Hetkeseis:

Esimene postitus:
Otsustasin, et teen ka siia teema, et endal oleks hea ülevaade oma esimese rattaga tehtu kohta ning ehk saab ka mõne hea näpunäite teadjamatelt.

Keda saamislugu ei huvita, võib julgelt mõne lõigu allapoole kerida. Aga peale pikka vesistamist ja aeg-ajalt sõprade ratastega ringi vuramist sai see suvi otsustatud et nüüd tuleb omale kaherattaline istumise alla muretseda. Esialgu oli päris tõsine plaan minna sõpradega kolmekesi ratast tooma Itaaliasse. Kuna huviobjektiks sai just Ducati ning nende hinnad on seal kõikse soodsamad, siis tundus nagu mõistlik plaan. Sai räägitud erinevate inimestega kes on sealtmaalt rattaid toonud, kohapeal ekspordiga tegelenud, lasknud sõpradel treilaga tuua jne jne. Lõpuks aga mõne osaleja finantsprobleemide ning plaani vettpidavuse kahtluste tõttu sai otsustatud et tuleb ratas osta siiski Eestist.

Esmaspäeval laenasin tuttavalt Mersu kaubikut ning vurasin üht ratast vaatama. Telefonitsi olin teada saanud, et ratas pole Eestis arvel ning on tükk aega seisnud. Vigadest tõi müüja välja mõlgi paagil ning väiksemaid kriime. Lisaks oli istmekate kehvasti üle värvitud ja värv kooruma hakanud. Läbisõit 35000. Kohale jõudes sai esimese asjana välimust inspekteeritud ning tuli tõdeda, et välimuse kallal nokitsemist jagub. Pärast välist vaatlust tõi vääga suure naeratuse suule ratta käivitamine. See heli mida V2 mootor ja Ducati Performance sumpsid tootsid ei saa kedagi külmaks jätta. Emotsioonid veidi maha surutud, ajasin varustuse selga ja läksin proovitiirule. Pärast mõningat sõitmist tekkis ka esimene asi, mida ma seisnud ratta ostu puhul kartsin. Nimelt mingi hetk sõidu pealt kadus pauer tagant ära ja ratas hakkas nagu välja surema. Sidur alla, paar tuuritamist ja jälle oli kõik korras. Proovisõiduga sai oma 10km tahhokale juurde liidetud ning tundus, et kõik peale selle poomise probleemi on okei. Müüjaga rääkides selgus, et ta on paaki valanud trimmeri jaoks mõeldud õliga segamini kütust. Tundus väga imelik asi mida teha, aga see andis ka kinnitust kütusesüsteemi saastele. Helistasin ka mõnele tuttavale rattaomanikule, kes tsiklite hingeeluga veidi rohkem kursis on ja uurisin kui tõsine viga see olla võib. Vastuseks sain, et midagi väga tõsist ilmselt pole, kuna tsikkel seisnud ja kütusetorustik on ilmselt sellest päris kehvas seisus. Pärast pikka kaalumist saigi lõpuks käed löödud, ratas bussi põranda külge kinnitatud ning tagasi Tartu sõidetud.

Ostuga sain kaasa kõik vajalikud paberid, millega järgmine hommik ARKi läksin. Pärast sealseid toiminguid panin numbrimärgi ilusa pruuni teibiga külge ja sõitsin Motodepoosse hooldust tegema. Seal sai tehtud tüüpiline hooajaeelne hooldus ja ostetud uus aku, kuid õhu- ja kütusefiltrit polnud kohapeal saada. Need tulevad siis hiljem. Järgmine päev käisin ära ka ülevaatusel ja oligi mu ammune märg unenägu täitunud. Olin nüüd Ducati Monsteri omanik.

Hetkel on välimuselt kõik täpselt nii nagu ostes (v.a. numbrimärk ja selle alus, mis oli enne jõhker lahmakas. See sai trimmitud mõistlikusse suurusesse ja lisatud helkur, mis ülevaatusel tarvilik pidi olema). Pildid on küll kehvakesed, sest pole veel jõudnud korralikult ratast ära pesta ja normaalseid pilte teha, aga mingi ettekujutuse saab ehk kätte. Välimuselt on ratas üpris väsinud: siin-seal on kriime ja mõrasid, istmekatte pealt koorub värv (piltidel pole seda peal), paagil on kerge mõlk.

Hoolimata räsitud välimusest otsustasin esmalt tsikkel normaalsesse sõidukorda saada, misjärel on plaan paak mõlgivabaks saada ning porikas, paak ja istmekate üle värvida.

Tehnilise poole pealt on see poomine ikka päris tüütu viga. Pärast tehnoülevaatust tekkis sõbraga mõte, et teeks väikese Tartu-Pärnu-Tartu otsa, et mu uus tsikkel sisse õnnistada (ta tuli enda rattaga). Iseenesest tundmatu ratas ja vead pole veel teada, aga otsustasime siiski minna. Sinna sõites oli kõik väga vinge. Mõnel korral esines ka poomist, kuid korraks sidur alla, gaasiga mängida ja oligi jälle korras. Tagasisõit algas 23 ajal. Väljas oli juba üsna pime ja tunduvalt külmem. Ma olin olnud ka piisavalt kaval, et sõidujope vooder koju jätta. Nii ma külmetasingi kogu tagasisõidu. See aga polnud kahjuks kõige hullem probleem. Juba Pärnus linna vahel sõites töötas mootor üpris ebaühtlaselt ja päris piinlik oli teinekord valgusfoori alt ära sõites jukerdava mootoriga tuuritada ja üritada normaalselt sõita. Õnneks väga jalgu ei jäänud, aga kohalikele jätsin kohati tuuritades ilmselt väga idiootse mulje. Maanteel sõites pidin pidevalt tee äärde tõmbama ja jamama, et mootor normaalselt tööle saada. Mingi hetk avastasin väga imeliku asja. Kui mootor hakkas jamama, siis gaasi peale keerates ei juhtunud mitte midagi. Seevastu kui gaasi maha keerata, hakkasid pöörded tõusma sinnamaani kuidas gaasiasend oli. Nii oligi terve tee randmega jebimist, et vähegi edasi liikuda. Kuidagi saavutasin mingi gaasiasendi, kus pöörded ei langenud ning kiiruse sain ka 60 peale stabiliseeritud. Mingi hetk lõi jälle lõõrid lahti ja sai kenasti kiirendada ja kõik töötas nagu peab. 3 tundi pärast startimist jõudsime Tartu kohale. Linna vahel töötas kõik jälle normaalselt. Koju jõudes oli külmunud pelmeeni tunne ja närv ka jube must. Järgmine päev otsustasin siiski väikese tiiru teha, kuna oli niikuinii vaja ketiõli ja rattakate osta. Kärutasin päeval 50km maha ja kõik oli jälle korras. Öösel linna peal tiiru tehes oli aga jälle paar-kolm korda seda probleemi. Tundub väga, et jama on seotud välistemperatuuriga. Võib-olla on tõesti külmemates oludes kütusefiltrisse kogunenud õli viskoossem ning ummistab selle ära.

Oma mõistusega tundus ka esialgu, et ehk on kütusefilter umbes ja pärast mõnda paagitäit peaks asi lahenema või vähemalt leebemaks minema. Nüüd aga tundus (jälle oma aruga), et asi peaks olema ajus. Sest sellist debiilset käitumist (gaasi vähendades pöörded suurenevad gaasiasendi nivooni) ei oskaks millegi muuga seletada.

Küsisin nõu ka välismaa foorumitest ning teadjamad mehed oskasid rääkida, et suure tõenäosusega on süüdi see õliga segamini kütus ning et peaks välja vahetama esialgu kütusefiltri ning puhastama ka pihustid. Homme tellin kütusefiltri ära, vahetan selle ning uurin kes ja kus pihustite puhastusega hakkama saaks.

saan aru,et see sõidukiim on üks jube asi,aga kõige pealt oleks pidanud ikka alustama sellest,et see õli sodi sealt välja saada,mitte tuimalt ringi paarutada

Kusjuures omast kogemusest võin öelda, et igasugused karburaatori ja sissepritsesüsteemide puhastusvedelikud on taoliste probleemide puhul soodsalt imet teinud. Vala pudelike paaki ja katseta.
Loomulikult küttefiltri võiks esimese asjana üle vaadata/ära vahetada.
Edu!

pyta kirjutas:

saan aru,et see sõidukiim on üks jube asi,aga kõige pealt oleks pidanud ikka alustama sellest,et see õli sodi sealt välja saada,mitte tuimalt ringi paarutada

Eks see oma rolli mängis jah.. Aga tegelikult öeldi hooldusest, et mõnisada kilomeetrit peaks maha sõitma, et sodi välja saada. Selle peale võtsingi võtsingi loomulikult sellise tripi ette

Homme katsetan seda maagilist vedelikku ja ehk saab ka kütusefiltri ära vahetatud.

Tom. kirjutas:

pyta kirjutas:

saan aru,et see sõidukiim on üks jube asi,aga kõige pealt oleks pidanud ikka alustama sellest,et see õli sodi sealt välja saada,mitte tuimalt ringi paarutada

Eks see oma rolli mängis jah.. Aga tegelikult öeldi hooldusest, et mõnisada kilomeetrit peaks maha sõitma, et sodi välja saada. Selle peale võtsingi võtsingi loomulikult sellise tripi ette

Homme katsetan seda maagilist vedelikku ja ehk saab ka kütusefiltri ära vahetatud.

Kus hooldusest?

Tuono kirjutas:

Tom. kirjutas:

pyta kirjutas:

saan aru,et see sõidukiim on üks jube asi,aga kõige pealt oleks pidanud ikka alustama sellest,et see õli sodi sealt välja saada,mitte tuimalt ringi paarutada

Eks see oma rolli mängis jah.. Aga tegelikult öeldi hooldusest, et mõnisada kilomeetrit peaks maha sõitma, et sodi välja saada. Selle peale võtsingi võtsingi loomulikult sellise tripi ette

Homme katsetan seda maagilist vedelikku ja ehk saab ka kütusefiltri ära vahetatud.

Kus hooldusest?

Seda öeldi Tartu Motodepoost. Aga kui nüüd tagantjärgi mõtlema hakata, siis see jutuajamine toimus mehaanikuga kes mu ratta kallal tegutses. Õliprobleemi sai mainitud müüjale. Võimalik, et see õlise bensu info läks kuskil vahepeal kaduma, sest muidu oleks mehaanik ilmselt seda ka maininud. Igatahes käin homme sealt uuesti läbi ja saab ehk selle filtri sisu ka üle vaadatud.

Nii, vahepeal sai veidi ratta kallal nokitsetud. Esiteks sai vahetatud kütusefilter. Vana filtri seest tuli välja kena apelsinikisselli välimuse välja andev löga. Arvasin, et see lahendaks poomisprobleemi, aga mingi hetk hooldusest tagasi sõites hakkas jälle köhima.. Nii et pidi viga mujalt otsima.

Kosmeetilise poole pealt sai tehtud otsus, et kõigepealt ratas korralikult sõitma ning seejärel hakkan välimuse pärast muretsema. Kahjuks rikkus aga mu plaani ära üks õnnetu vahejuhtum. Kuna pidin ise nädalavahetuseks linnast ära minema ja tsiklit maja ette jätta ei tahtnud, siis palusin sõbral seda enda garaažis hoida. Transpordi käigus suutis sõber aga kenasti kurvis kiirendades külje maha panna ja paremale poole paaki ilusa mõlgi tekitada. Alt koorus ka veidi pahtlit, mis tähendas et sinna oli ta matsu juba saanud. Paagile tuli mõlk ilmselt sellest, et lenksu piirajad olid seatud nii, et lenksu käik oli nii suur, et see käis vastu paaki. Kuna ratas oli vaid mõne päeva mu käes olnud, siis ei mõistnud seda kontrollida. Seetõttu sai otsustatud, et nii koleda paagiga ringi sõita ei saa ning tuleb see korda teha.

Võtsin paagi lahti, et näha mis seal sees toimub ja tuli välja, et poomisprobleemi võiski elutseda paagi põhjas. Korralik rooste-õlimöks oli mõnusasti kütusepumba filtri juurde kogunenud

Paak on mõlkis, kole ja seest paistis ka pisut roostet. Uus Ducati paak maksab värvituna 1800 eurot, seega otsustasin midagi soodsamat proovida. Ostsin poest kaks pakki soodat ja kolm meetrit betooniarmatuuri ja hakkasin tegutsema.

Tegemist siis elektrolüüsi meetodil roosteemaldusega. Kirjeldan veidi siin protsessi lähemalt, kui keegi peaks tahtma seda ise ka teha.
Vaja läheb:

• Roostes paaki

• Akulaadijat

• Söögisoodat

• Rauast või mitteroostevabast terasest elektroodi (ostsin Bauhofist betooni armatuuri. 30 eurosenti meeter). Kuigi tegelikult oleks ideaalne mingi raud-/terasplaat otsida, mis paaki mahuks. Mida rohkem puutepinda, seda suurem efekt ja kiirem protsess.

• Mingeid vahendeid, et takistada elektroodi kokkupuudet paagiga (puuklots, penoplast, plast/kummitoru)

Esialgu tegin ka small-scale testi. Panin ämbrisse sooda-veelahust (soodat panin tunde järgi, aga mitte nii palju, et soodapulber põhja jääks). Plussklemm läheb "ohverdatava" ja miinusklemm puhastatava varda külge. (Paagi puhul läheb miinusklemm paagi ja plussklemm varda külge)

Panin akulaadija sisse ja selline määdžik hakkas pihta:
[youtube][/youtube]

Resultaat: parempoolne on puhastatud, vasakpoolne on kogu Fe2O3 (loe: rooste)

Niisiis paagi puhul on protsess väga lihtne:
1) Tuleb kinni toppida kõik augud, kust vedelik välja lekkida võiks:

2) Valmistada elektrood puhtast rauast või terasest (mitte kroomitud ega nikeldatud, ehk siis peab olema roostetav) ja ehitada külge mingi fiksaator.

3) Teha valmis soodalahus ning see paaki kallata. Mõistlik on see teha ämbrisse ja soodat panna nii palju, et lahus jääks küllastumata.

4) Kõik kokku panna ja akulaadija tööle. Testri olemasolul on kaval enne kontrollida elektroodi ja paagi vahelist takistust ning veenduda et lühist pole. Muidu peab poodi akulaadijale uut kaitset tooma minema. Akulaadija klemmide vaheline takistus oli ₅₀₀ kiloomi. Voolu jooksis esialgu läbi 6 amprit.

5) Kuskil kahe tunniga langes vool alla 1 ampri, mis tähendab et elektrood on roostekihiga täiesti kaetud ning ei saa enam elektrolüüdiga (soodalahusega) kontakti.
Siis ei jää midagi muud üle, kui elektrood välja vahetada ja uuesti käima panna. Võib vahetada ka soodalahust või vähemalt seda sodi pealt ära korjata. Enne elektroodivahetust sai korralikku löga välja korjatud. Tegemist on paagi põhja kogunenud õliga (rohekas-sinakas värvus) ja pruun ollus on rooste, mille seest pole vesi veel ära aurustunud.

Seda protsessi peaks kordama siis täpselt niipalju, kui roostes paak on. Ma tegin 3 korda, kuigi oleks tahtnud veel. Elektroodiks oleks pidanud valima midagi suuremat, sest see pisike varras ei suutnud kogu seda ollust ära händlida. Mingi plaat oleks ilmselt vardast parem olnud, või siis oleks pidanud vardaid rohkem vahetama. Pärast viimast protseduuri tuleb vedelik välja kallata ja ohtralt veega loputada. Ma kallasin igaks juhuks veel veega segamini liitri mingit torusiili-laadset asja sisse ja lasin kaks tundi seista. Pärast lasin ära kuivada ja raputasin kogu allesjäänud puru ära. Olen tulemusega täitsa rahul.

Stiilne värk Oled keemiatunnis tähelepanelik olnud

Kas sõbral omal ei ole tsiklit, et nii koba on, kui ei siis tea, et sellistele kellel tsiklit ei ole, EI SAA ANDA tsikliga meetritki sõita.
Ja roostet saab ka nii eemaldada: http://www.autonet.ee/uudised/kurioosumid/56701

Tuono kirjutas:

Kas sõbral omal ei ole tsiklit, et nii koba on, kui ei siis tea, et sellistele kellel tsiklit ei ole, EI SAA ANDA tsikliga meetritki sõita.
Ja roostet saab ka nii eemaldada: http://www.autonet.ee/uudised/kurioosumid/56701

Sõidab ise ka. Küll vähe lahjema masinaga, aga kogemust mõned aastad. Märg asfalt, võõras ja võimsam pill, tee-ehitused ja muu jama ilmselt mõjutasid ka seda.

Kusjuures ma täitsa kaalusin seda kokakoola meetodit, aga jäin siiski veidi skeptiliseks selle suhtes. Võib-olla tulevikus, kui äkki jälle rooste läheb

Sõbra kukkumisega kaasnesid kahjuks ka mõned muud vead peale paagimõlgi. Puruks läks duralumiiniumist jurakas, mis pidurit ja jalarauda hoiab. Sellele sai õnneks pärast mitut kindlat keeldumist leitud üks julge, kes töö ette võttis. Sai väga korralikult mõlemalt poolt ära keevitatud. Õnneks jäi jälg allapoole ja ei jää väga näha.

Lisaks läks pooleks piduriheebel. Tellisin e-bayst kommiraha eest uued. Musta värvi, mustade adjusteritega. Sobivad väga hästi.

Kuna paagi ja plastikjubinad andsin värvimisse ning sõita ei saanud, siis uurisin muid asju. Kõrgetel käikudel hakkas sidur veidi libisema. Mõtlesin et kontrollin siduriketaste konditsiooni üle. Service Manualis oli kirjas, et sidurikettad "must show no signs of blackening," mis tundub veidi ebaloogiline, kuna seal on ju alati mingi hõõrdumine ja loogiliselt võttes tõmbubki kohe mustaks. Aga libisemine on igaljuhul reaalne ja ilmselt tuleb lähiajal ka siduriketaste komplekt tellida. Kui libisemise kannataks veel ära, siis sellise asjaga ringi ei tahaks eriti sõita:

Neljapäeval aga läks asi lõbusaks, sest sain jupid värvimisest tagasi.

Lappisin siis kogu kraami kokku, aga ratas tööle ei läinud. Oma arust ühendasin kõik voolikud-värgid õigesti, aga lahtivõtmise ja kokkupaneku vahel oli nädal aega (halb mõte!), mistõttu olid osad asjad meelest läinud. Pärast tükki aega jebimist sain lõpuks aru, et olen paagi külge kütusevoolikud valetpidi külge ühendanud.

Selline mu Italiaanost suksu nüüd välja näeb

To-do listis on veel:
1) Siduriketaste vahetus
2) LED suunatuled (üks pirn läks puruks ja ei leia kuskilt vajaliku socketiga pirni)
3) Uued käepidemed
4) Uued peeglid
5) Paagile paagikleeps peale ja külje peale Ducati kirjaga valged kleepsud

Sa seda krdima tagaporikat üldse ära korjata ei tahaks? Ning numbrit siis otse tule alla kinnitada?

Mis gei värk nende värvitud küüntega on? Muidu ratas näeb juba tip-top välja. Lahe!

MarekM kirjutas:

Sa seda krdima tagaporikat üldse ära korjata ei tahaks? Ning numbrit siis otse tule alla kinnitada?

Midagi peab selle vihmaveerenniga tegema jah.. Pole veel sinnamaale jõudnud, aga plaan on see sealt ära koristada või mõni soliidsem panna. Räägitakse et kui see täiesti ära võtta, siis hakkab pori üles viskama. Praegu aga vaatan et sealt alt täitsa enamvähem puhas. Pornotuuningut teha ei taha, seega uurin enne veidi ja siis teen korralikult.

pontus kirjutas:

Mis gei värk nende värvitud küüntega on? Muidu ratas näeb juba tip-top välja. Lahe!

Ma ei tea kuidas su naisel sellega lood on, aga mul on täitsa hetero ja sellest hoolimata värvitud küüntega

Naine putitab mehe ratast v?

Õige naine aitab mehel putitada kui vaja

Tore naine

Vähemalt on siukene naine kes ei karda "küünt ära murda" või veel parem, et küüne alla jumala eest mustust ei läheks.
Aga see selleks, paagi puhastamise õpetus on küll asjalik, selle eest 5+!

See teema oli täitsa meelest läinud. Katsun edaspidi veidi tihemini uuendada. Viimasest postist saati sai natuke (3000km) Eesti peal ringi paarutatud ja ka mõned uuendused tsiklile tehtud. Pikka juttu praegu kirjutada ei viitsi, aga loetlen uuendused üles.

Esiteks sai eBay-ostlemist veidi harrastada ja järgnevad vidinad tellida:

Suunad - Kuna sõbra kukkumisest oli üks pirn katki läinud ja ma ühestki kohast vajalikku pirni ei leidnud (kõik Tartu poed käisin läbi), siis tellisin uued suunad. Esialgu oli jama, et suunad vilkusid kiiresti ja õrnalt kumasid läbi ka vastassuuna tuled. Öösel oli tunne nagu ohukad paneks peale. Eesmistele sai monteeritud 9W ja 47 oomised takistid. Monsteritel käib suunamajandus läbi kellade, mitte relee, mistõttu pidi juhtmemajandusega eriti ettevaatlik olema. Vastassuundade vilkumine kadus ära, aga kiiresti käivad ikka. Peab taha suurema takistusega takistid panema, aga selle projekti jätan talve.. Enne järgmist ülevaatust peaks korda saama igaks juhuks.

Peeglid - Kuna peeglid olid kriimustunud ja neist essugi näha polnud, otsustasin uued hankida. Valikuks osutusid bar-end mirrorid, ehk need mis lenksu otsa käivad. Välimuselt tunduvad nad mulle suht "meh" aga olin kuulnud, et neist pidi väga hästi taha nägema. Otsustasin siis ära proovida. Kaasasolevad kinnitused ei kõlvanud mitte kuhugi, seega pidin leiutama midagi uut. Leidsin mingid kummipuksid, kuhu sisse monteerisin mutri. Toppisin need lenksu sisse ja keerasin ilusti poldiga kinni, nii et kummipuksi pressis laiaks. Tulemuseks on ülistabiilne peegel, sest kummipuks summutab vibrad ära. Tänu peeglite asukohale ning kumeratele klaasidele on field of view meeletu. Näen mõlemast peeglist vabalt otse enda taha ja kaugemalegi vastassuunda. Selline tunne, nagu kuklas oleks silmad. Ainuke asi, et peab ümber harjuma et peegleid altpoolt otsida.

Grips - Vanad ProGrips gripid olid päris mädad (ja kollased) ning uued peeglid nõudsid ka uusi grippe (otsast tühje), soetasin omale sellised. Kahjuks ei ole ma nendega eriti rahul. Esiteks on gaasigrip liiga lühike, kinnitused ei sobinud ning paigaldades veristasin ma oma käed nii ära, et kolm päeva ei saanud apelsini koorida.. Kipitas raisk!

Telefonihoidja - Kuna pikematel reisidel tundmatusse sai villand peatumisest ja tee otsimisest, otsustasin omale lenksu külge telefoni kleepida. Selleks sai eBay-st 8-eurone jalgratta telefonihoidja ostetud. Sobis väga hästi leksu keskele ja isegi nahkkindaga toimib touchscreen läbi hoidja vinüülkile. Ainult et telefoni aku ei pea GPSi kasutades suurt midagi. Siit tulebki järgmine vidin:

USB Outlet - Algul mõtlesin, et meisterdan ise, kuid siis leidsin (jälle eBayst) väga huvitava komplekti. Kaasas oli kõik vajalik: kahepoolne teip, kaablivitsad ja 5V USB pistik ise. USB outletist läksid juhmed läbi kaitsme aku külge ja saigi ilusti telefoni laadida ka sõidu ajal. (Waze on päääris mugav rakendus, kui tahad veidi kiiremini sõita. Nii mõnigi kord on mõni roheline mehike kaardi pealt mõni kilomeeter juba ette ära nähtud ja kiirus maha võetud)

Paagikleeps - pärast värvimist maha kistud kleeps pidi millegagi asendama. Hiinast saab neid 2 eurot tükk

Ducati kleepsud - Kleepsude kvaliteet on väga hea, kuigi nad on veidi suuremad, kui võrdlesin sõbra Monster 695-ga. Sai need peale pandud, aga ei teagi kas sai nüüd parem või oli ilma kirjadeta kenam.. Hetkel jääb nii.

Mõned pildid tsiklist ka:
Uued peeglid ja suunad vana lenksuga (mu oma vasakul)

Lenksuvahetus (vana lenks)

Kleepsud, telefonihoidja, uus lenks, uued peeglid, uued suunad

Katsun millalgi ilusamad pildid saada. Ei ole üldse pildistamise ega puhta tsikli ilma

Ja nagu keegi eespool ütles---järgmiseks sabaalune korda teha ja on väga ilus

selle tagaporika tegemisega on aega,ennem tuleb kett koos hammasratastega välja vahetada,keti pinguti on ju lõpus

kristjan128 kirjutas:

Ja nagu keegi eespool ütles---järgmiseks sabaalune korda teha ja on väga ilus

Jep. Tailchop on kindlasti plaanis, aga see töö jääb ilmselt talveks..

Sain soetatud ka sidurikomplekti ja käidud diagnostis. Diagnostikasse mineku põhjuseks oli tühikäigul puterdamine. Selgus, et välisrõhu ja -temperatuuri andur ei anna ühendust. Sai ühendus lahti võetud ja tuleb välja et keegi kavalpea on neljast klemmist kaks tükki täitsa sodiks kangutanud. Pluss on gaasitross uue, laiema lenksu jaoks liiga lühike, mistõttu tuleb see kuskilt mujalt vedada. Järgmine nädal siis seisab ees sidurivahetus, gaasitrossi ümberpaigutamine ja anduri klemmide kallal nokitsemine.

426f kirjutas:

selle tagaporika tegemisega on aega,ennem tuleb kett koos hammasratastega välja vahetada,keti pinguti on ju lõpus

Ei ole midagi põhjas. Vahepeal sai see ära pingutatud ja Motodepoost öeldi et selle hooaja kannatab ära sõita.

Vahepeal tegin jamama hakanud jalgpiduri tule anduri korda; vedasin gaasitrossi teisest kohast, kuna lühikese trossi ja pikema lenksu tõttu hakkas ratas vasakule keerates urisema.

Proovisin Photoshopis ka kuidas konkreetse ratta puhul tailchop välja näeks. Näpud kihelevad juba relaka järgi, aga enne talve vist siiski aega pole seda ette võtta..

Mis rellakas.
Kogu jura sealt minema.
nr kinnitad tagumiku alla.

puna kirjutas:

Mis rellakas.
Kogu jura sealt minema.
nr kinnitad tagumiku alla.

Nojah, aga torud peab ära lõikama ju. Muidu jäävad sinna üles minisumpse imiteerima
Siin how-to ka, kuidas sabaeemaldus käib: http://www.ducatimonsterforum.org/index ... ic=19650.0

Tänasest ringleb mu masinas uus Barnetti kevlarsidur. Võrreldes vana kulunud nässakaga on tunne nagu sõidaks hoopis teise rattaga.

Nüüd pean mõtlema midagi välja välisrõhu ja -temperatuurianduri pistikuga. Keegi on kavalalt äärmised klemmid kokku lükanud ning pistik ei saa enam ühendust. Sellest ilmselt ka niiske ilmaga puterdab tühikäigul..

Ok ma ei teadnud, et raami pead lõikama.
ja sumbse peaks ka siis lühendama.

puna kirjutas:

Ok ma ei teadnud, et raami pead lõikama.
ja sumbse peaks ka siis lühendama.

Ei tea kas peaks.. Ma arvan et täitsa normaalne jääks. Samas veidi põen "kukesaba" pärast, kui numbrimärgi tahapoole tõsta. Eesti ilma arvestades on pool sõitmist niikuinii vihmase ilmaga ja pärast igat sõitmist ei viitsi jopet tagantpoolt pesta ka.. Katsun välja mõelda, kas Koletis sabatuks teha või hoopis midagi sellist:

Eks ta ole maitseasi, aga minu arust on see sumps praegugi liiga pikk. Kui veel saba ka kärbid, siis on nagu osadel Suzukidel selline "palk pe...s" visuaal. Pane midagi kompaktsemat ja ratta välimus paraneb märgatavalt.

mina kaotaks selle pardisaba isiklikult ära ja viimasel pildil ka monokiik

M.T. kirjutas:

Eks ta ole maitseasi, aga minu arust on see sumps praegugi liiga pikk. Kui veel saba ka kärbid, siis on nagu osadel Suzukidel selline "palk pe...s" visuaal. Pane midagi kompaktsemat ja ratta välimus paraneb märgatavalt.

Kahe käega poolt, summutid tõesti liiga pikad. Kõige parem variant on siiski see, mida sa ise esimesena välja pakkusid. Olgu su jope iga kord s*ta kihi all vms aga ma arvan, et oled sellegi poolest lõpp tulemusega rahul. Edu!