Algatuseks paluks siis tuulepeadelt kannatlikku meelt. Vana inimesena on mu jutt pikk ja igav. Iva tuleb alles lõpupoole. Tehke vahepeal üks suits, kui korraga lugeda ei jõua.
Sellest klähvimisest hakkan mina vist isegi aimu saama millest kogu see trall on lahti läinud. Ehk siis äärekivisse rammimisest ja seetõttu purunenud egost?
Mulle on alati omamoodi nalja teinud grupp inimesi, kes ostavad endale tsikli, ning siis kujutavad endale ette, et elu ongi nagu nendes toredates tsiklifilmides mida me kõik näinud oleme.
Ettekujutus.
Tsiklimees on lõbus, sööb väikseid lapsi hommikueineks, nina on valge, enne lõunat on juba maha lasknud 5 serifit või vähemalt aseserifit. Ning osalenud vähemalt kahes mendi eest ära sõitmises. Kõigest sellest on siis lõunasöögiks võetud kahe liitri Jim Beami kõrvale hea rääkida. Kõige peale kustakse kõrges kaares ja kõik hoiavad kenasti kokku kui väljaheide segastel asjaoludel ventilaatorit tabab.
Reaalsus.
Selliseid toredaid tegelasi kerkib aeg ajalt ikka esile. Tullakse hooplema oma vägitegudega ja siis solvutakse kogu maailma peale hingepõhjani. Kuna kurjad mootorraturid siiski ei hoia kokku. Ja ei patsuta õla peale. Vaid oh seda kurja - leiavad, et siiski mõni tegevus ei ole ilus.
Jube lapsik jutt on igatahes see viimane postitus. Kuid lapsesuu reeglina ei valeta, ning eks seal ole ka oma terake sees.
Mehed, kui te ei saa liikluses hakkama, siis sõitke bussiga. Bussijuht mõtleb Teie eest paar-kolm käiku ja võimalikku olukorda ette.
Aga tore on näha, et keegi siiski kaitseb väeteid jalakäijaid ja hapraid mootorratureid kurjade malmradiaatorite eest. Kuigi ma ei saa aru, millega need jalakäijad selle kohtlemise on ära teeninud.
Aga asja kallale.
Minu tähelepanekud parempoolsest möödasõidust. Hülgemöla.
Ärge sõitke paremalt poolt mööda. Siis ei rammi teid keegi ka äärekivisse. Või kui ka sõidate, siis ärge halage nagu kari eitesid, et teile tehti liiga. Mina sõidan vahel autoga ka. Tõesti. Ja ma ka ei oska oodata paremas reas sõites ahve kes tahavad paremalt läbi lipsata.
Ma olen vahel ka rooliga paremale tõmmanud, kui poisid tulevad parvega mõlemalt poolt. Ehk siis osad vasakult, ja osad paremalt. Vahel tundub, et nad tulevad mulle külge, vahel jälle, et teeks ise ruumi, et nad läbi mahuks. Ja siis ma avastan, et üks õnnetu hing elab mul paremal oma kangide otsas teepeenral, tavaliselt olen viimasel hetkel seda märganud. Õnneks. Siiani. Peksa pole ka saanud. Siiani. Ilmselt valitseb meie vahel omamoodi vaikiv kokkulepe, tema sai oma veast aru ja mina omast. Ma mootorraturina oleks ju pidanud ka oma paremat külge jälgima... Ja nii me lähemegi alati oma teed.
Ja kui veel heietada, siis on mu oma silme all üks õnnetu hing ennast bemmi tagauksest sisse sõitnud. Auto paremas reas, tsikkel paremalt läbi lipsamas. Aga oh häda, auto keeras paremale. Ja nii see tsikkel salto tegigi. Juht kündis asfalti. Nõme vaatepilt, tsikkel ei näe kõhu alt eriti ilus välja. Inimene kah ei näe asfaldil ilus välja. Õnneks piirdus temal see põrutatud põlvedega. Kahjuks oli suht ebanormaalne tsiklimees, ja ei sõitnud õnnetule autoomanikule pasunasse ega lõhkunud ta sõiduvahendit. Sai oma eksimusest aru.
Moraal.
Aga kogu jutu mõte on see, et saage aru, te ei ole üksi liikluses. Mõelge paar käiku ette. Arvutusmasin peab kogu aeg töötama. Vastsel juhul tulebki välja selline s**t olukord, kus keerate enda ja teiste elu perse, või lihtsalt keeruliseks. Mõelge ennem kui midagi teete. Me kõik teeme vigu. Õnneks on meil võimalus oma vigu parandada ja neid ka tulevikus vältida.
Kokkuvõte
Hellborni edasine käitumine pärast seda rammimist on tagajärg. Mille te ise põhjustasite oma käitumisega. Kui koerad on kannul siis ikka annan ma jalgadele valu. Ning ei mõtle ka kuhu ja kuidas ma jooksen. See on inimlik käitumine. Ülejäänud on tagantjärgi täppisteadus.
Mootorratas ei ole mingi püha lehm nagu ma siit teemast välja loen. See ei saa anda põhjust selliseks käitumiseks.
