Kuidas käituda kukkumise hetkel?

[Primo]

Mina olen kukkunud..eem...no ütleme kümneid kordi - nii metsas, männiku liivas, kaubanduskeskuse parklas, linnas kui ka maanteel (maanteekiirusega).
Kukkumist nagu ka sõitmist saabki õppida ainult praktikat kasutades.Teooria on küll õpitav kuid reaalses elus ei ole sellest suurt sttagi kasu.Samas, minu puhul võib öelda, et praktika ei õpetanud mind samuti (seda siis linnas ja maanteel).Metsarajal ja liivas olen küll targemaks saanud.Linnalaksud olid kõik mul enda süül ja ühtegi teist liiklejat kannatada ei saanud.Kõige humoorikam on ilmselt Nõmme teel kahe burksiputka vahelisel lõigul, kus hakkasin oma DR800'ga kõvatama ja ühel hetkel üle äärekivi sõites lihtsalt katapulteerusin sadulast.Stta kah, uuesti jalgadele, tolm nahkkombelt maha, ratas püsti ja edasi.Maanteelaks nii leebelt ei möödunud - ärkasin 20 tundi hiljem Maarjamõisa haiglas.Selle maanteeavarii kohta tahtsin ära märkida seda, mida ma täheldasin pärast oma varustust uurides.Creative mainis, et kukkudes lähevad käed automaatselt ette, et võtta enda peale esimene löök ja sellega maandada riski saada eluohtlikke vigastusi ülakehasse.See on õige, aga minuga juhtus natuke teistmoodi.Nimelt uurides kukkumisjärgseid vigastusi varustuses märkasin, et kõik kriimud-augud-mõrad on asjade esiküljel, kaasaarvatud seljakott(sel puhul siis vigastatud ainult seljakoti õlarihmad), kuid kinnastel ja käelabadel ei olnud ühtegi vigastust (ise ma persetki ei tea ja ei mäleta seda siiani), mis tähendab, et minu lend kulges suhteliselt näoga maapinna poole ning vaadates kiivrit, esimene asi, mis asfalti puutus, oli minu molu (aitähh Dainese ).Tea, kas ma lülitusin juba rattalt lahkudes välja või otsustas hallollus niisama käsi mitte välja sirutada .Ilmselt ma ei saa kunagi teada ka.