Välja on koorunud EV kohtusüsteemi järjekordne lollus.

Vastavalt Võlaõigusseadusele on üürileandjal õigus müüa maha üürniku vara, kui viimane talle võlgu jääb.

http://www.e24.ee/475662/uurileandja-sa ... nni-pidada
Tegelikult on võlaõigusseaduse paragrahvis 305 kirjas, et üürileandja pandiõigus ei ulatu mitte üksnes üürnikele kuuluvatele asjadele, vaid pandiõigusega võivad olla koormatud ka kolmandate isikute vallasasjad, mis asuvad üüritud ruumis. Üürileandja pandiõiguse kasutamist selgitab ka riigikohtu lahend number 3-2-1-8-08.

Keerulisemast olukorrast koorub välja oht just nendele, kes tsiklit pargivad pikemalt tasulises parklas (näiteks talvel).

Kui firma, mis tegeleb parkimise haldamisega, jääb parkla aluse maa või hoone vms omanikule võlgu, siis sisuliselt võib omanik võtta ratta võla katteks olenemata sellest, et ratas ei kuulunud üürilepingu sõlminud ehk parkimise haldusega tegelevale firmale.

Sarnasest olukorras pikemalt siit: http://tqhq.ee/forum/viewtopic.php?tid=36810

PS! Parandage, kui ma eksin, aga põhimõtteliselt tuleks enne igale võõrale maalapile parkimisel mõelda, et ehk on parkimise korraldaja kellelegi võlgu ning ratas võidakse seaduslikult minutitega ära varastada (erapaklates on sisenemisel ju parkla halduriga "lepingu sõlmimine" automaatne)...

Keegi, kel paremad juriidilised teadmised võiks kommenteerida, kas viimast lauset saab ikka sellest olukorrast järeldada?

Kui, siis olge ettevaatlikud oma vara parkimisel (eriti talvel, kus ratas pikemalt valveta)!

Suhtlesin juristiga sel teemal ja tema arvates on kõik õige ja loogiline. Tegemist on Eesti õigusruumi põhialuseid puudutava printsiibiga, mis on üks meie asjaõiguse ja võlaõiguse põhilisi tugisambaid.

Mulle seletas ta seda asja umbes nii (andestust, kui millegagi puusse panen, pärisjuristid võivad parandada): pmst on iga vallasasi selle oma, kes väidab end omanikuks või kes ilmselgelt näib omanikuna. Kui sa pargid oma tsikli kellegi maa peale, siis keegi, kellele maa omanik või valdaja on võlgu, võib pidada sinu tsiklit maaomaniku/valdaja omaks (kuna see on sellel maal) ning võib tsikli võlgade katteks endale võtta. Ta ei või seda teha siis, kui talle on selgelt teada antud, et see tsikkel ei ole maaomaniku/valdaja omandis, kusjuures seda peaks teada andma maaomanik/valdaja. Seega, näiteks kui te pargite kuskile pikemaks, siis peaksite kindluse mõttes nõudma, et maa valdaja, kellega te sõlmite parkimislepingu (suulise või kirjaliku), annaks maa omanikule teada, et see tsikkel ei ole valdaja oma vaid kolmanda isiku oma. Vaid siis ei või omanik vaikimisi seda vara endale võtta.

Oluline on seejuures mõista, et ARKi kanne ei ole omandisuhte mõistes niimoodi siduv, nagu on seda kinnistukanne kinnisasja puhul. ARK registrikanne on täiendavaks argumendiks oma omanikustaatuse kinnitamiseks, kuid omanikuks on ikkagi see, kelle käes ja kasutuses see sõiduk on. Näiteks ma müüsin aasta tagasi tsikli maha, aga uus omanik ei ole seda tsiklit oma nimele ümber reganud. Sellele vaatama on seaduse mõttes tsikli omanikuks juba tema, mitte mina kui omanik ARKi mõistes, kuna tegelik ostu-müügi tehing on juba toimunud, kusjuures ümberregistreerimise kohustus lasub seaduse järgi uuel omanikul.

Samuti puudub vallasvara, sh sõidukite puhul heausksuse põhimõte, uus omanik on uus omanik ilma tingimusteta ja kui see sulle ei meeldi, siis tere tulemast tsiviilkohtusse.