Kui palju ja kas on üldse juhuseid, et rattur on koera käest pureda saanud? Endal võtab tiba kõhedaks, kui kuskil metsateel tundmatust külast läbi sõidan - mine tea kust mõni kaukaaslane või rotikas välja kargab. See koerte ettejooksmise jutt on igipõline asi, aga just puremised.
Mina küll ei tahaks küla vahelt minema tuisata rotweiler saapa küljes lohinal järgi

koera olen niisama jalga saanud. linnavahel on vahepeal küll koer tee ääres olnud ning haukuma hakanud, kuid otseselt järgi pole ükski jooksnud.

Tallinna ringteelt Lagedi poole sõites on kohe peale esimest kurvi põsastes majapidamine, kust alati mingi hundi ja hageja ristsugutis välja lendab. Esimesel korral oleks ehmatusest sinnasamasse põõsasse põrutanud! Nüüdseks olen aga järgi proovinud, et see peletis üle 50 kmh ei liigu

Minu kogemus on selline et ühe koera käest olen saanud krralikult hammustada, siiamaani jalal väike liigliha tykike.
Pisemast olen ka kogemata yle sõitnud, seekord läks õnneks, jäin püsti. Aga enamus suuremaid koeri tahab millegi pärast hammustada esiratast, hea et pole veel üle kaela käinud.

oma kylvahel ka yk koer on v2ga jooksu himuline ma olen teda paar korda jooksutand nii 40 50 kmnega kuni lõpuks sepp ei jõua enam liikuda

maal elades nendega palju tegemist. hammustada pole veel saanud kuna õnneks on siklil parem kiirendus kui koeral=) suurest koerast olen ka üle sõitnud ning üks pirakas jooksis külje pealt sisse. õnneks jäin püsti

koerad teadupärast kardavad pauku.Selleks tulebki panna üks korralik jumakas sumpast maha ja küll siis jookseb kiirelt eemale.Pole veel sellist koera näind kes mulle veel ligi tuleb peale paugutamist.Kunagi sai 1 väiksemast nähvitsast esirattaga ka üle sõidetud jawaga kuigi oli talv ja lumi maas jäin püsti.

ainuke juhtumus oli koeraga see,kui sõitsin enda rajoonis ja no mul oli roller ka natuke väikse siis.Aga tulin umbes 60 nega ja jooksis mingi suur hunt aiast välja.Pidurdada eriti ei jõudnud,aga ta jooksis väga pea maa ligidal ja otsa vastu esi ratast.Mõtlesin et nüüd on surnud kah aga pani kohe teistpidi aeda minema.Jube vingumine oli küll.Aga hammustada pole kül nii saanud.

MSFi tüübid rääkisid sellist juttu, et kui koer küljepealt tuleb, siis ta "arvutab" välja saagi ja enda ristumiskoha. Nii et koerast lahtisaamiseks tuleks siis korra pidurdada - koer võtab uue kursi, ning siis kiirendada koera eest läbi - kuna koeral suund vale siis kätte ei saa. Iseasi kuidas selline manööver praktikas läbi läheb, pole vaja läinud.

Mis pauku puutub, siis mina selle peale lootma ei jääks, korraliku närvikavaga ja natuke õpetust saanud koerad pauku ikka ei karda. Dobermanide ja kaukaaslaste võistlustel on paugu testki sees.

mul oli kunagi hiinakas(max kiirus oli 45km/h) ja siis kuskil kylavahel s6ites hyppas yks jalga korra kinni(see koer on nii lill et jookseb koguaeg autodele juhiukse kõrvale...siis läksin s6braga autoga sinna(olin ise puldis),koer hyppaski sappa...kerisin akna alla,koeral sabast kinni ja gaasi...enam pole seda koera näinud

mind ajas rolleril taga kah mingisugune verekoer, ja minu tänavas elab üks väike nähvits kes ajab isegi jalakäijaid taga Aga hammustada motikaga pole veel saanud...(sülitan kolm korda üle parema õla)

siiani pole õnneks koerad sõidu ajal hambaid sisse löönud, kuid kardan ikkagi

tundub olevat miski selline loogika et mida väiksem seda lollim koer on...
mu naabri väike pesunuustik paar korda on hambad sisse löönud, aga sellel nii lühikesed hambad, et püksist lähevad läbi aga nahani ei ulatugi - viimane kord läksin siis viisakalt koera peremehe juurde ja ütlesin et kui ta koer tembutamist ei jäta siis ta võib lihtsalt katki minna ju... seepeale püüavad koera kinni ja hoiavad süles seniks kuni mööda sõidan.

aga kui koer hammustab - hammustage vastu

See jalaga vastu lõugu varjant üsna tõhus jah, aga seejuures tuleb arvestada, et sõidukiirus liiga suur poleks. Tean ühte tüüpi, kes sama taktikaga tüütust nähvitsast üritas lahti saada, kuid lõpetas katkise jalaluuga. Kõige hullemad on koerad (suured hundikoerad enamasti), kes esiratast üritavad pureda

On see tsikliga sõites tõesti nii suur probleem ve? Jalgrattaga liikudes on tõesti ülimalt vastik, kui mingi peni küljepealt ligi jookseb ja hambaid jalga lüüa üritab, suuremate koerte puhul ei jõua eriti eest ära kah sõita

esimene sõbralik kokkupuude koertega oli sõbra võrriga taga istudes kui mingi kolli otsustas et tal vaja mulle hambad sisse lüüa, ja teine täna kui mingi peni nii kui kuulis mind möödumas ronis aia alt välja ja akkas taga ajama aga kätte ei saanud

sõitsin tsikliga ja vaatan, et näe kõnniteel mingi selline väiksem koer. sõidan siis rahulikult edasi ja täiesti ootamatult hakkas koer äkki lõugama ja tahtis mulle kallale söösta. õnneks oli ta rihma küljes kinni, aga krt ehmatas nii et vähe!

Martin767 kirjutas:

MSFi tüübid rääkisid sellist juttu, et kui koer küljepealt tuleb, siis ta "arvutab" välja saagi ja enda ristumiskoha. Nii et koerast lahtisaamiseks tuleks siis korra pidurdada - koer võtab uue kursi, ning siis kiirendada koera eest läbi - kuna koeral suund vale siis kätte ei saa. Iseasi kuidas selline manööver praktikas läbi läheb, pole vaja läinud.

Mis pauku puutub, siis mina selle peale lootma ei jääks, korraliku närvikavaga ja natuke õpetust saanud koerad pauku ikka ei karda. Dobermanide ja kaukaaslaste võistlustel on paugu testki sees.

Muide see pidurdamise-kiirendamise nõks toimib üsna hästi, olen seda
ka ise kasutanud.

kas niisama kiirendamisest ei piisa?

C`mon, mis te nende koeraraiskade pärast põete! Teatavasti on ju tsiklistidel nahast või coretexist riided + kaitsmed, mis peaksid kaitsema keha kukkumise korral. Asi siis sellisel "soomusel" koera hammustus vastu võtta . Põlvpükstes sõitvatest bikeritest üldse rääkima ei hakkagi... Tegelikult pole mõtet kallale tikkuvat koera jalaga lüüa. Ega see loomale mõistust pähe ei too, järgmine kord on endal või mõnel teisel ratturil raskem/ohtlikum samast kohast mööda sõita.

hea soovitus,passige peale hetke ja andke gaasi.Või laenake mõne sõbra käest jeepi ja sõitke need kisendavad,tagaajavad ja suured verekoerad lihtsalt sodiks.Vigaseks pole mõtet sõta, tean üht lontrust kes peale ühe jala KAOTAMIST liipab nagu vanakuri kolmel jalal risti auto või ratta ette.

to chromed: et kui need teravad kihvad mu nahast või texist läbi tulevad, siis tulen rõõmsalt sinu juurde ning palun omale uus nahk või tex muretseda ....

mumm

aga mõelge kui palju nalja siis saab, kui sõidate kihvti tinnaga peremehe ja koera vahelt läbi ja koer on rihma otsas. plinnnn! saate pisema peniga piki visiiri.
nii et isegi kui koer tundub ohutu ega lõuga, vaadake ette, igasugu jobusid on!

täna lendas mulle ette üks suuremat kasvu kaukaaslane üritasin jalaga äsada aga krt sai koonu eest ära

Sõitsime kunagi sõbra deltaga, järsku jookseb koer deltale klähvides kõrvale, mina juhtisin polnud nii hullu, aga sõbral taga oli küll jalaga vehkimist, aga õnneks pääsesime tookord eluga. Rohkem pole nii tõsist kokkupuudet enam koertega olnud, sest nüüd ei sõida enam deltaga ka et ei jõuaks mingil nähvitsal eest ära sõita

mul ka oma kogemus. just sai sõbraga ostetud kasutatud planeta, ning olime algajad ( eriti sõber ) kes ei osanud käiku vahetada. niisiis mingi peni tuli kõrvale ning gaas põhja 1 käiguga, mina taga aga vehkisin jalaga nagu meeletu. Aga lõpuks ikka saime 1 käiguga eest minema.

Mu kogemused olid kah mulle meelepärasemad kui tagaistujale. Nimelt. Olin sõbral külas ja pidime bensukas käima. Oli valida kas vähek off roadi ehk vanalt ehitus platsilt ja üle mulla hunnikute või sõita suure ringiga mööda asfaltit. Otsustasime siis off roadi kaudu minna. Seal tee peal oli maks kiirus võib olla 30. Aga ühest aiast tuli välja suuremat kasvu hundi koer egas midagi punn pihta ja sõit nagu ameerika mägedel. Minu juurde see koer eriti ei kippunud aga sõber küll väänles taga otsa peal. Pärast tuli peni isegi bensukasse järgi.

Ma olen tõsises hämmingus!! Imestan, kuidas maa kannab selliseid tegelasi, kes siin kirjutavad koertest üle sõitmisest ja jalaga tagumisest jne jne.
Olles suuremat kasvu koera omanik ja olles ka aastaid koerte kasvatamisega tegelenud oskan omalt poolt lisada vaid nii palju, et ükski koer ei jookse tühja koha pealt rattale ligi. Koer on üsna primitiivse "mõtlemisega" olend. Kui koeral ei ole kogemust rattaga ei tee ta ka sellest välja. Kui aga on koera elu jooksul mõni ratta seljas istunud piider jätnud koerale ebameeldiva mälestuse, siis hakkabki koer ratast ründama. Kui koer on õpetatud (loe: omab head peremeest), siis ta kuuletub korraldusetele ja kas ei ründa või katkestab ründe, kui aga koer on õpetamata (loe: peremees on lammas) siis ta jääbki rattaid ründama. Algusesse tagasi - ründama hakkab koer ratast ikkagi peale halba kogemust. Siin ongi põhjuslik seos ratta omaniku käitumise - ründava koera - ja ohvriks jäävate ratturite vahel. Seega, koertele kurja soovitavad ratturid peaksid kõigepealt hindama oma käitumist alustades sellest, et ei tehta loomadele liiga ja lõpetades psühhiaatri külastamisega eesmärgiga saada oma hirmudest lahti (nõrgema ründamine toimubki kartusest oma hirmude ees).
Koerad, kahjuks, ei oma analüüsimise võimet. Nemad käituvad toetudes refleksidele, instinktidele ja peremehe õpetatule (mis sisuliselt ongi välja kujundatud refleksid). Seega pole koeri mitte milleski süüdistada.
Ja kui kaovad koertele kurja soovijad, siis pisitasa kaovad ka rattaid ründavad koerad. (Kaovad nad see läbi, et olemasolevad surevad vanadusest ja uusi peale ei tule)

See jutt ei ole uute vaidluste tekitamiseks, see on selleks, et mõtlemisvõimet omavad ratturid analüüsiksid ja teeksid järeldusi.

P.S. Mind ei ole kogu mu elu jooksul rünnanud mitte ükski koer!

Tarts kirjutas:

Mind ei ole kogu mu elu jooksul rünnanud mitte ükski koer!

Küll jõuab veel.

spinna@ise kah koertepidaja.