Käidud. Superäge ja soovitan ka kõigile teistele. Islandil olin kokku 2 nädalat, tagasiteel peatusin 3 päeva ka Fääri saartel. Läbisõitu kogunes 6344 km.
Laev Islandile väljub Taani põhjatipust ning laevasõit ise võtab aega umbes kaks ööpäeva. See on küll aeganõudev, aga kindlasti mitte hullem, kui läbi Läti-Leedu-Poola Euroopasse sõit. Laevapiletite hindu saab vaadata siit: http://www.smyrilline.com
Islandile tasub minna enduurokaga, sest põhilist sõidumõnu pakuvad ikkagi tavaautodele suletud mägiteed. Bike'i või tänavaratast sinna minu arvates vedada ei tasu, sest tavateed on sirged ja igavad (kui vaated muidugi välja arvata) ja erilist sõidumõnu ei paku.

Mägiteedel olevad jõed ei ole midagi väga kardetavat. Minul kogunes jõeületusi 12, sügavaimas jões kadus esiratas vee alla ära. Enne konkreetse tee läbimist uurisin järgi, kui sügavad need tõenäoliselt on - ehkki see võib ka ühe päeva jooksul üsna palju muutuda. Enne jõe ületamist käisin selle ka jalgsi läbi. Elementaarsed off-road sõidu oskused on muidugi vajalikud. Mina hakkasin Islandile mõeldes Männikul harjutama umbes aasta tagasi. Kõige keerulisemaks ei osutunudki jõeületused, vaid hoopis üks 20% protsendilise langusega ja teravate lahtiste kividega kaetud mägitee. Kukkumisi ette ei tulnud.

Väiksemateks viperusteks tuleb siiski valmis olla. Rääkisin Islandil umbes paarikümne tsiklistiga ja nendest pooltel olid olnud suuremad või väiksemad probleemid. Nt üks KTM 990 ja üks 1190 olid mõlkinud oma esimesed veljed, ühel BMW G700GS-il läks ABS andur, üks Yamaha 550 oli tõmmanud vett mootorisse (mis küll õnnestus sealt küünlaava kaudu ilma kahjustusi tekitamata välja peksta). Üks BMW 1150GS oli murdnud auklikul teel saba, Suzuki VStrömil läks keset jõge sidur ning Honda Varaderol tagaratta laager. Üks BMW G650GS käis üle külje ja poritiib ja kellad olid puruks. BMW 1150GS puhul on ka kindlasti snorkel vajalik, muidu eriti palju mägiteid läbida ei saa.

Minu 2 aastat vanal bemmil põrus lahti käepideme tuulekaitse ja katki läks üks tuuleklaasi kinnitus (ilmselt seetõttu, et olin GoPro tuuleklaasi külge kinnitanud ja vibratsiooni oli auklikel teedel liiast). Mõlemad probleemid õnnestus kohapeal kiirelt lahendada.

Kõik nentisid ka suurt rehvikulu, aga selles olid ilmselgelt süüdi väga raskelt koormatud rattad. Mina vahetasin kohapeal tagarehvi, aga seetõttu, et läbisõitu kogunes planeeritust mitu tuhat kilomeetrit rohkem. Arvestama peab, et kohapeal on varuosad väga kallid, seetõttu tuleks tsikkel enne reisi tipp-topp korda teha ja vajadusel varuosad kaasa võtta. Heidenau K60 tagarehv ja vahetus läksid mulle kokku maksma 250 eurot.

Seevastu pooltel ratturitel ei olnud üldse mingeid probleeme, sealhulgas ka ühel KTM 400EXC omanikul, kes oli enda sõnul juba 4000 km ilma õli vahetamata läbi sõitnud

Pikim Islandi mägitee (Sprengisandur) on umbes 200 km pikk, ilma tankimata tuli läbida ca 300 km. Mul oli kaasas plastpudelite sees 4 liitrit lisakütust, juhuks kui vahetult enne lõppu oleks tulnud mõne liialt sügava jõe pärast tagasi keerata. Vaja seda siiski ei läinud.

Kohapealt ratta rentimine on ka võimalik, aga see maksab minimaalselt 130 eurot ööpäev.

Loodus on Islandil täiesti uskumatu. Keegi märkis tabavalt, et kui kellegi unistuseks on Kuule lennata, siis Island on sellele kõige soodsam ja sarnasem alteratiiv. Paremini seda kirjeldada ei oskagi, mõned pildid katsun ka lähiajal üles panna.

Ma tean mida sa tunned, ise lähen kah ilmselt kunagi veel tagasi

Kadedus tahab hinge seest ää võtta
Just looduse pärast tahaks ise ka Islandil ära käia, olgu siis tsikli, auto või millega iganes. Juba aastaid tagasi lugesin ila tilkudes rattamatkajate reisipäevikuid..
Loodus on seal toores, selle sõna igas mõttes. Nagu geoloogiline Jurassic Park elusate eksponaatidega.

Mõned pildid: http://goo.gl/MZrCni

Paistab, et see aasta on eeslasi seal rohkem käinud. Sai seal oldud suht sarnasel ajal.

Kindel see, et väga ilusad ja imponeerivad maastikud, aga nii raskusastmelt jms üldiselt jäin arvamusele, et Island on üsnagi ülehaibitud koht, nagu paljud turistimülkad kipuvad olema, kus nö. karm "offroad" peaks olema ja arenenud maailma "offroadimehed" oma üüberkalleid maastureid ja viimase sõna tuunitud rally KTM tsikleid "testimas" käivad, et oma seikadest hiljem legende genereerida.

Minu ülltauseks paljud need "F" teed on GoldWinginga sõidetavad, kui vaid sõitjat on. Jõgede ületus on küll põhiargument takistustest, aga need on väga ajast sõltuvad - tihtipeale jõgi, mis õhtuti üle kubeme on varahommikul vaid jalatsi sügavune (liustiku sulavesi) - ise arvan, et kui väga sättida, siis saab hea tahtmise korral F26 ka tänavarattaga läbi lasta - rehvidest rõhku vähemaks lasta ja läheb nagu lepase reega kivisel rajal ka piiratud amordikäiguga rattal. Küttega majandab ka ära, sest enamus reisiratastaste paak võimaldab 300+ km. Pigem probleemiks on need vähemtuntud mitte-turistile mõeldud järelvalveta F-teed, mis enamasti vaid Islandit läbivate elektriliinide hooldusteed, neid sai mõnda proovitud. Vana rondistunud R1100GS-iga ilma snorklita (pmst täpselt sama nagu eelpoole mainitud R1150GS) erilisi probleeme polnud, mõned napikad ja veidi oma lollust, vaid korra tuli ka tagasi pöörduda jõe sügavuse pärast.

Julgeks väita, et võimekama tänavarattaga võite julgelt Islandile minna, kui vaid tahtmist on, Fääridele kindlasti. Vaatamist ilmselt jaguks ka Islandi peamisel "ringteel" kulgejale ja võib vahelduseks lihtsamaid f-teid proovida. Parim varustus Islandil ja Fääridel igatahes on igatahes hea vihmakeep ja käepidemesoojendused (eriti hea on veel elektrilise soojendusega jakk)!