Kavas on minna toredale matkakesele Viinistult Mohni saarele, et kes on käpp, registreeruga end ära. Kallis ju ka pole- söögid ja asjad sees ning tirige lapsed ka kaasa.

Matkale paluti kodust võtta tuulekindlad riided... ja mugavad matkajalatsid, et jalad ära ei väsiks. Märjaks ei pidavat saama.

vt veel: http://www.looduseomnibuss.ee

Looduse Omnibuss

Laupäeval, 26. märtsil 2005

Jääretk Viinistult Mohni saarele.

Matka pikkusega 12 km Mohnile - nii saart kui jäämägesid vaatama - juhendab Ragnar Piibemann Viinistult.

Buss väljub Rahvusraamatukogu eest kell 9.00, tagasi Tallinnas kell 19.

Sõidu hind koos lõunasöögiga Viinistu restoranis täiskasvanutele, sealhulgas üliõpilastele ja pensionäridele 150.-, õpilastele 100.-, lapsed, kes veel koolis ei käi, tasuta.

Info www.looduseomnibuss.ee

Registreerimine 6 481 740, 56476297 või info@looduseomnibuss.ee

Lisas: Tiit 23.03.2005

plaanisin ka ise selle käigu ette võtta...

aga äsja sain järgneva info ühelt oma tuttavalt matkasellilt, kogenud rändurilt:

võib olla hiilime nüüdki korraks, kuigi meri läheb juba iga päevaga üha
enam lahti. Iseasi kuidas Riis plaanib 50 trampivat inimest korraga üle
sulava jää viia. Kristiina hoiatust ta igatahes ei kuulanud...

Kristiina on saare elanik. Saan õhtul kokku ka ühe Piibemanniga Viinistult,
ta on on ilmselt selle juhendaja poeg või vend, ma saan tema käest ka midagi küsida...
-a-

seega: ettevaatust!

KJ

väga hea, karujänes...ole hea ja hoia mind ja teisi ka sutsukenegi infoga kursis...ma nimelt kardan paaaniliselt vett ja pühaba õnnestus mul rabalaukasse sulpsatada...kuradi külm oli:)

kaire@biker.ee

Kuna nädalavahetusel nagunii sinna kanti satun, siis oleks ka huvitatud värskest infost jääolude kohta. Kui jääolud on "go" siis osaleks retke viinistu-mohni osal. Tallinn-viinistu jätaks ära, sest ei näe mõtet selleks Tallinnasse sõita..

Märgin ära, et Mohnil on:
- mõõtmatu hulk jämedat killustikku
- kaks kitse
- üks majakas
- üks poolsegane majakavaht
- hulk lagunenud veneaegseid hooneid
- üks lõkkeplats
- üks külalisteraamat, kuhu inimesed kirjutavad kui fantastiline see kõik on

ilves kirjutas:

Märgin ära, et Mohnil on:
- mõõtmatu hulk jämedat killustikku
- kaks kitse
- üks majakas
- üks poolsegane majakavaht
- hulk lagunenud veneaegseid hooneid
- üks lõkkeplats
- üks külalisteraamat, kuhu inimesed kirjutavad kui fantastiline see kõik on

Kui saladus pole, siis kust see info pärineb?
Ise käisin seal seal möödunud sügisel süstaga ja ainus mis su kirjeldusele vastas oli see majakas.
Kõik muu oli hoopis teisiti ja mitte su kirjeldatust halvem.
Noh ok, lagunenud hooneid on seal ka, aga ühes majas käis täitsa tõsine remont.

Ei ole saladus. Sattusin sinna eelmise aasta juulis. Kitsed ja kruus on näha siin: http://www.pilt.ee/photo/179953/7318034/
Üks lagunenud hoonetest siin: http://www.pilt.ee/photo/179953/7318299/

Veits irooniline olen seetõttu, et saarest räägiti eelnevalt hardal toonil kui kaheksandast maailmaimest, sama ülistavad olid ka külalisteraamatu (majakavahi käes) sissekanded. Tegin saarele mööda rannajoont ringi peale ja käisin risti ja pikuti läbi, kuid midagi jalustrabavat küll ei näinud. Aga see metsik kari konnasid, kes peale pimeduse saabumist randa ujuma tulid, oli küll vaatamist väärt
http://www.pilt.ee/photo/179953/7318061/

nu igatahes mina olen homme hommikul platsis.. ja kui te minust peale seda teadet rohkem ei kuule, siis olen uppunud, kui kuulete, siis v-o kukkusin lihtsalt vette, kuid pääsesin eluga.

.
siin veel natuke värskemat infot tuttavalt matkasellilt:

Kohtusin täna ühe Viinistu Piibemanniga, kes ütles, et hakkas naerma kui kuulis seda uudist, sest Ragnar (see juhendaja sel retkel) "on nii
looduskauge inimene kui veel olla saab". Kuigi on küll jah Viinistus üles
kasvanud. Pidi olema selline pulli- ja peovend. Vägisi tuli mõte, et ta
selle ürituse kah rohkem pulli pärast ette võtnud...
Kokkuvõtteks, selle infoga mis minu kätte tänase jooksul kogunenud ja
sellise ilmaga (Tartus oli täna 8 kraadi sooja, praegugi paar kraadi ja
sadas vihma!) mina seda retke siiski ei söandaks ette võtta ja ei soovita
teistele headele inimestele kah...

sedasi siis ...

et eks igaüks peab siis ise teadma mida ette võtab või kuhu matkama läheb. mina igastahes juba leidsin omale õnneks/kahjuks muud tegevused homseks ja sellel matkal kindlasti ei osale.

terv,
KJ

Käisime ka sel jääretkel.
Sõitsime oma autoga kohale, ootasime kuni saabusid esimesed 2 bussi, lõppkokkuvõttes oli kohal 4 bussitäit rahvast + mitukümmend autodega tulnud inimest.
Erilist organiseerimist küll polnud, mingil hetkel küsiti, kes soovivad bussiga ümbruskonnas tiiru teha (vist selle mõttega, kes ei julge jääle minna). 10 inimest olla siis bussiga läinud.
Kuna me bussiga ei tulnud, siis ei tea, kas bussides räägiti midagi täpsemalt või mitte, aga kohapealne orgunn oli küll selline, et kes lähemal seisis, see kuulis.
Räägiti, et jääst läbikukkumise ohtu polevat, küll aga võivad varbad märjaks saada, sest osaliselt on vett jää peal.
Siis pidi rahvas end hakkama organiseerima 5-liikmelisteks gruppideks ning mainiti, et jääle peaks need grupid minema 10-15m vahedega. Tegelikult muutus asi suhteliselt kaootiliseks, grupid lagunesid ning vahed olid suvalised. Kõige konkreetsem oli mööda jääd kulgev rahva rada, vähemalt see ei hargnenud 100 meetri laiuseks dessandiks.
Vahepeal oli natuke kõhe, sest ei tea ju seda jää psühholoogiat. Mõnikümmend meetrit enne saart oli risti-põiki jääs olev umbes 7cm laiune lõhe.
Matk üle jää kestis 1h ja 15min.
Saarel kondasime ligi 2 tundi, imetlesime rüsijääd ja jalutasime niisama. Ilm oli fantastiline, päike paistis, tuult polnud ollagi, mõnusalt soe...
Tagasitulek oli küll organiseeritud algusega kell 14.00 (seda kuulsime suvaliselt ühe inimese käest), aga paljud olid selleks ajaks juba teel mandrile ning osad tõenäoliselt juba kohale jõudnud. Ega meiegi jäänud kella kukkumist ootama.
Tagasi minnes oli keskpäevane päike pealmist jääkihti tublisti sulatanud – oli ikka palju vesisem kui minnes. Kohale jõudes nägime, et restorani terrassil istus rahvas, kes oli nähtavasti pikalt oma toidukorda oodanud ning jäi ka meist maha ootama.
Lõppkokkuvõttes oli tore ja päris väsitav matk, kuigi giiditeenusest ja organiseeritusest jäi küll palju puudu. Aga ei kurda ka selle puudumise üle.

Mina käisin ka ja mu arust need, kes nn ei julgenud, jäid paljustki ilma.

Ma ei saaks küll kurta, et mul kunagi igav oleks, aga see retk oli tõeliselt vahva. Eriti muidugi saarel olnud lahtine liiv, suve lõhn, väike piknik ning siis rüsijäämäel lebotamine kõhuli ning jää limpsimine:)

Karuj2nes, usu mind, jäid paljust ilma. Ja postikoer, miks nii emotsioonidevaeselt???

Rainer on vaevalt et looduskauge inimene..lihtsalt on inimesi, kes on kadedad ta peale, et ta viitsib sellistel asjadel osaleda. Ja mida sa sellisel üritusel organiseerid? Kella-ajad oli ju paika pandud... toit oli õigel ajal nina all (isegi varem), mitte midagi ära ei jäänud, mida lubati.

See polnudki ju retk, vaid mõnus laupäev päikeses ja värskes õhus. Õhtul mindi veel Jägala joale ning seegi vaatepilt oli hurmav- just oli üks suur jääpank joast lahti murdunud ning teisigi veel murdumas...

Mina jäin väga rahule ja mu arust võiks siin kohalik rahvas sellistest üritustest osa võtta.

PS! Kes ei taht ja vees ei plädistanud (erinevalt minust), see ei saanud ka jalgu märjaks.

PS! Rahvast oli bussidega 180+ autodega nn sööjaid oli veel 22 ja + veel need, ke solid autodega, kuid meiega koos lõunale ei jäänud paarkümmend inimest.

Seda armsat tatsuvat pingviinide jada üle jää saarele minemas oli väga armas vaadata.

Postkoer, ehk tegid mõne digipildigi?

Digipilte ei teinud, kasutasime vanaaegset pildistusmeetodit, aga kuidagi üritan toimetada fotod ka kuhugi teistelegi ligipääsetavasse kohta.

Aga miks emotsioonivaeselt - tegelikult olid/on emotsioonid täiesti olemas, aga ma lihtsalt ei väljendanud neid piisavalt