'87 Honda CB350S
Tere tsiklipere,
tekkis mõte ja kirjutamisetuhin ratta elukäik minu käes jäädvustada ja mis platvorm selleks parem saab olla, kui bikeri foorum.
Kaherattaliste vastu alati huvi olnud, tatikana sai põllu peal hiina rollerite väntvõlle vahetatud ja kokkujooksnud kolvirõngaid viiliga lihvitud, et kolbi peal jälle liikuma hakkaks ja mingigi kompressiooni saaks. Kusjuures läks käima. 100ks meetriks.
2020 suvel sai load ära tehtud, aga finants ei kannatanud tol hetkel veel ratast vaatama hakata.
Muidugi huvist vahepeal piilusin müügikuulutusi ja torkas silma üks päris edevaks löödud, küll aga mitte veel päris lõpuni viidud 87 aasta Honda. Käisin vaatamas - esmamulje oli hea, värske värv peal ja läikis kenasti. Käivitus natuke kehvasti, aga lõpuks jäi käima ja sai 2-3 kraadi juures kiire tiir majade vahel tehtud. Sõitis, pidurdas, sidurdas. Mootor suitsu välja ei ajanud ja kahtlaseid helisid kõrv ei tuvastanud. Tuledest oli küljes ainult tagatuli, aga omanik tõestas kaablite ühendamisel kõikide tulede toimimise ära.
Sõitsin siis kodupoole tagasi ja näpud hakasid sügelema. Just paras nokitsemine talveks - liialt tööd ei tundu justkui olevat, et kevadeks võiks esimest hooaega nautima hakata, pisut erilisema rattaga. Omanik saatis ka ratta ehitusjärgust palju pilte, mis aina süvendas mõtet, et äkki ei oleks üldse paha diil. Kogu pill laiali käinud - saba ilusaks keevitatud, normaalne summuti keevitatud, kõikjal uued laagrid ja palju muud. Muidugi ka üle tuisatud - ratas ise punases toonis ja veljed kuldsed. Täitsa öö ja päev, võrreldes sellega, mis ta enne oli. Ratta ajalugu on võrdlemisi huvitav - Rootsis alustati siis pilli cafe raceriks ehitamist, mis oli ikka äärmiselt lohakalt tehtud. Mingi hetk jõudis ratas Tartusse ja sealt edasi siis eelmise omaniku kätte, kes siis asja põhjalikult ette võttis. Loodan, et nüüd faktivigu ei tulnud. Igatahes suured kiidusõnad eelmisele omanikule suure töö eest
Esimesed pildid, mis vaatamas käies tehtud:
Mõtlesin natuke ja otsustasin varajase jõulukingi iseenesele ära teha.
Ja nii ta ema korteri keldris (jah, ausalt ) maandus.
Tingimused ratta kallal toimetamiseks olid sama naljakad, nagu Shaquille O'Nealil, kui ta Smarti suruti - pea käis vastu lage, ruumi ei olnud.
Esimeseks multimeeter pihku ja mõtisklema, milline traat millise teise traadiga suhtes on. Õnneks kuigipalju oli sildistatud. Kaableid joodetud-pikendatud-ühendatud. Järgmiseks klapikambrikaas, mis oma tuhmund olekuga ei näinud üldse välja. See sai KTL-is Jälgimäel pritsis puhtaks lastud. Samuti tehti seal tagumiste suunatulede jaoks kõrvad valmis. Tänusõnad neile. Ühtlasi kui juba kaas maas, said klapivahed üle vaadatud ja paika pandud.
Selline näeb välja nukajooks 87 aasta 350-sel Hondal.
Karburaatorid - maha võetud ja sisse piilutud - originaalsuuruses düüsid sees, ehk otsema väljalaske ja vabamate filtridega oleks vaja suuremaid? Tellitud terve jooks uusi tihendeid.
Järgmiseks oli probleem esitule kinnitamisega. Kuna esitule juurde jookseb palju juhtmestikku kokku, ei mahutanud esituld kaasatulnud kinnitustega lihtsalt ära. Tellitud pikemad esitule kinnitused.
Juhtmestiku asetamisega natuke pusitud ja tuli küljes. Kinnituste küljes leidsid ka uue koha esimesed suunatuled.
Siis jäi häirima see, et suunatuled vilkusid jube uimaselt, nagu suurel reisibussil. No see ei istu tsikli loomuga kuidagi üldse kokku. Tellisin reguleeritava kiirusega relee. Suutsin selle kuidagimoodi maha põletada Tellisin järgmise ja sai külge, vilkumisekiirus reguleeritud endale meeldivaks.
Probleem spidomeetrianduri kinnitamisega - kaasatulnud kinnitus lihtsalt hoidis andurit magnetitest piisavalt kaugel, et korralikku signaali mitte kätte saada. Kiire keevitus ja olukord parem. Spidomeetrist rääkides - jubedalt häiris vilkuv kütusetuli. Kuna rattal kütusenäidikut ei ole, sai 100 oomine takisti vahele joodetud ja paak täis .
Vaikselt jõuame tänasesse päeva. Päike hakkas pilvede tagant oma olemasolu tasapisi meelde tuletama ja saabusid soojemad ilmad. 5l kütust toodud ja keldrist välja lükatud. Käivitus praktiliselt koheselt. Varustus selga-pähe-kätte-jalga ja tiirule. Sureb välja ja käima ei lähe. Okei, kütust ei saa. Kütusefilter voolikute vahelt minema visatud ja esimene tiir tehtud. Sõitsin nii 10 km maha ja vaatan, et pill põleb. Tõstan siis jala rattalt maha ja vaatan et jalge vahelt imbub paksu suitsu. Esimene mõte oli muidugi, et tõmmake juba nüüd tulekustutil splint maha. Õnneks oli tegu kõigest köiega summuti ümber, aga ehmatus oli võimas Üldiselt aeglustades ja gaas maha lastes kipub välja surema. Küünlad maha - täitsa valged. Streetmotost suuremad düüsid - nii täitsa ehku peale 10 ühikut suurem peadüüs ja 5 ühikut suurem tühikäik. Tundub, et oli hea ehku - sõidab väga hästi, küünlad räägivad ka sama lugu - hakkavad täitsa kuldpruunikat tooni omandama.
Mis edasi?
Üldiselt ratas on ergonoomika poolest pikka maad sõita üpris ebamugav, nagu arvata võib. Selle raami peale lihtsalt ei sobi niivõrd madal clip-on väga hästi. Esimene ja kõige efektiivsem lahendus oleks paigaldada lenks, mis püstisemat asendit pakuks. Originaal lenksu kinnitusi ja kogu seda mudru kahjuks ei ole - tuleks leiutada. Suurima hea meelega ootaks soovitusi, ideid, kontake, kuidas ja kes oleks nõus mind sellega aitama. Kui see lugu lahendatud, saaks ka teosilmadest peeglid asendada ägedamatega.
Nö tagumisse kolmnurka, aku peitmiseks võiks ehitada mingisugused disainielemendid, see ei ole hetkel visuaalselt üldse ilus.
Lisaks lekib parem esimene amort - uued simmerid koos tolmukatetega olemas, tuleb lihtsalt ära teha.
Ja no viimane asi on tahhomeeter - süütepooli klemmide pealt igatahes ei reageerinud, vajab natuke pädevamat elektrikut, kui mina seda olen.
Jutt venis pikaks, aga kirjutada on äge.