Kuidagi juhuse tahtel oled tulnud uurima siia mu ratta kohta. Lase ma siis väheke pajatan selle universaalse ratta kohta, mis sobib kõigeks aga samas ei kõlba mitte millekski, täpselt nagu selle sõitja.

Väidetavalt on ta tehasest välja tulnud 2012 aastal ning ostetud uuena Eestist, kindel ei saa aga siin ilmas mitte milleski olla. Peaksin olema tal kolmas omanik, kui maanteamet ei valeta. Mudelinimetus NT700VA tähendab siis seda, et tegemist on ABS variandiga. Huvitavaks teeb selle ratta ABSi see, et tal on kombineeritud pidurdusüsteem ehk vajutades tagapidurit rakendub ka esimene pidur vähesel määral. Esipidurit rakendades toimib kõik ootuspäraselt ning pidama jääb ta 100 km/h tunnikiiruse juures kuskil 40-45 meetriga, kasutades mõlemat pidurit on pidurdusmaaks antud kiiruse juures 30-35 meetrit, olenevalt teekattest ning selle haarduvusest. Ehk siis mittepiisav vältimaks kokkupõrget ootamatult teele ilmunud takistusega.

Minnes nüüd mugavusvarustuse juurde pean mainima, et tegemist on arvatavasti ühe mugavaima rattaga millega mul on au olnud sõita. Iste on nagu diivan kus mugav lõsutada ka pikematel otsadel, seda enam, et pehmust saab reguleerida kasvõi sõidupealt tagumist amorti pehmemaks-jäigemaks keerates. Küll aga olen leidnud, et pehmema astmega sõites on sõidupositsioon veidi madalamal ning samas ratas ujub rohkem sportlikku sõitu harrastades, seega olen amordi keeranud maksimaalse jäikuse peale, et ratas oleks võimalikult terav ka kurvides ning samas saan kulgeda nagu linnamaasturiga omades head vaatevälja.

Lisaks on rattal kevad-sügisel perioodil asendamatud Oxfordi kätesoojendused, seega olen saanud hooaega alustada üldjuhul juba varajastel märtsikuu päevadel ning oo-aja on üldjuhul lõpetanud esimene lumi või mõni soolasem trahv, mis sõidutuju täitsa ära viinud.

Muust tilulilust tasuvad mainimist kätelt õhusuunajad ning MRA touring esiklaas kõrgendatud spoileriga, mis laseb sõitma minna alates +0 kraadist. Loomulikult eeldab see ka kolmekihilise Revit sõiduvarustuse olemasolu ning häid saapaid-sooje kindaid. Kaubavedamiseks on rattale paigaldatud GIVI kohver ning olemas on ka laiemad küljekaaned, mida mul pole veel olnud au külge kruttida, sest olen siiani õhematega hakkama saanud. Ratas mahutab ~64 õllet probleemideta.

Paak on sel mammutil 19,5 liitrit ning maksimaalseks sõiduulatuseks olen saanud suvisel ajal 420 kilomeetrit. Maanteel rahulikult kulgedes on kütusekuluks ca 3,5l/100, keskmine kipub jääma siiski sinna 4,5-5 kanti. Pikemat otsa põhjagaasiga sõites on kütusekulu täpselt 10,0l/100 ehk mitte just kõige ökonoomsem.

Nullist sajani kiirendab täpselt 5 sekundiga, mis on paras tempo enamus autojuhtidest kiirendusel möödumiseks. Probleeme on tekitanud vaid erinevad Audi sportversioonid, mis kurvi peale jõudes endiselt kõrval püsivad. Maksimaalseks sõidukiiruseks olen slikk rehviga saanud spidomeetri järgi 205 km/h ja mitte teps rohkem. Karvasema rehviga kipub tippkiirus jääma sinna 197 km/h kanti. Täiesti piisav, et load hoiule anda.

Hondoora on vahel ka veidi jonnakas ning tahab esimese ja teise käiguga ka tagarattal sõita, õnneks pole seda sageli ette tulnud ning olukorrad on vaid päädinud juhi kerge ehmatusega. Viies käik on tal puhtalt vaid mugavuse pärast vibratsiooni vähendamiseks, sest ega sellega enam palju juurde ei tule tipule.

Remonti pole talle siiani sobinud minna, sest õhtuti sosistab ta mulle, et kardaan on igavene. Siiani on temaga asjad päädinud tavapärase hooldusega ning korra on ka tal esiamortidessse uus õli sisse lastud, sest juht arvas, et võiks nisupõldu minna uurima. Vahel siiski sissepritse jonnib käivitamisel, kuid õnneks pole seda juba paar hooaega enam ette tulnud.

Rehvide poolest sööb ta heameelega Michelini Road 6 mudelit, sügis-kevadisel perioodil aga nõuab tagumiseks rehviks Michelini Anakee Adventuret, sest talle hirmsasti meeldib kukeseeni korjamas käia ja vahel trehvab ka jõeforelli püüdma.

Läbisõiduks näitas ta 24.09.25 seisuga suurusjärgus 111500 kilomeetrit, koos praeguse juhiga on ta ratsutanud alates ~27 000 kilomeetrist. Sõites talle ümber kukkuda ei meeldi, küll aga kipub vahel kohapeal suure kolakaga ümber kukkuma, sest massi on tal täispaagiga siiski ~255 kilogrammi.

Ja oi kuidas talle sõita meeldib, nii asfaltil, kruusal, metsaradadel ja vahel eksib ka mõnele niidule ära. Väljanägemiselt pole ta nüüd muidugi eriline kaunitar, samas pepu ja tissid on tal täiesti omal kohal. Iludusvõistlustel peab aga siiski leppima viimase kohaga, aga selle võitmine polegi ta eesmärk. Hondoora on praktiline, ökonoomne ning tee peale ta oma juhti ei jäta, sadagu või pussnuge.

Kui sul tekkis nüüd mõni küsimus Hondoorale, siis ole hea ja tee end kuuldavaks.













Kui sa juba nii kaugele viitsisid kedrata, siis võta mu numbrimärk kah juba ja tea, et enamjaolt sõidan ma Piibet või patrullin mõnda kurvilist. Mu Piibe, oh Piibe, Ich Liebe...


Video on pühendatud kasutajale Piipz

Ära ütle, selline tõsine lugemine. Kõvasti parem, kui õhtused väljaanded. Ma tänan.

Macintosh kirjutas: ↑26 Sept 2025, 09:30

Ära ütle, selline tõsine lugemine. Kõvasti parem, kui õhtused väljaanded. Ma tänan.

Pole tänu väärt. Viimased 24h olen mõelnud, et kas kirjutan oma neljapäevasest töölekäigust ka või mitte, aga siit see tuleb.

Kuidas valmistuda külmaks sõiduks? Kui see sind ei huvita, siis ära siia rohkem oma aega raiska.

Vaatan kolmapäeva õhtul ilmateadet, +4 no pole paha - tsikliga tööle minek.

Uni läheb neljapäeva hommikul ära juba poole kuue paiku. Kohvi, sigaret ja uurin erinevaid ilmajaamu. Esiteks ei usu oma silmi, kas see tõesti kõik on ilmsi? Jalutan termomeetri juurde ning pimeda akna taga näitab 1,1 kraadi sooja, olgu. On olnud ka hullemaid sõiduhommikuid. Pool tundi hiljem päikese tõustes näitab termomeeter aga 0,5 kraadi. Nii igaksjaoks otsustan, et lähen toon õhtuks pliidipuud ära. Astun õue ja krõmps!

Kogu maad katab valge härmatis, testin teepinda mis õnneks kuiv ning ei libise. Olen päästetud kuid mõte liigub paratamatult sinna suunda, et tuleb jälle SELLINE sõit.

Kammin läbi absoluutselt kõik teekaamerad, helistan ja ajan üles lähedase, et uurida kesk-eesti kohta. Seal on miinus, selge, Järva-Jaanis külmun taas herneks. Kell on 7 vahepeal saanud, kohvi, sigaret ning tee peale teen kaasa kuuma ingverijoogi.

Pakin ratta peale kilo kukeseeni, tööriided ja pudel vett. Mota läheb sooja 7.15 ja asun end kubujussiks pakkima. Ühesõnaga, et sellise ilmaga sõita, mis siis vaja selga panna?

Tsiklirõivastesse seon nii tuule-veekindla kui ka sooja kihi, alumiseks kihiks jätan õhukesed spordipüksid ja bokserid. Ehk siis jalas on mul koos aluspesuga 5 kihti rõivaid. Varba otsa lükkan ühed õhemad ning meriinovillast pikemad sokid.

Jopesse viskan tuule-veekindla kihi kuid sooja kihi asemel usaldan hoopis pusa. Ja siis on järg pea juures. Torusall, kiivrisukk ja veel üks paksem torusall pähe, kõrva klapid, ilma muusikata. Mulle meeldib sõidule keskenduda.

Kätte lähevad õhukesed kindad ning nende otsa nahast Reviti Neutronid, mis olen suutnud kümne tuhande kilomeetriga täiesti puru sõita see hooaeg. Need on juba kolmas paar sama mudelit kasutades, esimesed kestsid kaks kümmend tuhat. Aga siis ei olnud mul veel randmeväänet.

Viimased 5 minutit end kokku pakkides tunnen juba poisiklutilikku elevust ja ärevust, et saaks juba teele. Sulgen koduukse ja astun oma Hondoora poole, kelle vent vuhiseb juba viimased 10 minutit. Kell on saanud 7.30, päike sirab ning tean, et vähemalt Aegviiduni soojendab see muu selga.

Tööl pean olema hiljemalt 9.30 nagu kokkulepitud päev varem, seega otsustan hommikul natuke reipamalt alustada. Pärast esimese 15 kilomeetri läbimist hakkab aga armatuuri ja leistangi vahelt kiivri peale sulgi viskama. Sisetunne ütleb taaskord, et poiss, lõpeta ära. Ühesõnaga, suutsin ühe metstuvi teise ilma saata.

Enne Kärde sirget tõstan esiklaasi max kõrgusele koos spoileriga ning asun rahulikus tempos Piibet möötma. Ja siis hakkab kätel külm. Ülejäänud kere on aga päris soe, hästi riietanud end täna.

Kätesoojendustel kahjuks töötab vaid 30% võimsuse funktsioon, vihma käes ligunemine on jätnud Hondoorale oma jälje.

Järva-Jaani jõudes on parem põial sisuliselt gangreenis, üritan seda küll hoida vastu grippi tuule eest kaitstuna ja soojas, kuid abi sellest pole. Siin siiski veel peatuma ei hakka, Kärevetel on aga plaanis oma kuuma ingverijooki nautida, mis taskus loksub.

Kärevetel selgub, et ingverijook on külmast õhust maha jahtunud, võtan lonksu ja edasi viib tee Sirkli, kust omalegi üllatuseks saan tasuta kohvi. Tund aega on veel sõita, kohvi soojendab kere ja põidlaski hakkab vereringe taastuma. Suitsu ei tee, sest see teeb sõidu veel külmemaks kehva hapnikuvarustuse tõttu. Mõte kiire, selle soojaga pean nüüd siva tööle kupatama, muidu ei mängi välja. Kell on 8.30.

Kiivrivisiir seest poolt täiesti ligu, õhutusklappe ei kannata lahti hoida külma õhu tõttu.

Lõpuks olen Piitril, siin on juba päris soe, viimased 20 km lähevad loominguliselt ja Kloostrimetsa teel kohtan lõpuks ka teist tsiklimeest, kes trotsib külma asfalti ja teeb seal minislaalomit. Sõidan kõrvale ja noogutan ning võtan tagasi talle sappa. Lõpuks siiski elevus saab minust võitu ja demonstreerin ka Hondooraga slaalomi tegemist.

Hüva. Jõuan tööle, jõudsin õigeks ajaks, isegi veerand tundi varem kui vaja oma suureks imestuseks. NB! Kiirust ei ületatud kordagi tol hommikul...

Viskan kilo kukeseeni puhkeruumi lauale ning assistent tuleb teatab rõõmsalt, et esimene patsient ei tule kohale. Super, kogu mu eelnev pingutus oli asjata. "Mine tee rahulikult suitsu!" Mingit reageeringut mul enam ei teki, olen seda juba korduvalt kogenud ja lähen päevaga edasi. Lõuna paiku toon T1-st 8 pakki Toscano sigareid ja näen linna peal päris mitmeid veel hooaega nautimas. Super

Kilo kukeseeni müün maha 10 euriga ja poest ostan omale kilo Atlandi lõhet. Ma olen ju selle ära teeninud.

Kodusõit kulgeb õndsas rahus, kiirust ei ületa, Kärevetel teen ühe sigareti peatuse ja elan kaasa Mersuomanikule, kes on oma diiselmootoriga auto paaki just 30 liitrit bensiini tankinud. Tema õnneks jättis ta käivitusfaasi tegemata. Lohutan teda sellega, et näitan talle parkimisplatsil surnud hiirt, kelle soolikad on laiali, näe, kellegi päev läks veel sitemini.

Kas sellise külmaga on mõistlik sõitma minna? Ei. See on lihtsalt next level masohhism. Kas Hundiratas tahab sõita? Ei taha, Hundiratas PEAB sõitma.

Kus kohas see tööle mineku start asub umbes?

Hoi!

Olen kunagi(nooremana) sellise odüssei läbi teinud: pidev ilmateate ja teekaamerate jälgimine- sõidujäljes hakkas asfalt läbi kumama, seega START!
(Ring)ristmikel jalad maha, pidurdamised ainult tagapiduriga ja külg ees
AGA kohale jõudsin!
Lõpupoole oli sõrmedel raskusi siduri/piduri vajutamistega, iga sunnitud peatumine vaevalise püstitõusmisega....
Tööle jõudes valasin saabastest vee välja ja kohe dušši alla, juba oli tunda valu, kui soe vesi keha paitas....
Milleks?
KST!

edu

701 kirjutas: ↑26 Sept 2025, 20:37

Kus kohas see tööle mineku start asub umbes?

Route 36, üsna keskel. Idapiirini Peipsi järvel on 40km linnulennult.

yeekim kirjutas: ↑26 Sept 2025, 21:35

Hoi!

Olen kunagi(nooremana) sellise odüssei läbi teinud: pidev ilmateate ja teekaamerate jälgimine- sõidujäljes hakkas asfalt läbi kumama, seega START!
(Ring)ristmikel jalad maha, pidurdamised ainult tagapiduriga ja külg ees
AGA kohale jõudsin!
Lõpupoole oli sõrmedel raskusi siduri/piduri vajutamistega, iga sunnitud peatumine vaevalise püstitõusmisega....
Tööle jõudes valasin saabastest vee välja ja kohe dušši alla, juba oli tunda valu, kui soe vesi keha paitas....
Milleks?
KST!

edu

Mul on nii hästi põhikoolist meeles, kui -30ga pidin ikka jala kooli ronima, sest kodus oli igav ju. Koolist koju tagasi jõudes ulus räme tuul ja kraad oli ikka seal -25-30 vahel. Külmusin täiesti ära, eriti kõrvad. Jõudsin koju ja panin kuuma vett kõrvade peale. Järgmised veerand tundi tantsisin ja jooksin toa peal ringi samal ajal kisendades täiest kõrist. Sellist lollust enam ei tee. Umbes sama kui oled kaks kuud söömata olnud ja siis sööd korraga terve rootsi laua tühjaks. Kuumast külma võib minna kiirelt, aga tagasitulek külmast kuuma olgu tasapisi...

Mul korra on nüüd nelja hooaja jooksul olnud probleem musta jääga, jällegi Kärevetel. Kuradi neetud koht. Läksin pärast Sirklit suunaga Ambla poole kahest autost möödasõidule, terve tee polnud musta jääd olnud või kui oli, siis elasin need kohad üle. Kuna seal on vaid korraks 90 km/h ala ja siis kohe uuesti 70->50 siis pidin kiirelt tegutsema. Krutin kolmanda sisse, suund ja nii kui kõrvalritta sain mõistsin, et ma ei mõista tol hetkel mitte midagi ja kõik käis nagu filmis, instinktiivselt. Kiirus oli 100 kandis ning kolmandaga tõmbas tagumise ratta ringi käima, tegin minimaalseid liigutusi ning järgmised 50 meetrit "driftisin" rattaga kord ühele poole ja teisele poole möödasõidureas kuniks lõpuks liuglesin külg ees kõige esimese auto ette ning jätkasin oma teekonda. Pulss oli arvatavasti juba teiselpool hauda ja kadusin kus kurat kuniks Aegviidus lõpuks otsustasin, et nüüd lähen metsa vahele ja teen ühe sigareti. No ja siis 5 minutit hiljem sõitsin samadest sõidukitest uuesti mööda ja viipasin sõbralikult käega. Tegelikult peaks ammu juba surnud olema, nii 50 korda vähemalt...

Täna käis taaskord politsei külas, soovitati psühholoogi juurde minna, üldse ühe teise asjaga seoses, ma arvasin, et olen jälle liikluses huligaanitsenud, küllap siis mitte. Lubasin, et rohkem ei tee ja ei kihuta ka. Küll see armastus on võimas tunne.

Musta jääga isegi uisutand, tõsi, vaid linnavahel. Samas pelgan ma teelelangenud märgasi lehti rohkem, kui musta jääd. Kui jääl on mingigi pidamine, siis lehtedega... njahh...
Aga libedaga tuleb lihtsalt kinni pidada kolest "õra"'st - ära kiirenda (järsult), ära pidurda (järsult) ja ära kalluta (liigselt). Siis on lootust ka sihtpunkti jõuda, kui külm just ära ei võta

Libedaga sõidu kartus tuleb vist aastatega? Noorena oskasin jalgrattaga päris klaasjää peal sõita. IZ-i mootorrattaga kevadel, märtsikuus kui päike kõrgemalt käima hakkas lumi ega jää ei seganud. Arseni Palu mootorratta õpikus oli mäletamist mööda veel juhis kuidas esiratta asemele lai suusk panna. Nüüd on vist akrobaatilised võimed kängu jäänud ja sellist ekstreemi eriti enam ei taha. Samas, Soomes töristasid eelmisel aastal noorsandid krossikatega terve talve linna vahel. Neil tundusid enamasti naelrehvid olema.
Sakslased, 41 aastal, said Moskva all samuti sõidetud. Raudkiivrid olid veel -30 kraadiga peas. Tõsi, neil olid külgkorviga tsiklid

Hundiratas kirjutas: ↑26 Sept 2025, 17:52

Pole tänu väärt. Viimased 24h olen mõelnud, et kas kirjutan oma neljapäevasest töölekäigust ka või mitte, aga siit see tuleb.

Kuidas valmistuda külmaks sõiduks? Kui see sind ei huvita, siis ära siia rohkem oma aega raiska.
...
Kas sellise külmaga on mõistlik sõitma minna? Ei. See on lihtsalt next level masohhism. Kas Hundiratas tahab sõita? Ei taha, Hundiratas PEAB sõitma.

Ma tean, mida sa tundsid
Mul oli möödunud nädalal sama seis. Isa auto läks K remonti ja enda auto jätsin nädalavahetuseni isale liikumiseks. Seetõttu K-R käisin tööl motikaga.
Oli jah päris jahe, aga alati tasub ka positiivne pool üle vaadata oli - vähemasti ei sadanud
Mul oli muidugi olemas plaan "B" - naise auto, aga sellega kaasnenuks kohustus hommikul läbi Tabasalu Maardusse sõitmine ja õhtul jälle läbi Tabasalu koju sõitmine

Maaks kirjutas: ↑29 Sept 2025, 09:16

Hundiratas kirjutas: ↑26 Sept 2025, 17:52

Pole tänu väärt. Viimased 24h olen mõelnud, et kas kirjutan oma neljapäevasest töölekäigust ka või mitte, aga siit see tuleb.

Kuidas valmistuda külmaks sõiduks? Kui see sind ei huvita, siis ära siia rohkem oma aega raiska.
...
Kas sellise külmaga on mõistlik sõitma minna? Ei. See on lihtsalt next level masohhism. Kas Hundiratas tahab sõita? Ei taha, Hundiratas PEAB sõitma.

Ma tean, mida sa tundsid
Mul oli möödunud nädalal sama seis. Isa auto läks K remonti ja enda auto jätsin nädalavahetuseni isale liikumiseks. Seetõttu K-R käisin tööl motikaga.
Oli jah päris jahe, aga alati tasub ka positiivne pool üle vaadata oli - vähemasti ei sadanud
Mul oli muidugi olemas plaan "B" - naise auto, aga sellega kaasnenuks kohustus hommikul läbi Tabasalu Maardusse sõitmine ja õhtul jälle läbi Tabasalu koju sõitmine

Kusjuures oleksin vihma eelistanud külmale, vihmaga on soe, mõnus kulgeda, möödulindid ei toimi ja

Mõistlik oleks olnud minulgi autoga tööle minna, kuid enne lund seda ei juhtu. Ma tahan hooajast 100% võtta ja seda ei saa mulle keegi keelata, niigi tuleb sisuliselt 3 kuud mingis kuudis ringi vurada peatselt ja see on mulle kahjuks väga vastumeelne.

Tbh mu parimad sõidud on olnud paduvihmaga nii et nähtavus max 20 meetrit, Piitril on jama, seal võib hooga kellelegi nõnda tagant sisse sadada, mujal on aga bueno. Padukaga on loomad ka peidus ja anna aga vaid minna, no nagu forellid vihmasajus. Viskab nõnda hapnikku peale, et hüppa või rattaga taeva. Vahel lähen niisamagi padukaga sõitma, saab ratta ja varustuse puhtaks putukatest, win-win minu arust.

Maaks ma siiralt loodan, et tulete kambaga veel see aasta ka Peipsi äärt uudistama, või kui mitte see aasta, siis ehk järgmisel hooajal.

Kurat, ma padukaga niimõnigi kord kinni pidand, kuna kui ikka ei näe, kuhu sõidad, on väga niru sõita. Ja kiirust allalastes on "lootus", et mõni pime tagant sissesõidab, eriti 110 alas. Tundub kuidagi ebatervislikult.
Viimane siuke jama oli augustis itta minnes - Kuusalust Jõhvini oli ikka totaalne padukas äiksega, Haljalas vahepeal andis järgi, kui tankimispausi tegin, aga võta näpust - miski aeg tuli ikka miskisse Alexelasse sissekeerata ja hullema möödumist oodata.
Nahk kuivas pärast seda trippi 3 päeva ...

zombi kirjutas: ↑29 Sept 2025, 23:14

Kurat, ma padukaga niimõnigi kord kinni pidand, kuna kui ikka ei näe, kuhu sõidad, on väga niru sõita. Ja kiirust allalastes on "lootus", et mõni pime tagant sissesõidab, eriti 110 alas. Tundub kuidagi ebatervislikult.
Viimane siuke jama oli augustis itta minnes - Kuusalust Jõhvini oli ikka totaalne padukas äiksega, Haljalas vahepeal andis järgi, kui tankimispausi tegin, aga võta näpust - miski aeg tuli ikka miskisse Alexelasse sissekeerata ja hullema möödumist oodata.
Nahk kuivas pärast seda trippi 3 päeva ...

Eks see ole väga rattast sõltuv. Sinu aliases oleva rattaga on max sõidukiirus 4 realisel sealmaal, kus peaks tegelikult olema baaskiirus, et seal üldse ellu jääda. Samas on ka variant ju sul teha kolmas rida parempoolse sõidurea ja haljasala vahele, kuigi jah, seal sodi sees sõita ei soovita. Üleüldse on vaja ikkagi raskemat ratast, et sõita vihmas ja häid rehve. Täitsa soovitan minna ja testida kuskil ohutus lombis, et kas tekib vesiliug või mitte, mine lase sealt 100ga läbi ja tee omad järeldused.

Ootamatu bassein maanteel võib olla kus iganes padukaga ja siis on hea teada nii enda kui ka ratta võimeid. Sealjuures päris situatsioonis tasub siiski arvestada ka sellega, et kui on vaja mööda sõita, siis on eesoleva masina pritsmetest tingitult nähtavus seal kuskil 10 meetri piires ehk tuleb olla väga situatsiooniteadlik ning sellepärast ma leiangi, et padukaga sõites tagasi ei hoita. Möödasõit tuleb sooritada kiirelt ja ohutult, mis ei pruugi muidugi kaasliiklejate jaoks seda teps mitte tunduda. Aga tsikli peal valvad nagunii ise oma elu, seega süüdistada võib vaid iseennast, kui midagi peaks juhtuma. Ahjaa, padukaga ei näe sind keegi, seega, vahet pole mis kiirusega sõidad, abiks on mõistagi helkurvest mingil määral, muusosas oled nagu kummitus kahel rattal.

Ja ega sõitmiseks ei peagi nägema nagu mõnel sel suveööl selgus, kui Hondooral esituli täiesti suvalistel hetkedel ära kadus. Võtsin seda kui märguannet, et keegi üritab kontakti saada

Kusjuures, kui Tallinnast sageli startinud olen, siis olen näinud 20 km eemalt juba ära kuidas vihmasein varsti vastu võtab. Ja seal maanteel on need padukad vägagi võimsad, aga mul on tsikkel ka võimas, 48kw siiski.

Ma vist täitsa mäletan seda augustipadukat. Millegipärast olin otsustanud läbi Rakvere naasta too päev, muidu ikka Piibe aga ju siis oli asjaajamist. Jõelähtmelt-Rakvereni leotusprogramm toimis nagu valatult, pärast neljarealiselt mahakeeramist koheselt päike ja chill.

Seismajäämist ma ei harrasta, pärast uuesti liikuma hakkamine on minu jaoks tunduvalt vaevalisem kui lihtsalt sellest jamast end läbi sõidutada ja mida kuradit ma seal bussipeatuses või tanklas ikka vahin. Kodu ju ootab!

No kiiruse suhtes oponeerin: 110-120 km/h pole mingit probleemi siristada antud isendiga. 120 pealt kiirendab veel lenksust minema, möödasõidul olen 150 kätte saand - rohkemaks puudus vajadus. Rehvid korras, 100'ga lompe õnnistatud küll.
Lihtsalt, ise juba vanem, ohutunnetus kipub vist suurem olema
Kuigi pisike, aga siiski kah Honda
A propos, tühimass 209kg, seega ei ole kah just kõige kergem masin, raskuskese kah meeldivalt madalal.

Hundiratas kirjutas: ↑29 Sept 2025, 15:25

...
Maaks ma siiralt loodan, et tulete kambaga veel see aasta ka Peipsi äärt uudistama, või kui mitte see aasta, siis ehk järgmisel hooajal.

Kalendrisse vaatasid, või aknast välja? Võin küll ainult enda eest kirjutada, et sellel aastal suht kindlasti täelikult välistatud (kuigi ühe, hooaja lõpetuse sõidu, tahaks küll veel teha). Samas on silmapiiril veel 1 autoremont jälle
Peipsi äärne kant on mulle tegelikult suht tuttav - ema poolsed juured seal, ja seetõttu seal autoga palju liigelnud. Päris aus olla, siis seal pole selliseid kutsuvaid kurvilisi teid (võrdluseks terve põhjarannik), mille nimel esmalt >130km maanteed tappa, et siis 15min lustida. Aga ega mina üksi sõida - pane kuupäev ja ring paika, küll keegi ikka tuleb!
Mul on küll üks kaugem "unistus" - pikk nädalavahetus Otepää ümbruses ja postiteel, aga eks näis millal see teoks saab. Vabandan, et su teemat solgin

zombi kirjutas: ↑30 Sept 2025, 09:44

No kiiruse suhtes oponeerin: 110-120 km/h pole mingit probleemi siristada antud isendiga. 120 pealt kiirendab veel lenksust minema, möödasõidul olen 150 kätte saand - rohkemaks puudus vajadus. Rehvid korras, 100'ga lompe õnnistatud küll.
Lihtsalt, ise juba vanem, ohutunnetus kipub vist suurem olema
Kuigi pisike, aga siiski kah Honda
A propos, tühimass 209kg, seega ei ole kah just kõige kergem masin, raskuskese kah meeldivalt madalal.

Vaadates netist pilte siis ega sellega vihmas vist väga mugav ikka ei ole, puudu ju esiklaas, või mis? Aga mis siin salata, ka mul väike chopperi isu on ning VT600 tundus selliseks rahulikuks kulgemiseks asjalik pill. No ja muidugi tahaks endurot ja naked-bike ja tavalist bike tüüpi ratast samuti.

Maaks kirjutas: ↑30 Sept 2025, 12:10

Hundiratas kirjutas: ↑29 Sept 2025, 15:25

...
Maaks ma siiralt loodan, et tulete kambaga veel see aasta ka Peipsi äärt uudistama, või kui mitte see aasta, siis ehk järgmisel hooajal.

Kalendrisse vaatasid, või aknast välja? Võin küll ainult enda eest kirjutada, et sellel aastal suht kindlasti täelikult välistatud (kuigi ühe, hooaja lõpetuse sõidu, tahaks küll veel teha). Samas on silmapiiril veel 1 autoremont jälle
Peipsi äärne kant on mulle tegelikult suht tuttav - ema poolsed juured seal, ja seetõttu seal autoga palju liigelnud. Päris aus olla, siis seal pole selliseid kutsuvaid kurvilisi teid (võrdluseks terve põhjarannik), mille nimel esmalt >130km maanteed tappa, et siis 15min lustida. Aga ega mina üksi sõida - pane kuupäev ja ring paika, küll keegi ikka tuleb!
Mul on küll üks kaugem "unistus" - pikk nädalavahetus Otepää ümbruses ja postiteel, aga eks näis millal see teoks saab.
Otepää_sinine_unistus.jpg
Vabandan, et su teemat solgin

Ei solgi sa midagi, asjalik arutelu. On ikka huvitavaid teid, aga jah, nendeni jõudmiseks tulekski kõigepealt Põhja-Eesti kurvilised läbi võtta ning siis oledki kohal, põhimõtteliselt. See Otepää unistus on väga äss, alustaks Maaritsalt

Põhimõtteliselt saab ka siinkandis joonistada sellise üsna arvestatava kurvilise-kultuurireisi, mille lõpppeatuseks oleks nt. Tartu ning alguseks no ütleme siis näiteks Rakvere kant. Selline tore kolmetunnine programm või nii.

Minu üks lähim või kaugem unistus oleks hommikul vara alustada ja õhtul hilja lõpetada ning teha Eestile üks tuhandene ring peale ümber mandri, saartele ei roniks. Uuriks piiriäärseid alasi ja vahele sekka ka mõni kena koht, põhirõhk oleks siiski sõitmisel ning enese proovile panemisel. Sõiduajaks arvestan kuskil 16 tundi ja rahakotti tuleks kergendada nii 150 euro võrra (kütus, toit jms pudipadi nt suveniirid)

Eks näis, kas see aasta veel jõuab või jääb järgmise aasta algusesse see plaan.

Hundiratas kirjutas: ↑30 Sept 2025, 13:16

zombi kirjutas: ↑30 Sept 2025, 09:44

No kiiruse suhtes oponeerin: 110-120 km/h pole mingit probleemi siristada antud isendiga. 120 pealt kiirendab veel lenksust minema, möödasõidul olen 150 kätte saand - rohkemaks puudus vajadus. Rehvid korras, 100'ga lompe õnnistatud küll.
Lihtsalt, ise juba vanem, ohutunnetus kipub vist suurem olema
Kuigi pisike, aga siiski kah Honda
A propos, tühimass 209kg, seega ei ole kah just kõige kergem masin, raskuskese kah meeldivalt madalal.

Vaadates netist pilte siis ega sellega vihmas vist väga mugav ikka ei ole, puudu ju esiklaas, või mis? Aga mis siin salata, ka mul väike chopperi isu on ning VT600 tundus selliseks rahulikuks kulgemiseks asjalik pill. No ja muidugi tahaks endurot ja naked-bike ja tavalist bike tüüpi ratast samuti.

Noh, kuna mul suur osakaal linnasõitudel, (tööle-koju) ja ma ei ole just hiiglane, siis mulle paras aparaat, mis ka maanteel üldiselt hätta ei jää ega jäta. Ja noh, mis siin salata, ei ole ma ka hiiglane. Miski esiklaas on installeeritud, rindkere otsese tuule käest pääsenud. Vigadest vaid ehk ainult väike paak - 9l, samas annab see hea vabanduse nii iga 100-150 kildi tagant tankimis-, suitsu-, sirutuspaus teha. Kuna, olgem ausad, miski 300-kildine tripp isegi koos lühipausidega kipub pisut tappev olema. Katseliselt tõestatud.

1,3 kraadi. Kohvi, seekord Capone ja kõik kordub taas, aga... Rohi ei olegi maja ees krõmps, head ajad. Ilmaennustuste järgi algab nädalavahetusel aasta parim sõiduperiood, kui mitte asfalti sõitjate jaoks siis TETilt peaks leidma sügise meeleolude jaoks rohtu ikka. Või siis vähemalt viimased kukeseened.

Paljud jonnivad, Hondoora samuti, vasakpoolne küljekast ei tahtnud eile veerand tunni jooksul lahti tulla, see peitis endas pakki kohviube ja kolme pudelit neitsioliivõli. Mingi hetk selgus, et kui võtit lukus sees pole, siis ei avanegi.

Kätesoojendustega pole samuti veel olnud aega tegeleda, töötavad endiselt vaid max 30% peal. Veidi nadi on kuid mis teha, tuleb lihtsalt soojemad kindad muretseda, vanadel on kindasisu lahti ja nende kätte ajamine võtab sama kaua kui ülejäänud varustuse selga panek.

Õhufiltrit ja küünlaid vahetama see aasta arvatavasti ei jõuagi, sõitma peab hoopis ja vaja auto talveks ette valmistada. Filtriga vast häda polegi, küll aga suvest saadik vahepeal mota paugub, küünlad said vahetatud miski 65000 km peal viimati. Ütlen kohe ära, et sellised tööd on Deauville puhul "ajatööd".

Õige plastiku eemaldamiseks, mis tagaks ligipääsu küünaldele või õhufiltrile, mis asub paagi all, natukene liialdades tuleb eemaldada eelnevalt veel miljon plastikut. Ja kuna ma ise plastikuga väga suur sõber ei ole, kipub va kräpp alati purunema kui seda katsun, siis olen sellised tööd jätnud mõnele asjalikumale remondimehele, kes toore jõu asemel pigem mõistust kasutab.

Õli ja filtrivahetuse olen samuti kahetuhandekese kilomeetri jagu juba üle lasnud, küllap oleks mõistlik see tegevus siiski veel hooaja lõpus ära teha. Küllap lähebki nõnda, et viimane sõit ja siis rituaali korras uus mahl sisse. Õli läheb masinasse umbes 2,7 liitrit ehk õlivahetuse maksumuseks hindan circa 70 eurot, kui see ise teha.

Veel tuleks ära vahetada ka ülekande/kardaani mehu, see sai samuti viimati tehtud 65000 km peal. Samas, tagarehvi vahetuse aeg hindas remontnik ülekande osasi väga heaks. Ei ole ma seda masinat suutnud ära lõhkuda ja temake pole tahtnud mind veel teise ilma saata, kokkuvõtteks ütleks, et täiesti lollikindel masin, mis on alati olnud löögivalmis. Võta ja sõida aparaat sisuliselt, kuid ära unusta teda garaaži.

Nüüd veel üks kohvi, enne minekut veel hantlitega soe sisse ja olengi peatselt pealinnas. Kõigile kena hooaja lõpetamist ja respekt sõitjatele, kelle hooaeg ei lõppegi. Teil on meeletult vedanud ja lähen kirjutan märkmepaberile, et tuleb kergem enduro soetada talviseks madistamiseks. Loodan ikka kakskümmend see aasta ära venitada, ca 300 euri tuleks selleks paaki veel valada. Töösõitudega tuleb sellest vast pool ära, ülejäänud tuleb kuskilt mujalt juurde hankida.

Olge siis puulehtede peal viks ja viisakas ning võiduka lõpuni, näeme teel.

Jõudu Sulle siis hooaega lõpetada ja küünalde-õli-õhufiltri kohapealt nendiks, et eks see ole "koolkonna" küsimus, kes millal vahetab. Ise olen igasuguste vahetamiste suhtes kevade usku - enne hooaega vahetaja.
Ise kavatsen veel pisut vähemalt linnavahel uisutada - erisoendusi ei ole ja trassil... Sõiduvarustus alla +10 kipub sõidunaudingust massohismi erivormi tegema
Samas, vara veel siklilt aku maha kaapimiseks ja tsikli garaazinurka konutamalükkamiseks, ehk antakse veel vanadele naistele suve ja vanadele meestele sõiduilma

"Masohhism (Austria kirjaniku Leopold von Sacher-Masochi nimest) on naudingu saamine alandusest, piinatavaks olemisest vms kannatustest. "

Mingist hetkest on piir
Endal tuleb see piir vist hooaja "eesmärgist" 110 000km täis saada

yeekim kirjutas: ↑03 Okt 2025, 20:34

hooaja "eesmärgist" 110 000km täis saada

Et siis nagu aastaringi igajumalapäev uhades tuleks 301,34 km ?

mellpoiss kirjutas: ↑04 Okt 2025, 18:22

yeekim kirjutas: ↑03 Okt 2025, 20:34

hooaja "eesmärgist" 110 000km täis saada

Et siis nagu aastaringi igajumalapäev uhades tuleks 301,34 km ?

Odomeetri näit!

Laupäev, viies toober, 8.45

Hommikul käin friikate ja nossi järel idas, kohati on musta jääd, väljas on udune nagu unenäod viimasel ajal. Koju jõuan ca 8.30 paiku ja mõtlen, et mida kuradit ma oma päevaga nüüd ette võtan. Spontaanselt avan brauseri ja uurin, et mis toimub. Tsüklirahvast vaatab vastu üleskutse, et lõuna osariikides miski kogunemine ja pikem sõit plaanis algusega kell 10.00

Ja siis hakkab peas kalkuleering pihta. Valemisse lähevad aeg, eeldatav keskmine kiirus, tankimispeatus, kohvivajadus, massiivne udu, külm õhk ja soov mitte preemiat saada tee peal. Asun 9 paiku teele ja koheselt on selge, et alguspunkti ma ei jõua. Õnneks esimesed 15 kilomeetrit saan oma sõitu teha kuid siis läheb liiklus ära tihedaks. Abivalmis autojuhid siiski märkavad mu pingutusi ning võtavad veidi kõrvale ja peatselt olengi Tartus.

Pool paaki on kütsi, kuid võiks ikkagi kurgumulguni täis lasta kuskil. Suund Aardla poole läbi Turu tänava, sest kesklinnas on kaks parempoolset rida täiesti umbes alates Raatusest. Aardlast sõidan siiski tuimalt läbi ja otsustan tankida alles Otepääl.

Veidi pärast kümmet Otepääl, kuradi-kuradi külm on ja võtan kollasest tanklast kohvi. Vahepeal olen jõudnud sinisest ka paagi täis tankida. Jõuan napilt teha ära ühe sigareti, kuid pool topsi kohvi lendab muru peale, sest punt on juba foori all. Nii, nüüd kiirelt vaja järgi võtta.

Ja siis saab veidi sõita. Ja siis saab uue kohvi võtta sinisest tanklast. Ja siis saan suveniiri, võtmehoidja näol. Kerge sotsialiseering, mida mulle üldse tegelikult teha ei meeldi, pigem sõidaks. Kohapeal hakkab juba külm.

Mõned liitujad hiljem on pundi suuruseks saanud kena kümme. Ja siis liigume, tunne on hea ja kuna ma olen kõige algajam siis sõidan kõige viimasena. Minu ees olev juht otsustab sõidu lõpetada ning lahkub seltskonnast, kerge viibe käega ja ülejäänud tiksuvad edasi.

Valge buumer, valge buumer... Teeb ühe meeleheitliku katse mõõduda paarisajameetrisest rivist, kuid vastutulevad masinad nullivad ta pingutused ning peab võtma pundi keskele. Peatselt on ta aga ühe aeglasemalt liikuva sõiduki taga kinni ja me viimased kolm kupatame temast mööda, Buumer võtab muidugi mingi hetk veel järgi, aga seis jääb samaks. Võtan viimasena teistega veidi suurema pikivahe, sest BMW seda väga hoida ei taha.

Siit tuleb nüüd väga hästi välja, et miks on tähtis hoida stabiilset keskmist kiirust pundil ja tuleks sõita natukene kiiremini kui autojuhid. Tekitame enda taha päris viisaka rivi juba ja kõigil on ju kiire-kiire, tegemist on ju laupäeva ehk vaba päeva hommikuga. Endamisi mõtlen, et selliseid üritusi võiks korraldada hoopis unisel teisipäeval, kui mitte midagi ei toimu.

Igatahes, mingi hetk kaome põhimaanteelt ja oleme kuskil kurvilisel suunaga endise veinipealinna poole.

Ma ei ole just palju sõitnud gruppidega, aga mingi kogemus siiski on. No ütleme nii, et pigem tiksuks 2-3 motaga ringi, sest grupis on kõigil kuidagi erinev kiirus aga eks palju olene ka kõige esimesest, et mis tempo ette antakse ja mis sõiduoskused grupijuhil on. Mõistagi on külm, seega keskmine sõidukiirus tundub jäävat 90 alas sinna 80 kanti. Mingi hetk hakkab veidi igav ja pean enda tuju tõstmiseks natukene rehvi ääri kulutama.

Vahepeatus, kõigil on silmnähtavalt veidi külm ja kobime ära sööma.

Edasi on plaanis külastada Kuremaa lossi ja teha seal motadest üks pilt. Tee sinna on kuradi-kuradi põrgukülm, põldude vahel kisub ka tuuliseks. Grupijuht on vahepeal vahetunud ja tempo on veidi teisem, esimesed kaks on kuskil paarsadameetrit kõigist teistest ees ning ülejäänud seitse ei kavatsegi justkui provokatsioonidele alluda ning järgi võtta.

Jigevale (keegi vanu ronge veel mäletab?) jõudes saan au ise grupi etteotsa minna ning katsun seltskonda kuidagi enam-vähem koos hoida.

Kuradi kätesoojendused ma ütlen küll, see 30% ei aita nagu mitte kui midagi. Sama hästi võiks käed taskus sõita. Kuremaal on seitsmel plaanis hoopis sooja teed minna jooma, leian siiski sõidukaaslase ja edasi juba kurvilise poole.

Puulehti on nipet-näpet, õnneks pole vihma olnud seega saan vist teha arvatavasti viimase sõidu oma lemmik kurvilisel. Igaksjaoks sülitan nüüd kolm korda üle õla, äkki siiski veel jõuan sinna see aasta.

Siis see koht, mis kirjamusta ei kannata...

Kurviline läbitud ja selgub, et ajaga läheb nibin-nabin, vaja ju Kärknale jõuda! Hüva, kiire kohvi ja kerge soojenemine nelja seina vahel ja edasi.

Veerand tundi enne paraadi algust jõuame Kärknale, masinaid on absoluutselt iga nurga peal ja mürin aktiveerib otsmikusagara.

Panen täis paagi, maksan tanklas ja muigan korra wc järjekorra peale, mis järel kupatan esimese metsatukani. Protseduur tehtud, kiirelt ja tõhusalt naasen parkimisplatsile. Tundub, et hakkame liikuma. Paljudel on elevus juba maksimaalsel levelil, sest käib kerge rehvi soojendamine ja parem käsi on üsna mitmel agaramal tegelasel rutskat keeramas, mürin on võimas ja tõstab kõigil tuju.

Lasen jällegist kõigil ees ära minna, viimasena tundub kuidagi ohutum, kes teab mis seal grupi keskel toimuda võib. Täiesti viimasena mul siiski tiksuda ei lasta, seega olen tagantpoolt vast kuskil kuues-seitsmes-kaheksas vms. Kärknalt suunaga linna poole on tempo päris ok, endalegi tundub kuidagi väga lihtsalt kõik sujuvat. Keegi väga lolli ei mängi ja hoitakse pigem viisakat joont. Linna jõudes muidugi tempo muutub ja tuleb selle siduriga vähe rohkem vaeva näha.

Korraldajate kõigile pingutustele vaatamata leidub siiski üks sinine mahtuniversaal volkar, kes Turu tänaval arvab, et võiks paraadi vahelt teha vasakpööret. Peegel jäi autole vast alles, küll aga saab ta väheke tsiklimeeste halvakspanu osaks. Ülejäänud ristmikud olid kenasti reguleeritud aga mõistagi igalepoole ei jõua ja tuleb autojuhtide ühistajule lootma jääda.

Paraad läheb kuidagi kiirelt, aga eks seetõttu, et tähelepanu on kogu aeg töös. Nojaa, olemegi Tähtede vahel ja pargin mota veidi tee pealt eemale. Õhk lastakse siniseks, mõni julgem demonstreerib ka oma masina võimekust või enda oskusi. Kõik on mõistuse piires ja peatselt võtan suuna tagasi kodu poole.

Koju jõuan veidi enne seitset õhtul, tee pealt olen haaranud mõned punases marinaadis kanakoivad ja singiriisipirrrrrrukad. Ja siis läheb kiireks, too puud, küta, tee söök, aja mota varju alla, tee suitsu ja seda kõike samal ajal. Saaks juba maha istuda...

Istun maha, mugin, muljetan endamisi päeva sündmusi ja ausalt öeldes, olen rahul. Üle väga pika aja. Ja väga väsinud, nõnda väsinud, et isegi õlut ei joo! Enne kaheksat kukun kui nott ja magan peaaegu poole seitsmeni. Hommikul on puhanud tunne kuid alaselg annab tunda, samas võiks sõitma minna...

~500km laupäeval.


Tuled siis, kui lumi maas või kui kevad tärkab taas? ENDURO PATRONUS!

Kuradi kätesoojendused ma ütlen küll, see 30% ei aita nagu mitte kui midagi. Sama hästi võiks käed taskus sõita. Kuremaal on seitsmel plaanis hoopis sooja teed minna jooma, leian siiski sõidukaaslase ja edasi juba kurvilise poole.

Uute käepidemesoojenduste asemel soovitan kaaluda soojendusega kindaid, kui meeldib ka jahedal ajal sõita. Sõitsin eile (+5c) maanteel soojendusega kinnastega ning ka 110-alas käed ühtlaselt soojad (isegi kõige madalama tasemega). Täna oli soojem ning sõitsin soojade tavakinnastega ning lenksusoojendusega - peopesad on kohati liiga kuumad, samas käed väljast külmetavad. Nende plussiks veel see, kui vahetad ratta soojenduseta ratta vastu, siis käed endiselt soojad.
Keha kaitseks kasutan ise ühest vanast Evolution sõidujope sisemist alumiiniumiga kombineeritud kihti, see hoiab keha uskumatult hästi soojas. Kokkuvõttes olen viimastel aastatel maanteevarustuse suhteliselt külmakindlaks saanud ning veidi üle nulli sõites võib ka pikemaid ringe lubada, ilma, et pärast külmakahjustusi peaks kartma.

Muidugi see musta jääga sõitmise jutt suverehviga näitab ülimat meisterlikkust ratta valdamisel, oma oskuste juures ma sellist riski ei julgeks võtta ja veereks tõenäoliselt tee servas killustiku puru peal. Mägedes olen olude sunnil lörtsi sees sõitnud, kui piduriga katsetades oli pidamine ikka õnneks olemas olnud. Paar aastat tagasi, kui alustasin metsas sõitmist nupurehviga, siis ootamatult jäätunud lompidele sattudes sai ikka mitu käntsa maha pandud. Nüüd alati talvel libedaga naelad all, mis on ülimalt abiks ka märgade puuroigaste peal.

vpu kirjutas: ↑05 Okt 2025, 18:42

Muidugi see musta jääga sõitmise jutt suverehviga näitab ülimat meisterlikkust ratta valdamisel, oma oskuste juures ma sellist riski ei julgeks võtta ja veereks tõenäoliselt tee servas killustiku puru peal.

Hola, mitte mingit meisterlikkust seal polnud. Istusin tikksirgelt ratta peal ja ei teinud mitte ühtegi üleliigset liigutust. Veidi counter-steerisin lenksuga nii 10% ulatuses kaasa kuid intuitsioon otsustas lasta masinal triivida omapäi. Suure tõenäosusega mängis ratta kaal ~250kg minu kasuks, kergemaga oleks ma arvatavasti lõpetanud kraavis või kuskil seal veoki ja kaubiku vahel.

Mul on selliseid momente elus ikka ette tulnud, läbisõitu on sinna 800k kanti nüüdseks ja näinud olen ning juhtunud on nii mõndagi, nii auto kui erinevate kaherattalistega ja kui nüüd ausalt ütlen, siis ega nendel hetkedel väga mõelda pole jõudnud. Kõik käib ju väga kiirelt, nagu siis, kui vastu maad lohised ja üks hetk seisma jäädes mõtiskled, et mis just juhtus.

Siiski pean siinkohal ka mainima, et olen väga palju noorest saadik ise neid olukordi ka loonud, seda siis "treeningu" mõttes. Mingi hetk jõudsin järeldusele, et ohusituatsioonis töötab lihasmälu 100% ehk teed neid liigutusi, mis on sisse harjutatud eelnevalt. Kui harjutanud ei ole, siis

Noorena sai palju rolleriga sõidetud, nii suvel kui talvel. Endalegi ootamatult jõudsin praegu järeldusele, et küllap see musta jääga olukorra ära valdamine oligi võimalik tänu sellele, et lapsepõlves sai tiigi peal rolleriga, millel suverehvid, talviti sõitmas käidud. No ja tegelikult mitte ainult tiigi peal. Ühte pean veel lisama, et oma kukkumised tegin ma nooruspõlves ära, tean, mis tunne on vastu maad lohiseda nii kruusal kui asfaltil särgi väel sõites ja küllap sealt tuli nõnda palju karmat, mis ongi mind viimased 4 hooaega hoidnud hullemast ära.

Hulljulguse kohapealt ma pean end pigem keskpäraseks, mõttetuid riske pigem ei võta ja üldjuhul kalkuleerin manöövrid läbi. Ometigi, saades tagasisidet mõistan, et äärmused ja nende ulatused on erinevad igaühe jaoks, mis ühe jaoks keskpärane, see mõne teise jaoks absurdselt ohtlik. Aga ega mul ei olegi võimalik teha selgeks inimesele, kes on vaid autoga sõitnud, et tsikliga sõit on palju kiirem, ohutum ja mugavam kui neljarattalisega ringi vurada, mis tekitab justkui tunde, et midagi juhtuda ei saa. Kas või naelrehviga sõit, mis tekitab võltsenesekindluse. Kui ei saada hakkama lamelliga, siis ei ole naelastki suurt kasu, lõpetatakse lihtsalt kaugemal põllul. Sama kehtib ka veoskeemide esivedu/tagavedu vs nelivedu puhul.

Lõpetuseks motaga sõidu koha pealt, aparaat olgu korras, teadke enda ja suksu võimeid, usaldage masina rehve ja no muidugi teed võiks ka teada, elementaarne...

Ega jah, kui tunnetust ei ole, siis vägistada kah ei tasu. Võib väga ebatervislikult lõppeda...

Ühesõnaga, kui kellelgi veel midagi hingel on ja soovib lunastust, siis siit saab andestust. Deauville puhul on siiski tegemist preesti rattaga, kellel vasakul õlal saatan ja paremal ingel. Armulaual koduvein ja kringel.

Homme jälle Piibe, aga võib-olla valin midagi muud, kes teab, kes seda teemat juba jälgib... Liikvele lähen tegelikult nagunii paar tundi enne vahetust, seega võib-olla vahet polegi. Lubab sooja lõunatuult ja vihma, nagu forellid hapnikulaksus, kolmandalt neljandale käigukast raksub, õhtul jommis peaga teen vast ka miski ülevaate kuidas ratas hakkama sai, või siis hoopis trellid ja kuivanud leib. Hea meelega võtaks pudeli konjakit ligi, valida sedasama meest või hoopis mõnda pigi. Rassist tegelikult pole, kõik me oleme ilusad vaid maailm on kole. Ah aitab küll, sajaks vaid pussnuge ja puruneks idüll.

Ahjaa, tänaks ka kedagi tundmatut, kelle kaudu jõudsid minuni paar aastat tagasi miskid "hundivillast" korsett ja põlvekaitsmed. Korsett on mu alaselja hoidnud ära hullemast ja teeninud end väga ausalt alates ajast, mil ta minu omandusse jõudis. Põlvekaitsmed näevad välja kui tutikad, neid pole mul veel vaja läinud kuni üleeilseni, mil põlved raksuma hakkasid. Pudeli koorvoisioori oleks justkui võlgu...