning siis öeldi, et kui lähete nüüd, siis peate ööseks mäkke jääma. Me polnud siis jalgsi matkaks ette valmistatud, mis tähendas, et see jäi nägemata. Nüüd olin paremini eesmärgiks valmis. Ees ootas ca 13km matka sihtkohta ja tagasi. Esimesed 3-4km oli võimalik läbida ka bussiga, mis viis ainult mäest ülesse. Sealt edasi oli endiselt 10km jalgsi, mis sisaldas ka üsna palju tõusu. Mina bussi ei kasutanud. Selle võrra lihtsustas asfalteeritud tee mäkke tõusu. Seekord võtsin nõuks ka joosta. Võtsin ratta küljest seal minuga kaasa sõitnud väikese Eesti lipu ja asusin teele. Trolltungale jõudsin 2 tunni ja 15 minutiga. Vahepeal aga märkasin, et olin kaotanud Eesti lipu. Jama lugu. Ehk tagasi tulles leian ülesse. Möödusin paljudest, kuid väga palju inimesi oli juba seal. Ilmselt kogu Odda turism seisneb selles kohas. Ootasin ca 30minutit järjekorras, et saada pilti. Palusin taaskord ühel järjekorras seisval inimesel minust pilt teha. Pilt tehtud ja veel mõned pildid tehtud jooksin tagasi. Teepeal veel keegi kommenteeris: „Take it easy! You making this look too easy.“ Vabanduseks pean mainima, et seal kivide peal hüpates oli see tõesti päris mõnus. Olin tagasi tunni ja 45 minutiga. Ajeeeeeee!!!! Kõik tehtud ja nüüd koju! Kahju, et lippu tagasiteel ei leidnud. Panin selle Trolli arvele. Ilmselt neile meeldis see lipp rohkem. Ligi astus üks Aasia päritolu mees, kes uuris, et kiiresti ma seal ära käisin ja miks ma jooksen. Sai mõtteid vahetatud trail run ja ultra teemadel. Soovisime üksteisele edu ja nüüd kerge lõuna ning minekut. Oli plaan jõuda õhtuks Oslo alla. Mõtlesin, et võtan taaskord hosteli või hotelli. Sõit Oddast Trolltungasse ja sealt Drammen’i oli kokku 328km. Ilm oli hea ja kilomeetrid lendasid. Kaalusin ka tegelikult otse kogu öö sõita ja hommikuks Stockholmis olla, kuid see mõte väga pikalt ei lennanud. Notoddenis, kus eelmine aasta sai kämpingus oldud, sai vaadatud Drammenisse hotell. Mmmmm, hotell, mõnus. Lõpuks ometi saab pisut puhata. Õhtul vaatasin, et kuidas saada Stockholmist Tallinna. Järgmise päeva laevapiletid olid kõik välja müüdud. Üle jäi vaid ööseks Stockholmi jääda.
Kaheteistkümnes päev oli puhas transiit Drammenist Stockholmi, mis oli 552km. Leidsin keldrisse ehitatud hubase hosteli, kus ei pidanudki kellegagi tuba jagama. Ilmselt pole kunagi nii väikses toas ööbinud. Ilge tegu oli mootorratta parkimise eest maksmisega. Soovitati mitut äppi ja mulle ei mahtunud pähe, et mootorratas peaks sama palju maksma kui sõiduauto. Lõpuks sai see tehtud. Kõik see tähendas, et järgmine päev tuleb Stockholmis linnapeal kolada. Päeva lõpuks võtsin saavutuste auks ühe õlle baaris. Polnud paha.
Kolmeteistkümnes päev sai tehtud hostelist check-out. Õnneks sai kodinad jätta sinna, et siis päeva teises pooles sealt laevale sõita. Stockholm nagu linn ikka – palju maju ja inimesi. Kunni maja juures nägin ära vahtkonna vahetuse ja siis seadsin sammud mootorratta juurde, et siis sadamasse sõita. Stockholmi teed on suhteliselt keerulised ja kui ühest teeotsast valesti sõidad, siis läheb sõit oluliselt pikemaks. Nii juhtus ka minuga. Üks väike eksimus ja sõit tuli pikem. Õnneks oli mul piisavalt aega. Sadamas oli ees üks norrakas, kes rääkis, et läheb Jõgeva Treffile oma Hayabusaga. Jõgeva Treff pidavat olema kõige parem motoüritus, kus ta käinud on. Organiseeritud ja hästi läbi mõeldud tegevusi kogu aeg ja kõigile. Seda oli hea kuulda. Pajatasin tallegi oma reisist natukene. Peatselt lisandus veel norrakaid, kes Treffile liikusid. Kutsusid veel õhtul õllele aga ma ei jõudnud.
Neljateistkümnenda päeva hommikul maandusin Tallinki laevaga Tallinna sadamas, kus mind tervitas Eesti politsei puhumisreidiga. Kuulsin läbi kiivri politseiniku puist inglise keelt, millest ma väga aru ei saanud aga ilmselt tutvustas ennast. Politseil oli käes uued uhked mõõteriistad. Enam ei pidanudki torusse puhuma. Nüüd oli lehter ja kõik käis kiiremini kui arvasin. Probleeme polnud ja nii sai viimased kilomeetrid Tallinna ummikutes higistatud ning lõpuks koju jõutud.
Mõned faktid:
• Kestus 13 päeva
• Motokilomeetreid 4663
• Vallutatud mäed:
o Halti 1328m, Soome kõrgeim mägi;
o Raisduattardhaldi 1361m, mis jäi Halti mäe vallutamisel Norra poolel lihtsalt ette;
o Kabnekaise 2099m, Rootsi kõrgeim mägi;
o Vierranvarri 1706m, mis tuli ka võtta, et üldse Kabnekaisele saada;
o Galdhopiggen 2469m, Norra kõrgeim mägi;
o Keilhaus topp 2355m, mis jäi Galdhoppiggeni teele; ja
o Svellnose 2272m, mis jäi samuti Galdhoppigeni teele.
• Läbitud jalgsi kilomeetreid 112,84.
• Läbitud jalgsi tõusumeetreid 5261.
• Jalgsi liikumise aeg kokku 25 tundi, 33 minutit ja 48 sekundit.
• Kasutasin matkaäppi - Gaia GPS, millega sai matakteekonnad eelnevalt salvestatud. Sellega sai ka motosõitu ning matka lindistada/trackida.
Tänud!
