Vihm imeb.
Minu võistlusmuljed allpool "lühidalt" 
Meie tiimil oli kõik põhimõtteliselt ok, hooaja alguses planeeritud kolmikvõit tuli ära, vaatamata tugevale konkurentsile eelmise aasta Eesti meistri Petri poolt
(kes lõpuks kaotas 3-nda kohagi ainult ÜHE punktiga Erki järel...), ehk siis seekord meie - Erki, Deiv ja mina kolmekesi selle aasta esikolmik + see aasta ka uus Eesti rekord.
Alastaros oli ka tore, eriti kuni pühapäeva hommikuni mis oli vbla mõnevõrra raskem (vihm, väsimus, kerge peavalu jms eelnevate raskete päevade ja öödega ning soome sügisese ilmaga kaasnev).
Kuna mina isiklikult polnud siiani isegi mitte vaatama normaalset (õigel rajal, paljude kiirete ja / või ilusate liikuritega) kiirendusvõistlust jõudnud siis oli põnevust palju ja ärevus suur.
sõit ÕIGEL rajal: Ärevus oli isegi veidi liiga suur - nimelt unustasin oma esimesse sõitu minnes küljejala lahti mida märkasin (õnneks ise, mitte noomitusena mõne ametnikuhärra poolt
) alles poole burnout-i ajal mistõttu tuli burnout-i vahepeal ühe käega teha ning teisega samal ajal küljejalg puhkeasendisse lükata. Veidravõitu rehvisoojendus enesekindlust just ei lisanud ning jamad jätkusid kui foor käima löödi, jõudsin pro-tree 0,4 sek pikkuse fooritule ajal mõelda, et huvitav kas need kollased ongi juba õiged ning seda taibates jõudsin juba reaktsiooniajaks koguda korralikult mahlase 0,5 midagi sekundit enne kui sidurit päästma asusin. Selle asemel, et heebel lihtsale peost lendu lasta mis raja minu ratta seade puhul oleks vast õige olnud, kukkusin seda libistama nigu Läti liberajal startides, saades oma 60ft (eesti keeli siis stardikiirenduse) ajaks veelgi mahlasema 1,769 midagi sekundit (eestis libedal rajal 1,5...). Kõige selle eelneva taustal ajaks 8,757 sek ja lõpukiirusena minu uus isiklik rekord 280,59 kmh. Kuradi hea oli sõita seal rajal, ei mingeid vibratsioone ega lenksu otsas rappumist - selline tunne nagu pargi vahel 50-ga tiristades - täiesti superluks.
sõit ÕIGEL rajal: kuna start oli pa*sk kuubis esimeses siis sisendas see esimene sõit uue ja suure annuse kindlust, et järgmine sõit saab olema kiire, kindlasti korraliku uue isikliku rekordiga. kuna norm aeg (kvalifikats esimese ringi parim meie eesti probike klassis) siis mõtlesime veidi ka juba hullama hakata turborõhkudega ehk siis seda veidi juurde kruttida võrreldes nö Eesti raja seadistusega, et ka veidi ilusama lõppkiiruse numbri ette keriks jne. Veidi pani muretsema lahjavõitu küttesegu kui lootsime kõikvõimsale kütusele ja kvaliteet kolvikomplektile ning ülemäära sellest ei heitunud. Kerides nüüd paar päeva ajas tagasi korraks - sain tsikkli käima paar päeva enne võistlust maadeldes map (turborõhu) anduri töötamise / mittetöötamise probleemiga, lõpuni taipamata milles täpselt viga oli ja kuidas "korda sai".
sõidu algus sujus paremini - saime line up-is oma sõidukorda oodates enne Väintsile ja motors24-le intekaid jagada nigu staarid, soomlased, need kes meie klassis ei sõitnud vaid need wheeliebaridega funnybike 7 sek tegelased - vaatasid seda veidi arusaamatu näo ja ilmse kadedusega pealt aga meil oli sellest suht pohh
Kõik sujus, burnout ok, stage ok, kollaste tuledega olin kah juba harjunud aga kuna otsustasin startida manuaalgaasiga (st mitte programmeeritud launch limiteri pealt) seekord nagu Eestis sõites siis reaktsioon (0,4 sek) läks taaskord nahka sobiva stardipöörde sättimise liiga hilja peale jätmise tõttu. suutsin seekord natuke vähem sidurit libistada (siiski - ei midagi head selle raja pidamise kohta, 60ft tuli suhtkoht eesti keskmine ehk 1,566 sek) ja sai minema enamvähem ok.
Siis aga läks jamaks, 3 sek-i peale starti suri kogu mootor korraks ära, läks aga veel tööle uuesti paariks sekundiks ning seejärel suri lõplikult (see sekundite info pärineb sõidu logist). Veeresin siis seisva (käik sees st mootoripidurdusega) mootoriga finishi poole - aegajalt chekates, et et ega õliniret järgi pole ning sain ajaks 9,332 s lõpukiirusega 188,15 kmh.
Õnneks, kuna lõpukiirus polnud just suur, sain esimesest maha/tagasikeeramis "august" pilli rajalt maha keerata ning käekõrval boxide poole seda talutama hakata. See oli raske krt
Kes seal sõitnud see teab, pole just väga lühike maa lükata veerandtonnist asja üksinda kusjuures osa teest ülesmäge. ca 15min hiljem juba allamäge boxi poole veeredes oli meeleolu veidi nukker, sest kartsin kõige hullemat, ehk mootori lõhkumist. Õnneks oli kogu jama põhjustajaks varem lihtsalt "jamanud" aga nüüd juba lõplikult elust lahkunud MAP sensor (võrreldes mootori rauaga ikka naeruväärselt väike ja odav vidin AGA oi kui tähtis jublakas turbo mootoritel...)
Sõidu logist veidi kalkuleerides paistis, et töötava mootoriga sõites oleks sellest nr 2 sõidust võinud tulla ajaks juba 8,3 kandis number - mis pani kiirelt liigutama MAP sensori kohapealseks otsinguteks. Hakkas ka vihma sadama ning oli selge, et esialgselt planeeritud 3. ajasõitu laupäeval ilmselt ei tule mis jättis aega jupi leidmiseks. Nuke käis mööda turborattaid ning näkkas siit ja sealt, mõned olid nõus oma ratasteltki maha keerama meile sobiva anduri kuid õnneks oli meie oma eesti auto meestel VKM Motors tiimist kaasa poolkogemata võetud täpselt meile sobiv andur mille omanikeks saime. Laupäeval ei viitsinud hämaras enam paigaldusega suurt mässama hakata peale kergete pistikujootmistööde mille teostas Outlaw autotiimi elekroonik mehhaanik härra Nuke kaasabil ära, et pühap hommikul kiiremini läheks.
ÖÖELU: viskasime riistad nurka ning sukeldusime hoopis kohalikku boxiala ööellu, olime endale muidugi laevalt piisava koguse "dokumendikohvreid" "läbitöötamiseks" kaasa taibanud haarata ning saime siis sellega pihta hakata. Selgus, et VKM ühel mehhaanikul oli sünnipäev ning tuli liituda meeleoluka peoga nende boxis kust ei puudunud diskokera, peened joogid ning korralik kaader eesti soost kiirendusvõistlejaid. Pidu kestis kaua, mõnele põhjapoolt pärit kaasvõistlejatele kes ilmselt varem magama tahtsid minna, eestlaste pidu väga vist ei meeldinud... Aga vahva oli

Teine päev ehk finaalsõidud.
Hommikul äratas meid telgikatusele toksiv kerge vihm. Ärgata polnud kerge aga tuli mootorratas finaalsõitudeks siiski korda teha lõpuni. Hommikuse kerge vihmasabina tõttu oli selge, et suure tõenäosusega võib finaalsõitude algus rajakuivatuse tõttu veidi venida mis andis aega rahulikult eelmisest ööst taastuda ning tasapisi kohvi(de) kõrvalt MAP sensori paigaldustöödega alustada, mis erinevate inimeste abiga sai üsna kiiresti tehtud ning ka mõned muudki el. süsteemi puudujäägid likvideeritud.
Kõik toimis. Tsikklil kõik OK. Väintsil oli kohutav peavalu. Mina tahtsin sõita. Kiiresti ja lõpuni kiiresti seekord.
Vihm. Sadas krt igakord väiksema või suurema tilga jälle maha kui rada peaaegu kuivaks saanud oli - kl 15:00 paiku teatati, et võite kodu poole tõmmata, finaalid jäävad ära.
Eesti autod mõned said kah ajasõitudes supertulemused - eelkõige jäid meelde Veljo EInberg, Andres Arnover, Jevgeni Bulankin sõidud ning ka Viljar Mäesepp kui sõitis soome klassis...
Mõned pildid (link töötab ka FB kontot omamata): https://www.facebook.com/media/set/?set ... 7595cd1c22
Minul isiklikult pole õrnaltki kahju sellest raha-, aja- ning energiakulust mis seal võistlusel osalemiseks ja ainult ca 600m jagu täisgaasil sõitmisele kulus - see oli seda väärt ja järgmisel hooajal kindlasti sinna juba rohkematel kordadel ja loodetavasti parema ilma ning kiirema tsikkliga.
Tänud FHRA-le ja Eesti kiirendusvõistluste alakomiteele orgunni eest! Tänud abistajatele samuti - Nuke, Deiv, Erki ja meie naistiim
, Erko ja Motodepoo, Jutulind ja Team Outlaw, Viljar ja VKM ning loomulikult kogu ülejäänud lõbus kaader kes kohal olid.