Husqvarna 701 Supermoto 2020 'Mai', ElectroMoto
1 silinder, 4 takti.
692.7 cm³, 55kW, 74hp.
Kui kütus välja imeda, siis 147kg.
Ostetud mai kuus (wink-wink) Freetime'ist. Paari päeva vanusena nägi välja selline:
Täielikult tehaseseades ja tehasest tulnud vidinatega.
Täna, loetud kuud ja tuhat kilomeetrit hiljem, pole tegelikult väga palju muutunud. Saba on lühem. Husqvarna on tänuväärselt lahendanud selle pika rippuva hänna, kus mõne kruvi lahtikeeramisega saab sellest suurema osa maha kärpida ja numbrilaua lühemale otsale külge ühendada. Rangelt võttes võib väita, et number jääb selliselt liiga horisontaalne, aga see on mul nüüd juba kolmas tsikkel, millel see selliselt ja (ptüi-ptüi-ptüi) seni pole probleemi olnud. Numbrituli kadus ka ära, aga jällegi - ei ole mina sellest puudust tundnud ega nagu näha (jällegi, sülitan igaks juhuks) ka keegi teine.
Ning siduriheebel on nüüd lühem kui originaal. Piduri oma niiväga ei häiri, isegi kui selle opereerimiseks kasutan ühte näppu vähem (pidurit siis ühe näpuga, sidurit kahega). Siduriheebel nühkis kogu aeg vastu käekaitset ja üldse: lühem tundub kuidagi käepärasem.
Tänane hetkeseis, AD 2020 septembri lõpp, on selline:
Pikka aega kaalusin, kas mul tasub üldse seda "projektipäevikut" teha, kuna ma lähitulevikus väga ei näe, et see ratas eriliseks projektiks kujuneb. Sel lihtsal põhjusel, et sellest neetud viirusevärgist tulenev majanduslangus röövis minult ameti ja riigi palukese peal tsiklile vidinate ostmiseks raha ei jätku.
Seega hetkel võin vaid unistada. Ja unistan eelkõige uues summutist, sest kaasaegsetele tsiklitele kohaselt on tehasest külge kruvitu õudus kuubis. Unistan ka vähe karusematest rehvidest, millega saaks kõval pinnasel metsavahel ringi sõita. Tänaseks olen iseendale tunnistanud, et ma üsna konkreetselt vihkan muda ja mudas müttamist, seega kruusateed ja kuivad metsarajad on pigem minu rida.
Peelgeid tahaks ka viisakamaid. Võib-olla lenksualuseid, kui see lahendus osutub praktiliseks ie selliselt nad taga toimuvat näitavad. Või siis midagi peenemat lenksu peale. Mu esimesel tsiklil, Hornetil, olid peal Rizoma Dynamic peeglid (ilmselt Hiina "originaalid"), mis mulle hullult meeldisid. Hea meelega prooviks, kas need sobivad ka 701-le. Aga see oleks selline 150 eurine katsetus...
Millest ma seekord EI unista, on tsiklile uue välimuse andmine. Praegu tundub mulle tehase värvilahendus täitsa ilus ja värske, seega ei tunne vajadust oma nägemust peale kleepida. Võib-olla velgedele tahaks tellida ühel hetkel Rootsist ägedad veljekleebised.
Aga miks siis Supermoto? Miks ma loobusin Endurost, mis tegelikult on ju hulka mitmekülgsem ja praktilisem...
Vot, kuna mul on nüüd laps (septembri seisuga 10 kuune poiss), siis ma ei jõua linnast välja sõitma isegi parima tahtmise juures. Ja seda tahtmistki pole just eriti palju. Ja linnas ringi sõita on supermotoga väga palju lõbusam. Endurokaga hakkas tagarattal pidamine juba liiga tihti ära kaduma. Uue 701 Supermoto elektroonika ei luba sellel aga juhtuda, isegi kui väga agaralt üritan. Mulle see sobib. Päeva (loe: sõidu) lõpuks tahaks tervena ja ühes tükis koju jõuda. Aga vot millegi lahjema ja rahulikuma jaoks olen ma jätkuval liiga rahutu. Enne supermoto ostu käisin veel meelde tuletamas, mis tunne on sõita Ducati Scrambler Desert Slediga. Ratas, mis minu silmade jaoks on üks ägedamaid ja hääl on ilus ja saaks Tähelepanuväärsete Härrasmeeste Sõidust osa võtta jne. Aga no tuim tundus.. Ilmselt ühel päeval see mind enam niiväga ei koti, aga see päev ei ole veel täna.
Supermoto oli mu unistus suht sellest ajast peale, kui tsiklite vastu huvi hakkasin tundma 6-7 aastat tagasi. Nüüd lõpuks oli aeg küps, et see unistus teoks teha. Ja pean tunnistama, et ma olen väga rahul valikuga. Süda hakkab mõnusas ärevuses põksuma juba puhtalt pilgust sellele masinale ja sadulas istudes kiirendades ja kurve võttes on rahulolev irve kõrvast kõrvani.