Mootorratturite reisikirjad

[uitaja]

Et miski ettekujutus kohtadest tekix, siis väike kaart ka: http://www.emmk.ee/janc/album/2005/russia_map2.gif
Ex hiljem tuleb parem ja täpsem.

[Equ]

Tre,

http://www.emmk.ee/janc/album/2005/russ ... get62.html

Mis siin juhtus?? Kas raam läks tõesti pooleks?

Edit: Sorry. Ei näinud kohe kommentaari lugeda. Uskumatu et raam pooleks läks.

Equ

[StreetMoto]

Uskumatu et raam pooleks läks.

See mootorratas käis 2003 aastal ka Elbrusel Kalle istumise all, paraku oli just selle mootorratta tagakohvris kogu meie köök (plekknõude korral võite aimata selle kaalu). Ilmselt väristas tookordne 9000 km pikkune matk, millest suur osa samuti vibrarohkel Venamaa teel läbitud, sellele tsikli poolraami tagaosale praod sisse. Nüüdne pani siis lõpliku põntsu.

Mis aga on uskumatu - leida nii abiks armatuurvardad sõidutee betoonplaatidest, mis sinna mootorratta toruraami nii täpselt istusid. Kes on näinud Kalle tehtud videot, sellel kisub kohe nägu naerule nähes Kallet keset lagunenud teed armatuurvardaid betoonist välja kiskumas. Haamer ja rauasaag abiks. Ime, et kompressorit kaasa polnud

[Hitchiker]

Nônda siis, eelmine nädalavahetus saabus jällegi nii kippelt, et enne ei saanud arugi kui laupäev käes. Istusime kalli kolleegi Merlega hommikukohvi joomas, kui (ilmselt päikesest tingituna) sähvatas idee minna Belgiasse (hetkel ise baseerume Luxembourgis). Egas miskit, ratta selga ja minekit, vähemasti Belgias küll mootoratturilt kiirteede eest raha ei küsita. Esimeseks peatuseks kena linnake Namur, veike kesklinna otsing ja kohal. Loomulikult polnud meil aimugi milliseid vaatamisväärsusi vôi üldse mida seal vaadata on, aga midagi ikke. Üllatavad on BElgia kombed, kella 1ä-15 on kogu linna rahvas kogunenud keslinna ja kôik ôgivad hiigelpraade ja loomulikult ôlu... Igatahes meie jaoks oli söömise jaoks suts vara veel, niiet jalutasime mööda linna, seal on imekaunis katedraal ja vanad tsitadelli varemed, viimaste vahel oli isegi lambakari söömas . Tsitadelli kôrval asus suurepärase vaatega välikohvik- restoran, aga pooletunnise istumise peale meid veel ei tahetud teenendada ja nii astusime edasi. Kesklinna tagasi jôudes oli kôht juba tôhi, aga jah...kella 15-1ö-ni on restoranid lissalt kinni vôi ei anna süüa ..masendav. Lôpeks siiski üks koht halastas meile ja sealne steak ning lôhe olid vôrratud, eriti hea oli seda alla loputada pudeli Beajolais-Villages veiniga. Nônda siis, tunnike toibumist ja edasi Brüsseli poole, kuna tee oli lihtsalt oivaline, siis eriti alla 1ô0km/h ei sôitnudki. Brüsselis sôitsime mootorrattaga veidi ringi, aga kesklinna viitavaid silte ei näinud eriti, peab üldse tunnistama, et selle linna ümbrus on Belgias eriti halvasti tähistatud. Igatahes leidsime ühe avara linnavaatega platsi, millel pikutav kohalik mootorrattur meile ka orientiirid ära näitas, kus kesklinn on. Vahepeal käis isegi idee, et kui ôige magakski seal, aga ei, ônneks me seda ei teinud. Igatahes on Brüssel niihästi tähistatud, et seal väljumiseks kulus ca tund vôi kaks--ja hakkas kergelt ka juba hämarduma. Nônda siis, kuivôrd merefanatist Merle kurtis, et ta ei saa elada ilma mereta, siis polnud pääsu...ookeani poole mootorratastega teele. Esialgu sihtpunktiks Tallinna sôpruslinn Brügge..(mööda kiirteed, mis on nagu ikka). Brügge juures aga hakkas tunduma, et mis seal ikka teha kui mereni vaid 30 kilti..loomulikult sai valik otsustatud mere kasuks. Kohaks Oostend, mis polnudki tegelikult kyla nagu meie kahtlustasime (mulle siiamaani tundub, et see vôiks idalôppu tähendada, ehkki asub mandri lääneservas). Parkisime mootorrattad kuskile ja hakkasime hotelli otsima, esimene kuhu sisse pöörasime oli paljulubav, kuna hotellitegelane väitis, et kogu linn on bookitud…lahe. Igatahes meie leidsime ühe mis ei teadnud selle kuli hinnangutest midagi ja hinnaks oli Belgia kohta suht sôbralik 60 euri kahepeale koos hommikusöögiga. Hotelliteenindaja väitis, et nende parklas mootorratta jaoks ruumi pole, aga vabalt vôib hoida kas hotelli ees vôi kuskil parklas, noh lihtsam ikke ju hotelli ees hoida. Peale seda matkasime linnas, nautisime elu ja vennastusime ühe kohaliku hispaanlasest kunstnikuga. Kahepeale moodustasime tema kitarri ja laulmisega piisavalt hea tiimi, niiet suvalised inimesed arvasid heaks meile selle eest raha anda, et me oma lustiks tänaval laulsime ok eks see kulus ka maitsva belgia ôlle peale. Igatahes mingil hetkel ta kutsus meidki randa magama, aga nuh hotell oli juba olemas ja..me juba muigasime paljuteadvalt kuna olime "nö" randa omameelest näinud ja see oli lissalt sadamakai. Eks keerasime ka ise hotelli tagasi kuna kell juba miski pool 3 oli.
Hommikul muidugi üritasime hotelli lagedaks süüa aga jah, aga pole harjunud ju ennast hommikuti segaseks sööma. Nônda siis, plaan j2rgmine, et sôidame mööda rannikut kuni leiame mône koha kust vähemalt merd näeb. Njah, meie paljuteadev naeratus kustus hotellist 500 meetri kaugusel kus oli OOKEAN, ja valge liiv..deem oleks seda teand oleks küll rannas maganud. Nuh igatahes lebasklesime seal kella kolmeni, sulistasime vees ja sülitasime soola. Peale seda kiire tuur eilakohatud hispaanlase näitusele. Meie kergeks hämmelduseks oli tegu tôesti profesionaalse kunstnikuga, kelle näitus jättis üsna sügava mulje. Merle sai ka proovida VäGA head veini, mille nime meile küll ei avaldatud. Nônda edasi plaan minna Brüggesse sööma. Brügge on imekena linn, meenutab Tallinna vanalinna, aga on viimasest suurem ja kordi ilusam. Loomulikult on see paksult täis turiste ja ka hinnad on vastavad. Minul oli linna läbivaatamiseks kaks ideed, esiteks ma tahan süüa jänest ja teiseks ma ei maksa selle eest 19 euri..igatahes oli see nii kandev idee, et nôuetele vastava söögikoha leidsime ca 3 tunni pärast. Peab tunnistama, et see matkamine ka ôigustas ennast, kuna nii minu jänes kui Merle lôhe olid suurepärased ja maitsesid koos Rose d'Anjouga väägade heasti. kuivôrd kell oli juba 7 ja meil veel üle 300 km tagasi minna, siis asusime teele, selleks ajaks oli kiirteel ummik, kuid haakisime endid ühe suurema mootorratturite pundi külge, kes kui sündind karutapjad lissalt autode vahele otsetee tegid, nüüd ma saan aru miks kroom peab lärmama... Brüsselisse sôitsime loomulikult otse sisse tänu sealsele teemärgistusele ja välja taaskord pimedas. Bensiin sisse ja edasi, 250 kilti veel ja kodus. Lihtsalt veike nädalavahetus ja kokku 1200 kilti.

[Cowboy]

Edu mootorratturitele

[Hitchiker]

Tuur Itaaliasse

Niisiis, kui kôik ausalt ära rääkida, siis oli see Merle môte. Môte ise järgmine – minna Shveitsi! Pole ju paha plaan, liiatigi kui mootorratas lausa kisendas pikema matka järele. Kuupäevadeks 13-15 august, kuna Luksenburg peab arusaamatu sisuga usupühasid.
Niisiis laupäeva hommikul kola kotti ja teele, paagikoti kinnitamiseks ma loomulikult harutasin kôik plastikosad lahti - veendumaks, et see pole vajalik (mille tagajärjel kadus sôidu ajal bentsukraani nupp, niiet nüüd peab seda näpitsatega keerama). Igatahes asusime teele, kôik tôotas tulla super, isegi pilvi polnud taevas ja päike näitas oma eredamat poolt. Esimene peatus kiirteeäärses bensiinijaamas ja paak täis odavat Luksenburgi bensiini . Nüüd lausa lennates edasi..kuigi mööda vale teed , niiet Thionville-sse jôudsime läbi kahtlase ringi ja kenade prantsuse külakeste. Selgeks sai veendumus, et kui luksenburglased ehitavad vabal ajal sildu, siis prantslased ringteid. Nônda siis, kell pool 11 jôudsime Metz-i, kena linn pole midagi kosta. Raudteejaam on suurem kui Tallinna kaubamaja ja muidu oli ka äge. Merle sai oma talitsematut pildistamiskirge ka alles nüüd rahuldada. Seal nägime ka esimesi palme ja ilutaimena pargis kasvas mädarôigas..Enivei, tunnike jalutamist ja minek, enne üritasin veel visiiri surnud kärbestest puhtaks pesta, aga ei ônnestunud mul kasutamiskôlbulikku kraani leida. Nônda siis, edasi Strassbourgi poole. Ohh oli see vast tee: sile, päikeseline, künklik, käänuline, piisavalt lai, ühesônaga mootorratturi unistus. Suhteliselt tee alguses möödusid meist kolm bikerit, otse loomulikult pidime ka meie neile sappa vôtma. Kiirus oli nii 130++ whoa!! Merle pärast ütles, et ta sai täpselt aru, miks hobused mustangikarja nähes kaasa jooksma hakkavad Peale 130 km oli tagumikul juba sadulajälg sees, mis sundis tegema väikest vahepeatust. Sel ajal mis ma kulutasin seest pisukese ôlle ostmiseks ja kiivri pesemiseks, oli Merle juba vennastunud Belgia motomatkajaga kellel oli sôidukiks 400 Suzu Burgmann. On see vast imeriist, roller – aga mugav, ei saa ju olla mootorrattal käsipidurit ja automaatkäigukasti. Igatahes lobisesime nats ja nautisime lihtsalt ilusat ilma maanteepubi terrassil. Edasi Stassbourgi poole, mingil hetkel oli teeäär täis piknikulaudu ja nendega ääristatud inimesi, algas koletu käänuline laskumine. Peale seda oli valida, kas kiirtee vôi tavatee, meie loomulikult valisime tavalise ja ei kahetse, kuna Prantsusmaa on tegelikult päris ilus. Viimase otsa Stassburgi pidime ikka mööda kiirteed sôitma, ônneks viis see otse kesklinna. Strassburgis parkisime kenasti kesklinna ja jalutasime niisamati ringi. On seal vast trammid, niikui ulmefilmist. Kui Tallinna linn uut trammiliini plaanitseb, siis peaks küll terve linnavalitsus minema Strassburgi nendega tutvuma. Poleks ju asjata kulutatud raha? Raekoja platsil mürtsus trumm ja kajas pillihääl, mida nônda kena kuulata oli. Igasugu söögilôhnad ajasid kôhugi tühjaks, niiet ostsime papptotsikutega Tai rooga, mis maitses hästi küll. Imelikul kombel pidi seda näpitsatega sööma. Muide Strassburgis raha vahetamiseks peab sealses pangas konto olema….on ikka kiviaeg.
Edasi kimatasime juba Sveitsi poole, kohad Prantsusmaal nagu Colmar, Mulhouse ja lôpuks Sveits ja Basel. Va vereimejad nöörisid juba piiril meilt 30 €, a nuh, tagasi ka ei hakanud enam pöörama . Basel on rahulik ja tasane linnakene, vähemalt see park oli, kus meie peatusime. Hinnatase on môistlik, ôltsi eest küsiti miski 55 senti (ohh oleks ma teadnud mis eespool ootab).
Igatahes peale veikest puhkust otsustasime, et otsime üles Interlakeni, mille ääres paiknes ka meite hotell. Peale paarikümmet kilomeetrit algasid Mäed. Millegipärast muud juttu kiivrist tuulega eriti kuulda polnud, aga Merle ohked ja ôhked kostsid küll läbi tuulemühina. Samas peab tunnistama, et mäed on vôimsad. Interlaken vôttis esimesel pilgul hingetuks, helesinise veega hiiglaslik mägijärv, täis jahte valgete purjedega..ojaa, seda tasub näha. Kôigepealt sôitsime linna sisse ja parkisime kohalikku raudteejaama, loomulikult olime juba pool tundi ringi kollanud kui mulle meenus, et vôti jäi ette. ônneks ei olnud keegi seeaeg tsikli vastu huvi tundnud. Igatahes paistsid ära ka lumised mäetipud, mis meenutas Merlele, et vaja isale helistada . Tegime ka vinge söömaaja, mis koosnes friikartulitest ja guljašisupist. Igatahes oli kell juba piisavalt palju, et hakata Faulensee poole minema, viimane nimelt oli koht kus paiknes reserveeritud öömaja. Loomulikult oli selle koha leidmine kaardilt vôimatu, ônneks supersuhtleja Merle rääkis kohaliku politseinikuga asjad ja jutud selgeks ning saime teele asuda. Faulensee leidsime suht valutult üles ja linnakesest läbi sôites jäi mulle silma üks kena hotell, mille parklas oli umbes miljon tsiklit, mina mudugi joovastunult kisama, et see on ôige koht, aga Merle kuriloom tahtis ikke edasi sôita. Nuh miski hetke pärast peatusime ja otsisime ikka hotelli reserveeringu ka välja..ja keerasime otsa tagasi ning arvake nüüd mis hotellis me siis elasime loomulikult selles kus oli juhuslikult prantsuse tsiklistide kokkutulek. Ivo jaoks oli päev kui muinasjutt, üks pisike tiir veel, nimelt Spietzis mis asus ca 3 km eemal käisime ja tankisime kolmanda paagitäie bentsu. M6ned pildid imekaunist j2rvest ja tagasi.
Tagasi hotelli tulles oli meil muidugi vaja ronida tsiklimeeste pittu sisse ja sealt ôlli pommida.. saime kah. ônneks Merle suurt ei joonud ja mina sain tema jao kah omale. Lobisesime siis tsiklistidega poole ööni välja ..ehh on ikka elu mis? Kuigi lärm pidada hommikuni kestma, ei kuulnud küll magades kyll mitte piiksugi.
Hommikul tôus enne kukke ja koitu, ehk kell 10, pesuruum oli täis suhteliselt vaikseid mootorrattureid.. ei tea miks? Ajasime endid kiirelt jalule ja hakkasime hommikusööki otsima, selleks tuli tagasi Interlakenisse sôita. Kena kohake ja kena söök, kuivôrd eile olime lumiseid mäetippe näinud, tekkis plaan minna neid lähemalt uurima, pôristasime imekaunite kaljude vahel ringi ja lihtsalt ohhetasime. Gondliga mäkke s6ita ei saanud küll, kuna see oli nii tihedalt täis pakse saksa turiste, et me oleks ilmselt alles järgmisel päeval üles saanud. Käisime vaatamas Trümmelbachi juga, mis on ainuke ligipääsetav kalju sees voolav juga Euroopas (Trümmelbach. 2005). Sellest ei saa ma senimaani aru kuidas pisikeses jaapanis niipalju pildistavaid turiste olla saab? Äkki neil on seal tehas?
Nati peale seda hakkas SADAMA!! (etteöeldes sadas Shveitsis sellest punktist alates kaks nädalat jutti ja pôhjustas katastroofilisi üleujutusi). Hea et me esimeste tilkade peale märkasime vihmakombed selga ajada (thanks God for Louise). Selline ilma ju lausa kisub päikest otsima ja eks keerasimegi ninad Itaalia poole, edasi sôit kitsaid mägiteid pidi lausvihmas..seda kuni St Gottardo nimelise kohani, kus tegime esimese peatuse. Korraks isegi tundus, et vihm vôib järgi jääda….naiivid Igatahes kohe peale seda elamus -17 km pikk tunnel, ma juba lootsin, et see viib otse Itaaliasse, aga kahjuks ei. Igatahes miski 30 kilti enne piiri otsustas tsikkel välja surra, sümtomiks - bents otsas, näidiku järgi oleks pidanud veel miski 5 liitrit reservini olema. Tunne oli mega, asuta in a middle of nowhere kiirtee 22res. Loomulikult avastasin ma ka kohe, et bentsukraani nupp on kaduma läinud. Hea et näpits kotti sai, kraan reservi ja edasi. Esimeses bentsukas aga keeldus bentsupaagi luuk avanemast (ju ma kuskil bentsujumala välja vihastasin), egas midagi kuuskant välja ja kogu luuki ümbritsev kate maha. Selgus loomulikult, et ka sellest pole abi, raju kangutamise peale ônnestus luuk lahti saada ja selle hinged ära murda. Paagipôhjas loksus ca 6 liitrit bentsu, kurat teab mis karmavôlg see oli. Igatahes värsket peale ja Itaalia poole edasi. Vahetult enne piiri sadu lakkas ja sinitaevas paistis. Uskuge vôi mitte, aga mulle meeldib päike. Sôit siis juba Itaalias, kusjuures sealne tolliametnik oli sjuuke peedu kes uuris meie passe ja minu seni saksa transiitnumbriga tsiklit suure pôhjalikusega, läbi igatahes lasi. Esimene takistus kuskil 10 km pärast, esimene tasuline kiirtee. Nuh otsustasime maksta kaardiga (siilike aitab ehk), paraku on vihmakombe, jope ja muu kola alt kuradima keeruline kiirelt rahakotti üles leida ja ilmselt hakkas tôkkepuul meist kahju, kuna ta avanes ise (v6ibolla ikka siilike aitas). Ei osanud muud kui ôlgu kehitada ja edasi sôita. Ca 25 km pärast järgmine tôkkepuu, kus tuli ikke 2 euri loovutada, enivei sealt edasi tôrgeteta Milaanosse. Ohh on see vast maa, iga teine liigub kaherattalisel, erakordselt palju on suuri rollereid nagu Piaggio x9, Burgmann ja Silverwing, mu arust oli neid isegi rohkem kui tsikleid. Milaanos töllerdasime mööda peatänavat ringi ja istusime minu hirmsa ôlleisu sunnil tänavakohvikusse, mis te arvate mis seal 1 ôlu maksab? ôIGE!! Jah -- ongi kaheksa euri klaas (mölakad!) a ônneks toodi sinna juurde ka vôisaia ja oliive..küll maitsesid head. Vaatasime veel ühte kindlust, aga ma seni ei tea mis see täpselt oli, kuna kogu jutt oli Itaalia keeles. Suht naljakas oli ringi käia vihmakombe seljas, paks jope all kui kogu ülejäänud rahvas oli t -särkides vôi milleski veel ôhemas, ôhutemperatuur 26 kraadi, seda siis kell 19 ôhtul. Pikalt me seal ei olnud, kuna plaan ju veel tagasi hotelli saada, minu kinnisidee oli ju veel ka Como järve näha. Niisiis hakkasime tagasi pöörama, idee oli otsida môni kôrvaltee.. leidsime kah, see viis tegelikult ka kiirteele kus seekord rahhi ei küsitudki. Mingil hetkel üks kohalik tsiklitibi hakkas uue gs500-ga meelitama mindki kihutama, eks me siis kihutasime mônda aega. Ühe foori all ma küsisin, et kus on Como järv, seepeale keeras tibi gaasi ja nuh, fun oli kuskil 150km/h läbi linna tuisata, järve ääres ta lehvitas ja läinud oligi. Eks me siis nautisime nats kauaotsitud Como linna ja järve, peab tunnistama, et mägijärved on väga kaunid ja romantilised. Eriti sügava mulje jättis päikeseloojang alpide taha ja selle peegeldus järvelt. Aga jah ega meil seal pikalt molutada aega polnud ja nôndaviisi asusime tagasiteele, loomulikult tabas meid kohe peale piiri taas vihmasadu …ôrrrrr. Taaskord veendusin, et ma armastan sooje tunneleid ka peale p2ikese muidugi. Peale seda vihm… see oli ropp. Leidsime kaardilt miskise shortcuti, mis meid oleks pidanud San Bernardino juurest otse Interlakenisse viima, kaardi järgi parim otsetee. Paraku IRL oli see tee üks käänulisemaid ja pimedamaid teid üldse mis olla saab (ônneks ma ei näinud seda mis tee ääres oli) ja aina külmemaks läks, eriti popikas on sôita paduvihmas tänavakingadega.. soovitan ekstreemsuste otsijatele. Peale igavikulist ä5 km sôitu ma ei neinud korralikult läbi visiiri enam.. pôhjuseks LUMI! Peatasime kinni suure rôômuga, et enam ei saja ja puha ja et teeme lumesôda ja pilte. Kohe aga selgus, et lumekiht oli ca 10 cm ja tsikkel keeldus edasi liikumast. Maha ka ei saanud tulla, kuna siis oleks ta lihtsalt libedaga ümber kukkunud.. kurikuri, tunne oli täpselt selline, et sinna me jääme. Meenutagem, et see oli Augusti keskel. Mingil veidral moel aga ma ikka suutsin otsa ilma kukkumata ümber keerata ja korralikult kaks jalga maas hoides lumepiirist alla vihmak2tte tagasi suusatada. Imelik oli see, et lumi algas just peale ühte tunnelit ja täiesti järsult. Igatahes tähendas see oodatud 30 km asemel täiendavat 150 km otsa ( ma vist ei maininud, et sadas). Tjah ühes bentsukas oli korraks vihmapaus ja ma isegi halastasin Merlele ja andsin talle oma kuivad sokid!! Kujutate seda ette??? Ma praegu mitte, kust küll selline südameheadus?? Nujah ma vist ei pea mainima, et ca 10 minutit peale sokivahetust algas sadu uuesti. Ma olen kogu aeg arvanud, et naised on tugevamad kui nad välja paistavad.
Nônda siis ca 50 km/h mööda mägiteid edasi kuni lôpeks hotellis tagasi, kell oli vist 3 öösel. Suikusime rahulolevalt môlemad omas voodis värisedes, siit järeldus- jägermeister vôi viski kuuluvad motovarustuse hulka!
Hommikul polnud enam hullu midagi ja nônda siis otsustasime ikka sama otsetee päevavalges ära näha, tjah nüüd ma nägin mis tee ääres oli..vôi ôigemini polnud. Nimelt on mägedes inimestel lollakas komme teede äärde 300 meetri vôi enama sygavusi kuristikke kaevata. Kuskil poole tee peal pidasime ühes kohvikus kinni, et kuuma teed juua ja mulle sokkide otsa kilekotid tômmata.. alguses oli parem küll. Enne tippu peatusime mitmel korral, et pilte teha ja iniseda.. mäed on lihtsalt ilusad.. eriti eestlasele - va Munamäe rahvale. Mingil hetkel hakkas muidugi lund sadama jällegi, aga ônneks oli päeval niipalju soe, et see sulas teepeal kohe ära, tee kôrval loomulikult oleks saanud lumesôda mängida. See sadu kestis ca 3 km kuni tipuni, niiet ma olin suht kindel, et peame tagasi pöörama, samas sealtpoolt tuli ikke môni tsikkel vastu, niiet jätkasime. Tipus jah korra ikka vôttis tagaratta vibama küll… ja arvake mis tee ääres oli?!? Peale tippu ca 100 meetrit eemal leidsime selle koha kus me öösel ukerdasime ..haige ..oleks seda teadnud, oleks ma kasvôi ratast süles edasi tassinud eelmisel päeval. Igatahes laskumine oli vôimas, keerasin mootori välja ja muudkui pidurdasin, kuna seal suurt üle 50 km/h ei tahtnudki sôita. Ma ilmselt siiski korra mainisin, et vihma sadas . All siis üritasime s88ma minna, aga jah kôik arukad kohad olid reserveeritud ja nii jätkasime tuuri Baseli poole. Ok tore osa oli see, et peale Shveitsi piiri vihm lôppes, miski 100 km pärast Colmaris näitas märk, et tunnel Nancysse on kinni ja tuleb ümbersôit teha, tegimegi ja sattusime taas mägedesse.. hea oli itsitada kui kôrgusemärk näitas 900 meetrit..Aga nuh, mäed ei peta, saime taas vihma. Edasine oli lihtsalt ironbutt. Vahetult enne Luxembourgi ma juhtusin bentsunäidukit vaatama ja see oli nullis.. lootsin, et saan ikke kohale kuna märk näitas 27 km luxi. Allahhi kurja käe tahtel aga oli tee kinni ja taas ümbersôit. Igatahes ma senimaani ei saa aru kuidas on vôimalik ilma bentsuta 72 kilti maha sôita, arvestades eelmise päeva kogemust enne itaalia piiri. Igatahes jôudsime kôige „otsemat“ teed pidi läbi Belgia Luxi. Ka seekord paljastas Bentsujumal oma pale ja taaskord bentsuluuk ei avanenud lihtlabase vôtmekatse peale, ônneks vana vilunud lukumurdja seekord lahendas asja kiiremini. Paak täis ja koju tagasi. Selle päeva lôppakordiks oli esimene sôômine kodus -- „Tallinna“ kilu, sibul, hapukoor ja keedukartul, ma ei teagi kas üldse midagi maitsvamat maailmas on vôimalik saada.
Kokku 2200 kilti, kolm päeva ja palju elamusi.

[Martino]

Esimeseks peatuseks kena linnake Namur, veike kesklinna otsing ja kohal. Loomulikult polnud meil aimugi milliseid vaatamisväärsusi vôi üldse mida seal vaadata on, aga midagi ikke. Üllatavad on BElgia kombed, kella 1ä-15 on kogu linna rahvas kogunenud keslinna ja kôik ôgivad hiigelpraade ja loomulikult ôlu... Igatahes meie jaoks oli söömise jaoks suts vara veel, niiet jalutasime mööda linna, seal on imekaunis katedraal ja vanad tsitadelli varemed, viimaste vahel oli isegi lambakari söömas . Tsitadelli kôrval asus suurepärase vaatega välikohvik- restoran, aga pooletunnise istumise peale meid veel ei tahetud teenendada ja nii astusime edasi.

See Namuri tsitadell pole sugugi ainult lambakarjatamiseks hea. Mullu kannatas seal Rahvuste Motokross ära pidada:). Igati oluline koht motoilmas.

- M -

[Cowboy]

[piiks]

Nortälje - Marseille ~2400 km e. 1500 miili.

Sissejuhatuseks kirjutan sündmustest enne prantsusmaale sõitu. Alates E 29.08 oli kogustaeg sigakiire, kõik poolikud asjad tuli ära lõpetada ja lisaks sai omale kaela võetud basseini ehitamine, millega me koos Saarikuga väga edukalt hakkama saime. Seoses selle sigakiire ajaga kannatas kõigepealt minu unevajadus. See oli ainus koht, kust sai aega juurde näpistada. Aga tuleb välja, et inimene saab tegelikult hakkama väga vähesega.
K/N sain magada 5,5h, N/R 5,5h. Reede õhtul kimasime mummuga maale, oli vaja ju hädasti bassein valmis sättida ja vett täis lasta. Sellele eelnevast basseini transportimisest /me pigem vaikib, kes oli asja juures see teab. Basseini sai siis sätitud kuskil kella üheni öösel. Õnneks L väga kiiret polnud sain magada tublid 7 tundi.
L 03.09. hommiku võtsime suuna kolmekesi (mumm, bl@q ja mina) Põlva poole. Sõbra pulm vajas pidamist. Sõbra pulm oli norm, rüüpasin kõvasti õlut ja langesin viimaste seas. See toimus siis kuskil peale poolt kuute hommikul.
P 04.09. ei alanud just kõige paremini. Olin kell 9.00 alles juua täis, kui juba väike kuri mootorrattur mulle hääled sisse ajas. Kähisesin midagi vastuseks. Kähisesin veel paar tundi, aga kohvi ja söök tegid imet. Saime sealt liikuma ja juba 13.45 olimegi Kurel, mis see 250 km sõita siis on.. Pidulistest ikkagi natuke varem. Pidu oli vägev. Aitäh teile sõbrad ja need kes tulemata jätsid, ärge pikalt põdege. Annan teile kunagi uue võimaluse. Kraamisime teab kui kaua, vahepeal oli tunne, et enam ei jaksa. Oleksin meelsamini ühe õlle võtnud ja Kurele magama jäänudki. Kraamisin lõpuni ja vedasin ennast ikkagi bl@q'ga koju. Magama sain juba enne südaööd - Hõissa!
E 05.09. kell 7.00 oli endale tõesti raske karke alla saada, aga see õnnestus pika pusimise peale. Terve päev kulus siblimisele, nii palju oli veel teha. Õhtu pakkisin asjad, kella üheks öösel oli enamus asjukoos.
T 06.09. sellel päeval hakkasid siis sündmused vaikselt hargnema. 5.00 äratus, plaan oli kohe madalstardist tormata, aga mumm oli ennast ärkvele ajanud ja tema tungival nõudmisel tegelesime hoopiski "asjadega". 5.45 "39900" (edaspidi jutumärkides on spidomeetrinäit) sai alla monteeritud uus tagakumm. Keda huvitab, siis uuel kummil oli mustrit 6mm, peale 2500km läbimist oli sellest ei rohkem ega vähem kui 1,5mm kadunud e. 25%. Tegelesin veel vähe töö asjadega, siis pakkisin asjad rattale ja ... ¤%#"¤%¤?%&!!! Minu WiFi kaart oli kadunud. Helistasin sinna-tänna ja kimasin töölt läbi, sealt sain uue WiFi pulga. Minu WiFi kaart tuli päevavalgele rootsi laevas, oli ennast läpaka kotti peitnud.
8.45 lahkusin töölt ARK'i kõrvalt. tsikkel oli sigaraske ja kui võtsin vasaku käe korra lenksult, et kiivri visiiri sulgeda, hakkas lenks hullult lappima. Haarasin teise käega lenksust, olukord kiskus veel hullemaks. Lahendasin olukorra gaasi peale keeramisega. Suund Keila poole, kiirusel üle 90 muutus ratas jälle endiseks - stabiilne, kiire, hästi juhitav.
9.25 jõudsin sadamasse ja 9.45 olin juba laeval. Aega kulus ainult tshekinis, piiri poleks justkui olnudki. Ühele tädile pidin ainult korra eemalt ID-kaarti näitama ja onu küsis ka ratta tehpassi.
12.17 istun rahulikult laevas ja loen mummu poolt välja trükitud Bun-Burner sõidu reegleid. Kohe teen veel nati tööd, siis magan. Interneti laeval loomulikult pole, see teeb küll meele mõrudaks.
20.15 "39957" Kapelskär, toll. Siin kohal lähen sujuvalt üle Rootsi ajale või siiski mitte, telefon vähemalt tegi seda ise. Olgu jätan ratta kella Eesti aega ja oma jutus kasutan ka Eesti aega, kui ei ole märgitud teisiti.
20.14 Rootsi aja järgi e. 21.14 meie aja järgi "39981" The Bun-Burner Ride Begins. Kohaks on Nortälje. Üllataval kombel sattusin kogemata samasse kohta samasse parklasse, kust mõned aastad tagasi alustasime oma euroopa autoreisi mina, mumm, peps ja proz, väiksem mummunaator oli ka kaasas. ... See selleks, see oli vana jutt. Tegin seal väikse peatuse, mõtlesin, et keda alguse tunnistajaks võtta. Vaatan 2 siklit laekuvad bensukasse. Hops kohe ühel tüübil sabast kinni, et näe niuke lugu ja oleks tunnistajaid vaja, et ainult kirjutad andmed ja allkirja ja bueno. Tema ütleb, et ei saanud asjast aru ja tal pole siklilubegi ja ta ei kirjuta. Ma siis, et kui põhjus aint selles, et sa aru ei saanud, siis ma selgitan korrlaikult. Rääkisin siis sõidu mõtte ära korralikult, tüüp oli nõus igale poole alla kirjutama . Tunnistajad olemas, tankima ja siis väike õhtusöök. Ja sõit algas. Edaspidi nii palju juttu pole, kuna polnud aega kirjutada ja polnud ka palju sündmusi, aga ühtteist panen ikka kirja. Kõiki asukohti ei mäleta täpselt, aga üritan bensutsekid ritta seada ja ka need kohad tuvastada.
23.53 "40156" Nykoping vaja tankida, tangime.
K 00.35 "40224" kurat, hull väsimus on juba kallal, silm lahti ei seisa. Niimodi me kaugele ei jõua, sõidetud kõigest 243 km ju. Hmm tervelt 10% . Tõmbasin tee äärde taskusse ja sealsamas ratta peal silm looja. Kella panin 30 min pärast helisema. Viskasin ennast lösakile seljakoti najale ja kõps kohe magama.
01.05. äratus, minutiga suutsin toibuda, aja fikseerida ja sõit jätkus.
02.17 "40346" Gränna. Kuradi külm on ja tundub, et läheb veel külmemaks. Toppisin jope nahktagi peale ja sõit jätkus.
03.15 "40423" Ah sõidetud on juba 442 km, aitab külmetamisest, aeg magama kerida. Sõita nagunii enam suurt ei jaksa. Mõtlen, et 3h peaks piisama, maandusin vähe viisakamas parklas, parkisin ratta muru peale, lepo ratta kõrvale, kamsun selga, saapad jalast ja sips magamiskotti magama. Enne muidugist ka kell kolme tunni pärast helisema.
06.15 Kulunud siis juba 9h ja sõidetud 442 km. Tundub kahtlaselt, arvutan välja, et keskmine kiirus peaks olema 70 km/h. 6h peaks olema läbitud 400km. Kui sõidan nüüd rahulikult 3h järjest, peaks jälle graafikus olema. Panen tagi asemel jope ja sinna alla kampsuni ja sinna alla fliisi ning sooja pesu ja T-särgi ja alustan sõitu. Kole palju riideid sai. On küll külm ja pime, aga lohutab see, et nüüdsest läheb ainult valgemaks ja soemaks.
xx.xx "40500" Paak jälle tühjavõitu, tuleb kasutada juhust ja tankida. Jäin bensukas seisma ja üritasin ratast parkida ilma jalatuge lahti lükkamata. Kuradi raskeks osutus see ettevõtmine. Siplesin tugev "pool tundi" bl@q ja bensukalonka vahel. Ratast ei raatsinud kalonka najale toetada, aga püsti tagasi ka ei jõudnud lükata. Lõpuks hõikasin ühe selli appi, kes autot tankis, ta tuli ja päästis mu ära. Sain rahus sõitu jätkata. Ei olnud enam külm, ei tea kas bensukas rattaga võitlemisest või hakkas päike vaikselt tõusma ja ilma soojendama .
08.52 "40632" Helsingborg ja ongi Rootsi nagu sipsti läbitud (651 km ja 12h, see ei klapi mitte). Tuleb lunastada pilet, loovutan selle eest 44 ja pool EUR'i, sellega saab siis korraga 2 otsa sõita, Rootsi - Taani ja Taani - Saksa. Laeva tekil on mõnus, päike paistab, saab lausa kampsuni seljast visata. Taanis saab ilmselt juba ka jope jälle tagiga asendada. Graafikust olen endiselt 2h maas - mitte sittagi pole muutunud. Hetkel puudub igasugune ettekujutus, kas jõuangi sellise tempoga lõpuni või mitte. Pidevalt kummitab ka väsimus, eelnevad lühikesed ööd annavad ennast tugevalt tunda. Aga eks paistab, kui saan päevaga ikka piisavalt kaugele, saab öösel ka pikemalt magada, kui 2-3h ja sellest vast piisab. Seal kaugel lõunas peaks ju ka oluliselt soem olema. Kui kohale jõuan, küll siis magan, kui selleks muidugi aega on.
xx.xx - 10.44 veedan aega Helsigöris Statolis, saadan töö e-maile laiali ja suhtlen toredate inimestega interneti vahendusel. Kiire videoreportaazi tegemiseks on palju abi ka webikaamerast.
13.11 "40837" Puttgarden - huh, Taani on läbitud. Istun uuesti laevale ja algab sõit saksamaa poole, aega on tugevad 45 min. Lähen tekile ja üritan toolil istudes magama jääda, muidu silm vajub pidevalt kurvides koomale. Vahepeal olen teinud ka mõned 10 minutised magamise pausid. Enne magama jäämist on viimane mõte, et Saksamaal peab kõvasti tuld andma, kui õigeks ajaks Marseille'sse tahan jõuda. Polekski nagu maganud, kui kell juba heliseb.
14.04 Laeval ei ole odomeetri näit muutunud, alustan teed Saksamaa pinnal. Läbitud on 856 km ja kulunud 17h, ehk 1/3 teed ja 1/2 aega. Miski ei klapi siin ja asi kisub vägisi hapuks. Õnneks aega veel on.
15.26 "40959" Hamburgini ~20 km, väike tankimispaus, aga hästi vike.
16.20 Kõht hirmus tühi, viimati sai söödud kunagi kuskil Rootsis. Mälestused sellest on väga kauged ja udused.
16.52 Supp söödud asjad kokku, ja uuesti teele. Peale korralikku lõunat ? on tekkinud kõvasti energiat juurde ja tahet jätkata. Samas keha ja eriti silmi kimbutab järjest süvenev väsimus.
17.54 "41168" olen kuskil enne Hannoveri bensukas ja tangin. Ise mõtlen, et huvitav mitmes kord see juba on, tundub, et täna ongi ainult tangitud. Olen jõudnud otsaga lõuna-Saksamaale, sellest annab märku järjest mägisemaks muutuv loodus. Teed on super, laiad, piisavalt käänulised, aga samas vabalt läbitavad ka suurtematel kiirustel. Palju kiirust siiski ei õnnestu arendada, 200 on sellise koormaga juba liiast, enim märgib rolli ilmselt oluliselt suurenenud tuuletakistus. Hakkab tekkima hasart, silmad enam ei pilgu, tähelepanu koondub sõtmisele. Kas ikka jõuan? Lootust veel on. Päevane kuumus on taandunud, sõita on tõeliselt mõnus.
22.08 "41568" Sõit käib põhiliselt tanklast tanklasse, kiivriklaas puhtaks ja edasi. Sõita on jäänud veel 11h ja ~800 km - lumme kusta. Teen peast väikseid arvutusi, kui sõita keskmiselt 100 km/h, siis jääb puhkamiseks 3h aega, peaks olema piisav,kuigi arvestasin enamaga. Otsustan magada esimese hooga 1h, las jääb lõpupoole veel varuaega. Magan lisa tunnikese kasvõi enne viimast paarisadat kilomeetrit.
23.36 "41707" Mahlberg, siin oleks tore süüa ja magada tunnike. Söön kõhu rahulikult täis, lepo murule ja sups magamiskotti. Mõnus soe on, ei pea ennast paksult riidesse toppima. Kella helina peale ärkamine võtab märgatavalt kaua aega. Ei tea küll miks? Sätin endale saapad jalga ja lähen tsikli juurde. Vaatan kella:
N 2.15 ... ¤%#"¤%¤?%&!!!, vaatan veelkord ... ¤%#"¤%¤?%&!!!. Kuidas kurat sai 1 h-st 3 ??? .................... sõita on veel 674 km ja aega ainult 7h, on see võimalik ? Peab olema!
Kõik eelnev oli kirjutatud minu käsikirjas roosa sõidupäeviku järgi. Edaspidi ei olnud aega sinna enam midagi kirjutada. Järgmised 7h käis sõit ainult bensukast bensukasse. Bens paaki, tsekk, tseki tahaküljele odomeetri näit, odomeeter nulli ja edasi. Lisaks sai tehtud paar ülikiiret peatust, kui mõni liiges ei tahtnud enam sõna kuulata ja seda oli vaja vähe sirutada. Edasine siis juba mälu järgi. Mahlbergist lahkusin väga kiirelt ja üritades ära kasutada saksa kiirteid jätkus sõit kuni prantsuse piirini 190-200ga. Rohkem selle pagasiga ei olnud erit reaalne. Miski hetk saksas sai täis paagitäiega juba 200 km. Kuna kiirus suur, siis bena kulus ka rohkem ja hakkasin juba muretsema, kui nägin silti 20km bensukas. Enne 20km täitumist näitas silt "Lyon" paremale, sinna ma keerasin ja bensukast polnud enam haisugi. Kilomeetrid muudkui kerisid, hakkasin muutuma närviliseks. Õnneks saabus mingi hetk prantsusmaa piir ja suht koheselt ka bensiinijaam. Sittagi polnud muutunud, hind oli ikka tiba üle pooleteise euro.
Kuna olin suutnud saksas väikse edumaa saavutada ja plaanis enam peatusi polnud, jätkasin sõitu lubatud 130 asemel kuskil 140-145-ga. Sama tempod hoitsid ka need vähesed kohalikud, kes lisaks rekkadele maanteele olid ära eksinud. Rekkasid oli muidugi megalt.
Sõit jätku kottpimedas ilma viperusteta kuni Lyonini. Vahepeal oli miski tasulin tee, pidin loovutama kuskil 15 euri kanti. Lyon, vaatasin kella sõita oli jäänud tsikli odomeetri ja arvutuste järgi umbes 200 km ja aega 2,5h. Ohkasin kergendatult, peaks olema reaalne. Eemalt paistis silt, suure kirjaga MARSEILLE ja ... ¤%#"¤%¤?%&!!! .... ¤%#"¤%¤?%&!!! ....¤%#"¤%¤?%&!!! ei hakka seda siin piisavalt kordama kilometraazhiga 350 km. Lugesin küll Iron Buti lehelt, et ära usalda oma tsikli odomeetrit, valetab risu, aga läksin ikka selle õnge. 2,5h, 350km, väljas endiselt kottpime, lubatud 130 km/h, ¤%#"¤%¤?%&!!! peab jõudma. Ega ma ilma asjata sõitnud 33,5 tundi, et nüüd siis loobuda. Sisenesin uuele tasulisele kiirteele, loovutasin sisenemise eest mingid eurosendid. Sirutasin ennast korralikult, panin kindad tagasi kätte ja sõit jätkus. Bl@q ainult kiunatas, kui esimesed 2 käiku tühjaks puhusin ja sõit jätkus kurvilistel prantsusmaa kiirteedel rekkade vahel keskmise kiirusega kindlasti mitte alla 150 km/h, ehk siis reaalselt 190-ga kuskil.
Uni ja väsimus asendusid kiirelt adrenaliiniga. Alguses oli meeletult reastumisi ja teede ristumisi, hargnemisi, koondumisi ja teab mida veel. Lootsin et läheks aga kiiremini valgeks. Lõpuks hakkas ka koitma ja lõpp ei olnud enam kaugel. Püsisin ilusti keskmises kiiruses 150 km/h kuni 5-60 km enne Marseille'd otsustas mind saatus veelkord kimbutada ja valas mu üle paduvihmaga. Nahad vettisid kiiresti läbi, samuti kindad ja paagikott. Alles hiljem meenus, et paagikoti jaoks on kuskil kile olemas. Läbisin veel paarkümmend kilomeetrit umbes 100 km/h. Silt viitas, et varsti on bensukas, otsustasin seal oma sõidu lõpetada. 36h lõpuni oli aega vist alla veerandtunni. Tegin seal rahulikult ühe kohvi, helistasin mummule, ootasin kuni vihm raugeb, aga ei miskit. Siis sõitsin vihmaga meeletus ummikus viimased 40 km kuni Marseille'ni, selleks kulus pea 1h
Hotellis lugesin kokku kilomeetrid kasutades seekord AutoRoute ja tulemused on järgmised:


Nortälje - Helsingborg 633,5 km
Helsingör - Rödbi 200 km
Puttgarden - Marseille 1638,7 km
Lõpppeatus 42km enne Marseilled

Kokku: 2430,2 km

P.S. Vastus küsimusele, kuidas sai ühest tunnist kolm:
kuna aega kulus ka söömisele, siis äratuse panin mitte 1h peale saabumist vaid peale 1h peale söömise lõppu. Kella vaatasin tsikli pealt ja äratuse panin mobla kella järgi, mis oli rootsi ajas, ehk siis tund aega tagapool. Ärkamine võttis ka 10 min aega ja kokku tuligi 2,5h. Kui kella nägin, siis ümardasin seda oma peas veel natuke, eks siis kolme tunnini.

[tsiklonaut]

Siin on meie (kahekesi ühe mootorrattaga) matka tulemus peale 17200 kilomeetrit ja 5 nädalat kestnud Pärsia ja Lähis-Ida ekspeditsiooni, kus üleeile Poolas üks täis tatoveeritud t*raninaväänaja just viimasel päeval meile lambist äkiliselt ette keerates kogu asjale punkti pani, just siis kui koduni oli jäänud 800 kilomeetrit, just siis kui oled kogenud Iraani ja Ida-Türgi liiklust ja teid (mis Poola oludest lastemängu teeb) ja õhtuks kodus plaanisime olla...







Kindel on see, et oleme õnnesärgis sündinud - üle 100kmh kiiruse juures löödi meid umbes 30 kraadise nurga all auto esiosaga teelt minema puude vahele - rullusime üle nippli mitu korda, circa üle 20 meetrine lend, ise lendasin 5 meetrit tsiklist veel edasi, Kariina jäi ratta alla, kui tagasi jooksin bensiin voolas paagist kulinal kuumade leegitorude ja ta jalgade peale, ta oli veel pooleldi meelemärkuseta tol hetkel. Läbi adrenaliini tundus täislastis ratas kui õhk-kerge pealt ära tõstmisel üksinda. Meeter ühele poole üks puu, meeter teisele poole teine puu.

Märgade plekkide asemel jäid hoopistükki kõik kondid (esialgse analüüsi) järgi terveks, ehk peale kiireid (ebakompetentsete) Poola arstide röntgeneid tundus kõik korras olevat. Põrutus oli muidugi meeletu selliselt kiiruselt - juba teist päeva iga liigutuse peale "aa" või "oo", arstide sõnul peab kindlasti lisauuringutele minema.

Ehk siis moraal mootorratturitest kolleegidele: kasutage alati HEAD ja täiuslikku sõiduvarustust (ka kuuma ilmaga!), ilma milleta oleks meie konditsioon kõvasti halvem olnud ja väga väga soojalt SOOVITATAVALT kasutage tugevast alumiiniumist külgmisi enduro kohvreid - need päästsid meie jalaluud ja olulise osa hõõrdumist asfaldil ning teeäärel, BMW bokseri silindrid koos mootori kaitsetega muidugi mängisid kah siin oma väga positiivset osa. Ent, raudpolt kindlasti plastikkohvrid (rääkimata riidest või nahast) oleks sajaks tükiks olnud ja me praegu haiglas istunud.

Mootorrattast pole praktiliselt midagi alles peale mootori - maha kandmisele tundub asi olevat. Eks kindlustuseksperdi arvamus otsustab väga tumedana tunduva tuleviku...

Kulgege turvaliselt ja arvestage alati teistega, Margus

[Vadi]

Siin on meie (kahekesi ühe rattaga) matka tulemus peale 17200 kilomeetrit ja 5 nädalat kestnud Pärsia ja Lähis-Ida ekspeditsiooni, kus üleeile Poolas üks täis tatoveeritud t*raninaväänaja just viimasel päeval meile lambist äkiliselt ette keerates kogu asjale punkti pani, just siis kui koduni oli jäänud 800 kilomeetrit, just siis kui oled kogenud Iraani ja Ida-Türgi liiklust ja teid (mis Poola oludest lastemängu teeb) ja õhtuks kodus plaanisime olla...







Kindel on see, et oleme õnnesärgis sündinud - üle 100kmh kiiruse juures löödi meid umbes 30 kraadise nurga all auto esiosaga teelt minema puude vahele - rullusime üle nippli mitu korda, circa üle 20 meetrine lend, ise lendasin 5 meetrit tsiklist veel edasi, Kariina jäi ratta alla, kui tagasi jooksin bensiin voolas paagist kulinal kuumade leegitorude ja ta jalgade peale, ta oli veel pooleldi meelemärkuseta tol hetkel. Läbi adrenaliini tundus täislastis ratas kui õhk-kerge pealt ära tõstmisel üksinda. Meeter ühele poole üks puu, meeter teisele poole teine puu.

Märgade plekkide asemel jäid hoopistükki kõik kondid (esialgse analüüsi) järgi terveks, ehk peale kiireid (ebakompetentsete) Poola arstide röntgeneid tundus kõik korras olevat. Põrutus oli muidugi meeletu selliselt kiiruselt - juba teist päeva iga liigutuse peale "aa" või "oo", arstide sõnul peab kindlasti lisauuringutele minema.

Ehk siis moraal motomatkajatele kolleegidele: kasutage alati HEAD ja täiuslikku sõiduvarustust (ka kuuma ilmaga!), ilma milleta oleks meie konditsioon kõvasti halvem olnud ja väga väga soojalt SOOVITATAVALT kasutage tugevast alumiiniumist külgmisi enduro kohvreid - need päästsid meie jalaluud ja olulise osa hõõrdumist asfaldil ning teeäärel, BMW bokseri silindrid koos mootori kaitsetega muidugi mängisid kah siin oma väga positiivset osa. Ent, raudpolt kindlasti plastikkohvrid (rääkimata riidest või nahast) oleks sajaks tükiks olnud ja me praegu haiglas istunud.

Motost pole praktiliselt midagi alles peale mootori - maha kandmisele tundub asi olevat. Eks kindlustuseksperdi arvamus otsustab väga tumedana tunduva tuleviku...

Kulgege turvaliselt ja arvestage alati teistega, Margus

Tere tulemast klubisse

[Mari Öö]

mina pole viitsinud siia teemasse eriti kirjutada. sest et minusugune grafomaan kirjutab neli lehekülge iga reisipäeva kohta ja seda ei kannataks ükski valge mootorrattur foorumis välja. aga kui kellelgi on nädalajagu vaba aega, siis võib kaevuda mu kodulehekülje sisse http://www.hot.ee/marioeoe seal vasakul on link olulistele asjadele. vot sealt otsigi reisijutte. äsja panin üles tänavuse, balti tiiru oma.

[borx]

nonii,
otsustasin minagi oma esimese "suure" sõidu teha. Vaatasin pingsalt kogu eelmise nädala ilmateadet ja lõpuks tundus laupäevane ilm- "vähese ja vahelduva pilvitusega, vihma võimalus väike" bro olevat ja otsus küpsenud- pisut Eesti peal ringi vaadata. Hommikul ärgates ilm nagu lubatud- vähe külmavõitu aga muidu komps. Korjasin kodinad kokku ja ratas garaazist välja. Siis hakkas sadama vihma... . Kuna plaanid tehtud ja jonn ka kõva sees, siis kuradile kõik ja teele. Peale Rakveret olin ma kaotanud kogu oma lugupidamise limajaama ja ülemise korruse vana vastu, Jõhvi jõudes jõudsin ma veendumusele, et ta PEAB olema lätlane- taevast tuli seenekat, siis padukat, siis rahet(valus), siis äikest ja jälle padukat. Peipsi ääres sai tal ilmselt vesi otsa, kuid ta pakkus kiirelt samaväärse meelelahutuse- korraliku tormituule ja otse loomulikult...täpselt vastu. Tartuks oli mul tunne, et keegi on kaelast läbi ajanud kaks rauast armatuuri ja need tuliseks ajanud. Edasi läks sõit Valka läbi Võru, kus mind järjekindlalt seiras üks pilvejupp, kust tuli vahelduva eduga rahet kui ka vihma. Siis sai mõõt täis, otsus- suund kodu poole, Läbi Pärnu Tallinna. Kuna kõik polnud veel proovitud, siis vahelduseks oli liiklus suunatud Karksist kuni Pärnu- Jaagupini poristele, auklikele ja liivastele külavaheteedele, kus cruiseriga sõitmine on üks vahva ja mõistusepärane tegevus. Egas midagi, õhtul kell 23:30 olin kodus tagasi, väsinud ja üllatavalt rahulolev. Päeva läbisõiduks sai 745 km. Kirja panema seda sõidujuppi pani mind mitte niipalju soov jagada oma muljeid kui see, et ma lõpuks hakkasin aru saama, mida tähendab sõita pikka maad ja tegelikult kui fun see on, olenemata mõningatest ebamugavustest teel. Müts maha teie ees, mehed ja naised, kes te niisuguseid vahemaid "hommikusöögiks" sõidate!! Nüüd ega midagi muud kui- kas ostma tuuleklaasi ja kinnist kiivrit või talv läbi kätekõverdusi ja kaelaharjutusi, et järgmisel aastal vähe pikemaid sõite ette võtta. Kummardus ka minu naisele, kes terve selle tee nurisemata ja huumoriga vastu pidas!

Alar

[kris.]

Ma ei tea millist ilmaennustust Sa jälgisid aga näiteks http://www.theyr.net/cg/cny/I203763/F=js*NA näitas pilvede liikumist üsna sarnaselt Sinu marsruudiga . Ise jälgisin pingsalt Tallina kohta käivat ennustust ja see läks küll >90% ulatuses täppi.

terv
Kris.
XVZ-13 TF - Big Blue Light

[borx]

Tänud, Kris, tundub asisem sait olema, kui EMHI.

terv.
Alar

[Laid]

Kasutan oma töös samuti theyr-i ja harva kui nad eksivad. Siit ettepanek modedele sättida theyr.net link avalehele.

[sang]

Umbestäpselt kuu aega tagasi tegime puhkuse lõpetamise puhul ühe väikese mootorrattamatka Hiiumaale-Saaremaale. Idee oli järgmine: võtta tsikkel (BMW R1100GS antud juhul), laadida peale matkavarustus (sest ei olnud soovi Eestimaa pinnal hotelliomanikele maksta) ja tutvuda natuke meite suursaartega. Matka pikkuseks planeerisime umbes neli päeva, plaan oli sõita mootorratastega Tallinnast Noarootsi ja natuke seal ringi vaadata, siis laevaga Hiiumaale, sealt edasi Saaremaale ja siis tagasi koju.

Me (ehk siis mina ja elukaaslane Evelin) ei läinud teele päris kodutööd tegemata. Kõigepealt elamine. Kindel otsus oli loodusläheduse eelistamine. Mõtled - looduslähedus, toksid brauserisse – http://www.rmk.ee. Ehk siis magamise planeerisime RMK tasuta metsaonnide baasil. Igaks juhuks otsisime välja ka telkimisteenust pakkuvad kohad (mida ei läinud vaja) ja sidusin mootorratta külge telgi (mida läks vaja). Aga ärgem tormakem ette.

Edasi tuli uurida, mida saartel teha-vaadata. Mõlema maatüki info leiab veebist lihtsalt, vastavalt http://www.saaremaa.ee ja http://www.hiiumaa.ee. Veeb tundus suuremal saarel parem olevat, sai info kompaktselt ja sujuvalt kätte. Samas aga, kes seletaks ära, mis mõte on kõik saare suuremad ja väiksemad huviväärsused koondada ühte tähestikulisse registrisse? Koostada lihtne, aga kasutada praktilises turismis kohutavalt tüütu. Hiiumaa veeb oli ja on natuke tüütumini kasutatav, tegemist on eelkõige viitadekogumiga erineva taseme ja kujundusega veebidele. Samas aga õnnestus sellest sasipuntrast leida Hiiumaad väga hästi tutvustava raamatu veebiversioon. Raamat ise hea, ainult et tüütu oli seda leht-lehe haaval kopida. Äkki oleks PDF (kasvõi tasuline) mõttekam?

Igatahes, liiga kaua koha peal passitud, teele! Lääne poole minekul ei kasutanud mitte põhimaanteed (ei viitsinud rekkade vahel ukerdada), vaid sai ette võetud tee Keila-Padise-Linnamäe-Haapsalu. Juba ainuüksi see tee on põnev. Kes läheb Tallinnast välja mööda Paldiski maanteed, saab enne Keilat uudistada kohe te kõrval asuvaid tsaariaegseid Tallinna kindluslinna kaitsevööndi rajatisi. Peale Keilat tuleb põnev koht Rummus, kus näeb oma silmaga vangla ära. Järgmisena jääb teele Padise klooster, samuti huvitav koht. Üldiselt, kel huvi on, võib väga mitu nädalavahetust Harjumaalgi ringi sõita mööda põnevaid kohti, vastavad reisiraamatudki on olemas ja kaubandusvõrgus saadaval.

Me ei sõitnud otse Haapsallu, vaid tegime kõrvalepõike kruusateedele. Vihterpalu, Nõva, Dirhami sai läbi käidud, lisaks veel Noarootsis mõnedki kohad. Nii jõudsimegi Haapsallu õhtul kella viie ajal. Sel ajal kui Tallinnas on liikluses tipptund ja närvitsemine, on seal vaikus ja rahu…. Väga sobilik. Olles juba täis tuubitud erinevaid elamusi, ei hakanud me tutvuma ei Haapsalu linnuse ega raudteejaamaga, sõime vaid kõhu täis, ostsime õhtuks-hommikuks nosimist ja suundusime sadamasse.

Praam nagu praam ikka, mis sellest ikka rääkida, kui siis ehk veelkord meelde tuletada pealelaadijate palvet, et tsiklimehed võiksid alati reisijate rivi ees olla ja esimestena peale sõita.

Sõidu ajal uurisime kaarti sooviga leida öömaja saarel. Kõige sobivam tundus olema umbes saare keskel metsa sees asuv onn. RMK oli juurde lisanud hoiatuse, et mitte eriti kergesti leitav, aga see mind ei pelutanud üldse, Regio atlasest tundus täiesti piisavat. Niisiis pidime legendi järgi sõitma asulasse X, sealt keerama tee Y peale ja pärast kindlat arvu kilomeetreid metsa sisse keerama. Kui saarel jõudsime, siis juba hämardus, kui hakkasime jõudma õigesse ärakeeramise kohta, oli juba päris pime. Ebameeldiv uudis oli see, et ma olin vahepeal suutnud taskulambi ära kaotada, see oli paagikotist välja lipsanud mingil hetkel, põhjuseks minu hooletu pakkimine. Nii et õpetuseks kõigile: iga kord vaadake üle ja mõelge läbi, kuhu te oma asjad panete.

Igatahes, olime keset Hiiumaa metsi, oli pime ja me otsisime onni. Kaardist mäletasin umbes niipalju, et kruusatee läheb üle pinnasteeks ja sellest samast kohast keerab teine pinnastee paremale, mille ääres ongi onn. Loomulikult ma ei hakanud pidevalt tsikli seljast maha ronima ja kaardimappi kotist kilede vahelt välja õngitsema, et siis kaarti ja teed tsiklitule valgusel kontrollida, usaldasin oma mälu. Niisiis: sõidan mööda kruusa, ees läheb tee kitsamaks ja kehvemaks ja üks tee keerab paremale. Bingo!

Oli jah pinnastee. Aga mida tähendab pinnastee Hiiumaal? Õige, lahtine liiv! Ukerdasin rööpasel liivateel umbes kolm-nelisada meetrit (õnneks olid uued rehvid all ja tsikliks GS, muidu oleksin vist suuremas jamas olnud), siis tüdisin. Ümberringi mets, pime, ei mingitki märki mitte mingisugusest onnist. Ja tegelikult, kui see on oleks ka kohe tee servas olnud, oleksime sellest ikkagi mööda sõitnud, sest lihtsalt ei olnud midagi näha, bemari tuli on raami, mitte rooli küljes, nii et väga palju külgedele ei näe. Kopp oli kah ees. Lõpuks keeras mingi väiksem rajake teelt maha, sinna minagi koos tsikliga. Kraam maha, telk püsti (igaks juhuks ja õnneks kaasas), magama, küll hommik on targem. Veel üks praktikast saadud õpetus: alati olgu sellistel matkadel igaks juhuks kuskil 1,5l pudel vett. Seda kulub ikka ja sa ei tea kunagi, kuidas on veega seal, kuhu sa lähed.

Hommikul ajasime kargu jälle alla. Öö möödus mitte kõige rahulikumalt, sest mastimändide mühin oli vägev, lisaks käis vist kogu metsarahvas meie telki ja tsiklit nuusutamas, pidev tatsamine ja tramburai käis ümber telgi öö läbi. Päevavalges vaatasin kaarti ja märkasin saatuslikku viga, olin metsa vahele ära keeranud üks tee liiga vara. Mis seal ikka, asjad kokku, peale, minema. Ukerdasime sama teed tagasi ja alustasime ametlikku ekskursiooni.

Hiiumaa on turistile seepärast mõnus, et saare välimist äärt pidi jookseb korralik asfalttee, mis läbib suurt enamust kõige huvitavamaid kohti. Ka netist kopitud raamat järgib just seda ringi, nii et oli väga mugav alustada kohast X sõitu ja saada päeva lõpuks ringiga maha. Ma ei hakka kogu marsruuti pikemalt läbi ketrama, aga tahaks rõhutada, et hiidlased on vaeva näinud turistide jaoks. Esiteks, eelmainit raamat, lisaks tähtsamate mälestiste juures seisvad suured infotahvlid. Eriti huvitav oli näiteks Kärdla-lähedane kraatritutvumiskoht. Teine särav leid oli Kõpu tuletorn, vist ainus tuletorn Eestis, kuhu saab sisse ja üles. Lühidalt: me saime pildi ette Hiiumaa rikkast minevikust ning elust-olust. Käisime ka Eesti surfiparadiisis Kõpu poolsaare tipus. Vaadanud mõnda aega septembrisest merest välja ronivaid kergelt siniseid surfareid veendusin järjekordselt, et tsiklism on siiski väga normaalne ja alalhoidlik hobi.

Kuna praam kahe saare vahel liigub vaid vara hommikul ja õhtul, otsustasime, et veedame veel ühe öö Hiiumaal, et hommikul sadamasse tuisata. Ka üks RMK onnidest oli täiesti mõistlikul kaugusel. Seekord oli onn leitav, majake oli mõnus ja hubane nagu sellised onnid ikka. Varahommikul tuiskasime praamile.

Teel Saaremaa poole valitses kerge segadus, et kuhu nüüd kõigepealt minna. Pärast mõningast kaalumist leidsime, et läheks enam-vähem otse Kuressaare peale, väikeste jõnksudega siia-sinna huviväärsuste juurde. Märgiksin veelkord, et Saaremaa puhul oli huviväärsusi tüütu otsida, tuli nimekirjast vaadata, mis koht jääb valitud tee peale. Aga me saime mingi plaani valmis.

Saare peal läksime kõigepealt penssu laadima (NB, mõlemal saarel on tanklaid hõredalt, nii et enne reisi soovitan natuke planeerida marsruute vastavalt tanklatele, eriti kui tsiklil väike paak). Tanklas juhtus müüjaks olema vahva vana, kes näinud, et uurime kaarti uurimaks kuhu nüüd, pakkus enda abi ja andis rohkelt vihjeid, mida teha ja kuhu minna. Näiteks igasugused maalinnad tasuks kohe vahele jätta, tegemist on vaid kuskil paksus metsa asuvate kergete küngastega, mille leidmine võtab tükk aega ja kohale jõudnuna nendid vaid, et siin ma nüüd olen ja lähed edasi. Tänu papile hindasime oma plaanid ümber ja asusime teele.

Käisime mõne vana kiriku juures ja jõudsime välja Kaali kraatri juurde. Viimati käisin seal umbes 15 aastat tagasi ja kontrast on vägev. Kaali meenutab väga keskmist Ameerika kolkamuuseumi, kus on mingi huviväärsus (sinna viib kena tee), turistid pildistavad end ja auku seal, siis suundutakse aga asja tutvustavasse muuseumisse, mille lõpus suunatakse sind sujuvalt poodi. Kui juurde lisada veel pseudohistoristlik arhitektuur, siis on flashback USAsse pea täielik.

Kahjuks on Kaali ka peaaegu ainus Saaremaa huviväärsus (OK, Kuresaare loss ja Sõrve majakas välja arvata), kus oli midagi tehtud turistide heaks, kus sa said mingitki adekvaatset infi, millega tegu ja kuidas siin elu on olnud. Kontrast Hiiumaaga on vägev, teadliku turisti püüdmise asjus on Saaremaa tugevalt maas. Aga samas see ei tundugi vist sealne prioriteet olema, kui õlletoobrid ja GO spaad toovad niigi palju sulli ja feimi. Saaremaa on ju nii tugev kaubamärk, et pole vaja vaeva näha turistide ligimeelitamiseks.

Mis siin ikka pikalt jahuda, lõunaks tuiskasime Kuressaarde. Tasumata kaubaline teadaanne magusanautlejatele: Kuresaare vanalinnas, mingil tänaval Lonkava Konna ja Kapteni kõrtsi vahel asub pirukapood, kus müüakse ÜLIhäid saiu-saiakesi-kooke. MUST GO koht kõigile! Linn linnaks, loss lossiks. Kui siis ehk niipalju, et viimase ekspositsioon oli mõnes detailis natuke naljakas, seletavatel siltidel kasutati linnanimena Kingiseppa jms.

Sel päeval otsustasime sõita tagasi põhjaranda, et siis sealt umbes tulevase suursadama kohast hakata vaikselt vastupäeva Sõrve poole minema. Saaremaa teed pole enam nii ringsõidusõbralikud. Erinevalt Hiiumaast on Saaremaa suuremad ja asfaldiga kaetud teed lehvikujulised, koondudes Kuressaarde. Mööda rannikut sõites on tee kvaliteet kohati päris kehva, baik või kroom kindlasti ei naudi kümneid kilomeetreid kruusa. Aga samas, loodus on ilus ja nauditav. Väga huvitav koht on Vilsandi looduskaitseala. Osaliselt on see ka suure saare peal, nii et saab umbes pildi ette. Loomulikult sai käidud ka selle viltuse majaka ääres ja tunnetatud maailma serva peal olemist. Seal see tunne on.

Seekordne (ja järjekordne RMK) öömaja asus Sõrve poolsaarel. Saaremaal on neid onne märksa hõredamalt, nii et oli suht sundvalik. Maja ise vahva, paksu metsa sees endine esimese Saaremaa (ja vist ka Eestimaa) metsavahi majakoht. Autoga ligi ei pääsegi, GS ukerdas mööda väikest rada ikka kohale. Nüüd õppetund kõigile RMK onnide fännidele: minge varakult kohale, eriti nädalavahetusel. Me jõudsime umbes viieks-kuueks kohale, sõime-jõime nautisime, keerasime juba magamagi. Kuskil kell pool öö hakkas ukse taga kobistama mingi onkel. Paotasin ust, seal seisab üks kohalik Romeo, mõlemas käes kilekott hea-paremaga ja selja taga tipsi. Mees oli loomulikult ülipettunud, et keegi on tema kena kohakese hõivanud. Ma pakkusin talle küll lahkelt, et lae peal on magamisruumi küll, aga see ei sobinud talle ja tegelikult poleks eriti sobinud ka meile. Nii ta lahkuski kuskilt mujalt pleissi otsima.

Järgmisel varahommikul siis Sõrve säär (muuhulgas tatsas ühel väikesel metsarajal meile ette metsseaperekond. Meie üllatusime, nemad kohkusid) ja ringiga Padise kaudu Kuivastusse. Laevalt ei sõitnud veel kohe Tallinnasse tagasi ega külastanud ka kangelaslinna Lihulat, keerasin tsiklinina hoopis lõunasse, sõprade suvila poole. Nii jäi meil veel üks päev, pühapäev, üle puhkamiseks rahulikus keskkonnas. Viimasel päeval ei teinudki me suurt midagi peale kojusõitmise ja enne seda ka jaanuaritormi poolt omalt kohalt lahkunud sauna vundamendile tagasisikutamise.

Statistika: umbes tuhat läbitud kilomeetrit, neist kruusal u .40%, kui aga pikad ülesõidud (Tallinn-Haapsalu, Pärnu-Tallinn) välja jätta, siis tublisti üle poole. Tsikkel pidas hästi vastu ja õigustas end 100%, ma ei kujuta ette, milline tsikkel oleks seda sorti sõidul parem kui GS.

Mis siis kokkuvõtteks öelda? Loomulikult oli vahva ja loomulikult jäid nägemata paljud kohad, mida lihtsalt ei jõudnud ja mis võivad järgmiseks korraks jääda. Loomulikult jäi ka käesolevas lühivormis kirjeldamata palju väikesi mõnusaid seigakesi, kohti ja vaateid ilma milleta see reis poleks nii hea olnud.

Aga kõige olulisem: kullakallid, võtke oma tsikkel ja kaaslane ja muud head-paremat ning tuisake mööda Eestit nii palju kui veel vähegi ilma on. Ka ühe nädalavahetusega või pikendatud nädalavahetusega jõuab näha palju huvitavat ja saada palju positiivseid emotsioone.

[Silent Bob]

http://www.ekspress.ee/viewdoc/719B9FD5 ... 8F003E96C0

Sügav kummardus Tsiklonaudile

[Cowboy]

[kalle]

Nonii. mul on heameel avada reisikirjade teema sellel aastal. Siis alustuseks paar sõna pea otse sõidust tulnuna.

Selline talviselt paras ring Soomes viis taas kohalikule talvekokkutulekule.
Seekord Kurikkal, Seinäjoelt mitte kaugel. EMMK tiim liikus kolmel rattal ja lisaks siin kirjutajale olid pundis veel Raido ja Janc. Kohapeal selgus, et ka sel aastal oli ainus ise tsikliga kohale sõitnud naisterahvas just meie pundis
Ilmaga vedas, külma kõikus sõidul -2 kuni -8 ni või veits rohkem. Esimene ööbimine kohapeal langes küll -20 ni ja kuna ööbimine sel kokkutulekul suurtes telkides, siis mugavus ja soojus teadagi kujuneb vastavalkt olukorrale. Seekord olid korraldajad kütmisega veits laisad, niiet öösel oli telgis kohati värskendavad -4 kraadi
Järgmine päev läks siiski soojaks ja kuigi päike kadus päris ära oli ka tagasisõit päris kevadise ilmaga -2 kuni -5 kanti. Kilomeetrites mõõdetuna kogunes nädalalõpu röömu 750km jagu ja mulle küll tundub, et kevadet sai sellega tubli maa lähemale nihutatud Pildid tulevad ka varsti rippuma.

Kk

[racerx]

uhhh... Kalle sa oled ikka päris ekstreemsportlane

Miinus neljaga magada telgis.... Kui mul toas langeb alla 17-mne siis ma juba kergelt hakkab paanitsema

[kalle]

Siit siis mõned pildid viimasest talvisest sõidust mootorrattaga.

http://www.emmk.ee/component/option,com ... ,22/PageNo,/

Kk

[Lihunik]

Pole paha

[oldmoped]

Sai täna seoses ilusa kevadilmaga natukene liikumisteraapiat närvirahustuseks tehtud ja paar tunnikest võrriga mööda maakohtasid ringi kolistatud... http://oldmoped.karuperse.ee/talv/

Julgelt soovitan seda ka teistele, kel närvid toasistumisest krussis aga mootorratta iseloom ei luba talvel sõitmas käia - ostke omale talviseks väljaelamiseks mopeed... odav ja hea kerge püsti hoida... ja elu tundub kohe palju ilusam.

[Rõngas]

Millal (mis kuus) oleks kõige parem tsikliga minna Horvaatiasse ?

[Hr.Nõel]

isiklikult oma kogemustest soovitaks septembris.sai möödunud aastal käidud(kahjuks küll autoga).ilm nagu meil juulis.ja suurem turistide vool on lõppenud.

[CB500]

Millal (mis kuus) oleks kõige parem tsikliga minna Horvaatiasse ?

Ise käisime eelmine aasta mai lõpp-juuni, ka oli täitsa normaalne, turiste ei olnud palju. Küll aga oli kohati kooliekskursioone, aga mitte nii palju, et seganud oleks. Õhusooja oli piisavalt, kuskil seal kolmekümne tuuris, ööseks kukkus vist 24 juurde.

[Raitz]

Lühidalt, 4 mootorratturit-seiklejat saabusid rändamast. Teekonnalt Eesti-Läti-Leedu-Poola-Tsehhi-Slovakkia-Ukraina-Ungari-Slovakkia-Poola-Leedu-Läti-Eesti
16 päeva välismaal. 5300km.
Ah et kes?
Pinchu, Raitz, Jaxx ja Evely
Pildid: http://pilt.delfi.ee/album/283555/
ja jutu paneme ka kunagi kauges tulevikus kuhugi.
Mega oli

[CB500]

Panen omalt poolt ka linnukese kirja.
Mai lõpp-juuni esimene pool leidis aset motomatk Eesti-Rootsi-Taani-Saksa-Austria-Itaalia-šveits-Saksa-Poola-Leedu-Läti-Eesti.
Kokku 17päeva ja 6364km.
Käisime egoistlikult ühel mootorrattal ja kahekesi.
Kunagi saab juttu ja ehk isegi pilte ka.

[Karupoiss]

Panen omalt poolt ka linnukese kirja.
Mai lõpp-juuni esimene pool leidis aset motomatk Eesti-Rootsi-Taani-Saksa-Austria-Itaalia-šveits-Saksa-Poola-Leedu-Läti-Eesti.
Kokku 17päeva ja 6364km.
Käisime egoistlikult ühel rattal ja kahekesi.
Kunagi saab juttu ja ehk isegi pilte ka.

Kuna võib ka teisi huvitada, siis ma ei hakanud ES-i saatma, vaid küsin siin.
Mis raja Rootsist Saksani võtsite ja kuidas seal kaherattalisega sõita oli?
Juhul kui panite Taanist praamiga Saksamaale, siis palju nad mootorratta üleveo eest raha tahavad?

Kui viitsid ja aega leiad, siis kirjuta..

Ise loodan saada augusti viimaseks nädalaks end Eesti-Rootsi-Taani-Saksa-Poola-Leedu-Läti-Eesti teedele..