Kuidas käituda kukkumise hetkel?

[Õnnekas]

Talv on aeg, kus jääb vaba aega valmistamaks ette järgmiseks hooajaks, nii ka koolitamise kohapealt. Et parandada tulevaste mootorratturite ettevalmistuse kvaliteeti tekkis mõte, et koos seda tehes oleks tulemus tunduvalt parem. Teema, milles ma vajan Teie kõigi abi on kukkumised, sest selles osas ei saa kunagi olla liiga palju kogemusi. Seda kuidas ennetada kukkumisi on küll räägitud aga kuidas toimida reaalselt kukkumise hetkel, sellest on juba juttu vähem tehtud ja olen seda meelt, et siin tuleb mängu isiklik kogemus. Nüüd oleks vaja mõelda kuidas seda kogemust algajale edasi anda. Kel viitsimist, see ehk kirjutab siia omi mõtteid, minupärast vaielge ja tõestage endi seisukohti - see tuleb ainult kasuks.
Ette tänades Õnnekas.

[Nigga]

Vahetult enne kukkumist võiks nutma hakata...

[yeekim]

Endal asi suht värskelt meeles, paraku!

Ega seal midagi eriti mõelda pole, et teeks nüüd nii! Vaatasin, et teelpüsimisest midagi välja ei tule ning otsesõit vältimatu (lisaks veel vastutulevad autod), siis oli vist nii: tagapidur plokki, esimene peaaegu plokki, külg ette, külg maha ja ise rattast eemale!

Lihtsalt otsesõit oleks vist teise tulemuse andnud- puud, kraav, betoonpostidega okastraataed.......

Ei soovita aga valmis tuleks ikkagi olla.

Edu

Seda nutmise värki tuleb teha hiljem kui ratast vaatad...

[Õnnekas]

Vahetult enne kukkumist võiks nutma hakata...

Aitähh Nigga, ka sellisteks postideks olin ma valmis.

[frefighter]

Eks kõik oleneb ikka situatsioonist endast aga ühe nüansi omadest kogemustest tooks välja küll (kuigi ma pole mingi rinka-äss).

Kui peale kukkumist ootab ees pikem maa lohisemist, siis on väga tähtis hoida kukkumise hetkel krampilkult pead (et säästa põrutusest, kui pea vastu maad
käib) - et teadvusele kindlasti jääks. Kui kukkumise momendil pildi kotti paned, oled edasiselt 100% juhuste meelevallas... ja see ei ole mitte hea.
Selline teadlik käitumine on ming korra säästnud vastu sõitvate autode rataste alla lohisemisest (150m enda poolt kontrollitud lohisemist muutus lõpuks päris nauditavaks ).

Vastupidine näide, kus kukkudes pildi kotti panin lõppes minu jaoks peaaegu letaalselt.

Keegi võiks rääkida, kuidas kukkumise (külje mahapaneku) hetkel õlga säästa - tüüpiline, et saab viga ja ise ka korra õla välja kukkunud.
Ega neid rusikareegleid muidugi alati mahti kahjuks käiku lasta ei ole.

[Nigga]

Aitähh Nigga, ka sellisteks postideks olin ma valmis.

Ära pikka viha pea, lihtsalt ei suutnud noh...

[Kuzmitz]

Mis siin ikka vaielda- kui siis selle üle, kas kukkumises olin mina süüdi või kogu ülejäänud maailm...
Minule on kõrvade vahele pidama jäänud "kukkumiskursusest" järgmised asjad:

1. kui ümberminek on vältimatu, siis lase end rahulikult külili ja proovi tsiklist võimalikult kaugele saada. Meile tehtud harjutus oli selline: pidime suht suure kiirusega (ca 50-60 km/h) ennast koos rattaga külili viskama ja kukkumise hetkel tsikli endast eemale tõukama. Vajalik selleks, et üksi on palju ohutum libiseda/kukerpallitada, kui teha seda koos tsikliga. Kuni libisemise peatumiseni pidime võimaluse piires tsiklit silmas pidama, et see endale peale ei hakkaks tulema. Küsimuse peale, et mis vastasel korral teha, vastas instruktor, et nö "kontrolli all" oleva libisemise korral lükka tsikkel jalgadega eemale, kuid kukerpallitava ratta korral "looda, et ta lendab sinust üle või mööda" . Siin muidugi see asi, et meie tegime seda pulli siledal lennuväljal ja talvel.
2. Teine harjutus oli ootamatult ette ilmuv takistus, millest ei ole võimalik üle ega ümber sõita ega ka enne takistust seisma jääda vaid pead sellele otsa sõitma. Meil imiteeris "ootamatut" takistust kaugelt silma hakkav lumevall, mis oli ca 1,5 meetrit kõrge. Ülesanne oli lihtne- sõida kiirusega 50 km/h otse sinna sisse . Vahetult enne lumevalli sisenemist pidime tsiklilt otse üles hüppama... Kõrvaltvaadates nägi asi välja sedasi, et tsikkel lendas tohutu lumepilv saatel pea-aegu tervenisti valli sisse ja õhkukerkinud mootorrattur inertsist üle valli mõne meetri kaugusele lumme. Jällegi moraal oli see, et üksi on sul palju ohutum lennata, kui koos tsikliga. Ja teine asi on see, et niimoodi käitudes kohtus sa ainult maapinnaga, mitte ette tekkinud takistusega. Loogiliselt võttes toimib see ka ettekeeranud sõiduauto puhul, kui sul pole enam valikut. las see ratas põrutab autosse sisse, kuid ise tõukan end ülespoole ja loodetavasti lendan üle auto, mitte autosse sisse. Viimase näite puhul teoretiseerin, endal selline kogemus puudub.

[mufista]

Mulle on räägitud, et võiks oma liigeseid hoida nn rohkem maaga paralleelselt.
Ehk siis minu hooga kukkumisel ei lükanud ma mitte käelaba üksinda ette vaid pigem terve käe.
Juuresolev pilt ehk aitab mõista -> http://pics-by-liisi.fotopic.net/p43526587.html

Siis on veel räägitud, et asfaldil pigem libised ja see on parem kui murule lennata, sest muru pidi nn "katkuma" ehk siis hakkad uperpallitama jne.
Muidugi välja arvatud siis kui on teksad jalas.
Ja tsiklist vabanemine pidi parem olema kui sellega koos libisemine.

[Hurt]

Minul selline kogemus, et aastaid kaks tagasi sai linnakiirusel autole sisse sõidetud. Süüdi muidugi autojuht kes teed ei andnud ja mulle ootamatult ette keeras. Teha ei jõudnud midagi, vähemalt mitte teadlikult kuid pärast selgus et ikkagi mõne meetri oli musta jutti välja pigistand rattast. Rattaga sain pihta auto esiküljele ja ise lendasin koos kaasreisijaga üle auto asfaltile. Õnnetus oli õnnelik keegi tõsiselt viga ei saand kugi kiirabiga viidi mind minema küll. Põhjus oli selles et kui oleks teadnud varem seda tõde või kas või loogiliselt mõtlend et kokkupõrke korral kergita veidi perset ja lendad takistusest ilusti üle siis oleks munadega lömmi sõidetud bentsupaak ja jalaga kõveraks väänatud leks olemata olnud. aga eks järgmine kord on targem. avarii juhtus esimesel sõidunädalal ja ilma igasuguse varasema sõidukogemuseta. Pärast on kukutud küll ja küll kõik enda lollusest ja kiirusel 40-50 külili ja ka õnneks ilma tõsiste tagajärgedeta (mõned kriimud välja väänatud pöial jne) plastikut on küll pidand lappima

[creativ]

ainult teoreetiliselt kukkumist selgeks ei saa. õige kukkumine tuleb kogemustest. selleks et õieti kukkuda on seda vaja õppida nagu eeltoodud näites kus seda tehti võimalikult ohutus kohas ja ajal väikse kiirusega (talv, lumi ja isegi väiksel kiirusel on väga lihtne ennast kukkuma panna sest on sigalibe)
enamus enda kogemusi on ikka ja alati uudsed ning kukkumise algfaas on ettearvamatu kuidas tsikkel liigub ja sellega seoses ise. kui juba kukkumine on teatud pooles faasis siis saame oma käitumisega edaspidist mõjutada.
vot see üle takistuse hüppamine peab mõttes läbi käima kui välk et vastu võtta otsus et sedasi toimida. või siis intuitiivselt seda tehes sest varem on niimoodi õpitud läbi koolituse või enda kogemuste.
pehmes liivas on ka väga hea kukkumist õppida. liivas on kiirus väike ja tsikkel hakkab eriti varakult tegema kukkumiseelseid liigutusi. vänderdab all täiega. sellepärast leian et krossikaga või siis suure kärnaga endurokaga paksus liivas on kõige ohutum õppida esmaseid kukkumisteadmisi, sest ümberringi on pehme liiv ja kiirus väike. sealt juba edasi võib siis kõvema pinnase peale üle minna. liivasõidul on üks oluline eelis veel. seal õpid tsiklit alles õieti tunnetama. usun et seda arvavad enamuses kes seda kogend.
eelnev siis minu seisukoht omadele kogemustele toetudes.

[mayhem]

suht võimatu õpetada kuidas kukkuda, see peab ikka praktilise tegevuse käigus sisse kuluma. ise soovitaks kui vähegi võimalik oma tänavaratta kõrvale kasvõi pitbike hankida - sõita saab sõltumata aastaajast, kukkumine ei ole väga kallis, tekib mingisugunegi ettekujutus tsikli valitsemisest, lisaks hea füüsiline treening. lõbufaktor kah tunduvalt kõrgem kui platooniliselt asfalti neelates.

[jäme kobra]

Mnee,see liivas ohutu krossikaga kukkumine on ka selline joppamise asi.Kui yle lenksu lendad,kipub tsikkel järgi tulema ja kui veel juhuslikult piigid all,nagu mul 6nnestus kogeda...

[tramm66]

Vahetult enne kukkumist võiks nutma hakata...

Kusjuures tunnen salvestusseadmest suurt puudust juba aastaid. Näiteks olen tol hetkel uusi roppe sõnu leiutanud aga no ei mäleta pärast...

Aga jah - kuigi lendad niikuinii nagu jahukott, olen siiski proovinud võimalikult lapiti maanduda (sest küljelaksudest ribid ja rangluud juba päris hõredad). Ja kui maoli kelku panna siis käelabad üleval hoida (näpud ja randmed on juba suure tõenäosusega oma litaka selleks ajaks kätte saanud). Sellilli ka suht tore aga siis eriti ei näe kuhu minek...
Just avastasin, et kui teemasse tahaks midagi eriti asjalikku kirjutada siis peaks enne ullult palju mõtlema ja seda kohe momendil küll ei viitsi... las praegu jääb

[matti]

Kõige odavam on võtta tavaliste rehvidega jalgratas(mitte naistekas) ja minna kiilasjää peale sõitu harjutama, kui istudes vändates ei kuku, siis tõuske püsti ja näete kuidas alt ära lendab ratas, Üle lenksu lendamist saab harjutada suure hooga lumevalli sõites, ja üle tõmbamist tagarattalsõiduga. Ühtlasi võib proovida esiratast alt ära pidurdada ja tagupidurit kasutades külili lasta kiilasjääl.
Varustus seljas peaks lapsemäng olema. Mootorratas võib ju raskem olla aga kukud suht samamoodi.
Halvimal juhul murrad piduriheeblid ära. Või ka mõne puhul siis porikad plastmassist(lähevad külmaga rabedamaks).
Väga kangekaelne oled ja lenksust mingil juhul lahti ei lase siis võibolla ka midagi muud.
Tõenäoliselt ohutuim viis sarnane kukkumine selgeks saada.

[nisuunn]

Minul selline kogemus, et aastaid kaks tagasi sai linnakiirusel autole sisse sõidetud. Süüdi muidugi autojuht kes teed ei andnud ja mulle ootamatult ette keeras. Teha ei jõudnud midagi, vähemalt mitte teadlikult kuid pärast selgus et ikkagi mõne meetri oli musta jutti välja pigistand rattast. Rattaga sain pihta auto esiküljele ja ise lendasin koos kaasreisijaga üle auto asfaltile. Õnnetus oli õnnelik keegi tõsiselt viga ei saand kugi kiirabiga viidi mind minema küll. Põhjus oli selles et kui oleks teadnud varem seda tõde või kas või loogiliselt mõtlend et kokkupõrke korral kergita veidi perset ja lendad takistusest ilusti üle siis oleks munadega lömmi sõidetud bentsupaak ja jalaga kõveraks väänatud leks olemata olnud. aga eks järgmine kord on targem. avarii juhtus esimesel sõidunädalal ja ilma igasuguse varasema sõidukogemuseta. Pärast on kukutud küll ja küll kõik enda lollusest ja kiirusel 40-50 külili ja ka õnneks ilma tõsiste tagajärgedeta (mõned kriimud välja väänatud pöial jne) plastikut on küll pidand lappima

Omal oli augustis selline juhus, kui maanteel vastu tulev auto tegi vasakpööret ja mulle tuimalt ette keeras. Tagantjärele mõeldes on suhteliselt raske mõelda tegevustele (enda kergitamine),et mida teha sellistel hetkedel, sest aega selleks on liiga vähe. Teoorias on seda suhteliselt lihtne teha ning ka tahtlikult praktiseerides. Kuid juhul kui oleks aega sellele mõelda, siis suudaks sellise õnnetuse juba ära hoida, sest sõiduvõtted on rohkem käe sees, kui mõte ennast kergitada. Samas tuleb arvestada ka seda, et iga olukord vähemalt liikluses on kardinaalselt erinev ja ettearvamatu. Omal õnnestus ühe küljega jääda auto ja ratta vahele ning alles seejärel üle auto külje lennata. Maandumist kontrollida sellisel hetkel on praktiliselt võimatu. Peab vist lootma heale õnnele

[Nozzu]

1. kui ümberminek on vältimatu, siis lase end rahulikult külili ja proovi tsiklist võimalikult kaugele saada.

Võib-olla jah kui ümberminek on vältimatu aga muidu on mulle siit-sealt kõrvu jäänud, et mitte mingil juhul ei tohiks ratast hüljata. Ses mõttes, et kui näed takistust ees, siis viskad end kähku külili ja lohised vastu takistust.
Et rehvidel on oluliselt tugevam hõõrdejõud kui nahkkombel, siis tuleks proovida ikkagi kuni kokkupõrkeni rattaseljas istuda ning pidurdada-pidurdada-pidurdada. Eks selle tagumiku peal lohisemise jõuab pärast ära teha, kui hoogu siiski ei õnnestunud piisavalt maha saada.

Ja keegi rinkamees siit foorumist ju kunagi õpetas, et kui mööda maad lohisedes rullima hakkad, siis tuleks käed rinnale risti saada ja katsuda neid saeal hoida, vastasel juhul laperdavad need tölladi-mölladi ringi ning suure tõenäosusega murrad jäsemad oma keharaskusega ära. Sama teema jalgade kohta, et need tuleks proovida risti üle teineteise asetada ning krampis hoida. Mäletan ma õigesti?

[piloot]

Tsiteerides üht suurt juhti ja õpetajat siis soovitus oleks: kukkuda, kukkuda, kukkuda... ükskord peab ju selgeks saama.
Tegelikult on nii, et kahte ühesugust situatsiooni nagunii ei teki, kui läheb õnneks ja saad ilusa pika liu, kui aga hakkab loopima, ei jõua hoiada oma pead ega jalgu ega muid kehaosasid kuidagi. Väga suur lollus on lendamise faasis käed ette sirgelt ette panna, suur on võimalus randmed ära murda aga refleks on refleks ja proovi sa iga kord kõike õieti teha. Ma olen tähele pannud, et hetkest, kui maakeraga piki pead saad ja kuni ükskord seisma jääd, läheb ikka ilmatuma aeg mööda, just selles mõttes, et mida kõike mõelda jõuad, eriti siis, kui rullima hakkab - mõtled, et sooh, nüüd üks ring veel, kui oled kaks järgmist ära teinud, mõtled ikka, et nüüd siis viimane jne.
Kiiver peas ei maksa kohe sülitama ka hakata

[Hitchiker]

TEgelikult käib see nii kuramuse kiiresti, et ega siin mingit teooriat küll arendada ei jõua. Peamised võtted oleks ikka üritada tsiklist eemale saada ja ennast võimalikult kompaktsena hoida.

[creativ]

:
Väga suur lollus on lendamise faasis käed ette sirgelt ette panna, suur on võimalus randmed ära murda aga refleks on refleks ja proovi sa iga kord kõike õieti teha.:

vaata inimkeha pole loll. käed paneb inimene instiktselt ette sellepärast, et kaitsta ülejäänud keha. eriti pead ja rindkere. parem vigastada käsi kui saada vigastus, põrutus, torkehaav kehasse.
kui ei kasuta just erikaitsmeid siis peaks käed kukkumisel ette sirutama. või eeldaksid sa pea ees maanteesse puurida?

[margus014]

Ise mäletan seda kui sai paar aastat tagasi talvel Karujärve peal sõidetud (auto taga roolikelguga). Kiirust oli umbes 50-60km/h ja siis sai seal igast trikki tehtud. Kukutud ka, aga kuna kiiver peas, ülipaksud ja soojad riided seljas ega siis väga hull polnudki. Nii et see üks hea õppevarjant -sile maa -pole ohtu millelegi otsa lennata. Kui veel mingi paksem lumekiht ka peal siis saab kukerpallitamist ka harjutada

[jan22]

Motikaga poleks seda eales proovinud,surma ei taha saada.
Eelmine talv kui paar päeva oli lumi maas käisin igapäevaselt rolleriga(naelrehvidega) tööl ja see paar päeva andis hea ülevaate kuidas rolleri seljas püsida.Esimese päeva hommikul sain korduvalt lumel külge libistada ja jalg maas liugu lasta aga jäin püsti kuni firma väravani,seal oli korralik vall ees ja tulin paraja hooga otse sinna, pidurdada ei julgenud,et mitte sõiduteel küllili kukkuda.Panin hooga valli ja kukutasin end tagumendile,ise hoidsin rollerit kinni et palste puruks ei tee,natuke kapakil ja põlvili koobersamist ja olingi tagasi sadulas,tuld ja läbi ülejäänud lumevalli.Peale korralikult lumes rühkimist olin kohal.Koju naastes oli osaliselt lumi kinni trampitud ja siis läks alles libedaks,gaasi ei saanud eriti anda kohe hakkasa tagumine osa alt minema,jälle jalgadega toetust ja nii vaikselt sain hoo ülesse,sõiduteel autodega koos oli algul hea sõita,kõik liikusid aeglsaelt ja püsisin kergemini ühes voolus,kuid oht oli pidurdades suur kellelegi otsa sõita või pidurdades lihtsalt kiskus rollu alt ära.
Ootan juba huviga püsivat lund et saaks liugu lasta ja lumes mürada.

[motard]

Mina olin aastaid imestanud ja mõelnud, et kuidas ikka tsiklistid julgevad/suudavad ratta külili tõmmata kui ohtlik takistus ette sattub.
Küll aga suutsin seda sama ise instinktiivselt teha kui kurvis kaks autot kõrvuti teel seisid ja mööda enam võimalik kallutada ei olnud. Ratta pikali tõmbamist ei mäleta, aga lohisemisel, vaatamata pingutustele, pead hoida ei suutnud - kolm korda käis kiiver vastu maad. Järgmiseks raksatas juba lõualuu stangesse. Kogu tegevus toimus umbes 20 meetrise lõigu jooksul. Võibolla vähemagi ja aega võis kuluda sekundit 2 aga kohutavalt palju jõudis juhtuda ja kõik toimus justkui aegluubis. Selili libisedes ennast juhtida ei õnnestunud ja kuigi alguses olid jalad auto suunas siis kohale jõudsin täpselt näoga

Käesoleval suvel valisin kurvi minnes vale kiiruse ja instinktiivselt tõmbasin jälle ratta pikali. Sedakorda oli see aga suur viga, sest oleks ka muul moel saanud kukkmist vältida ja otse "metsa" sõites poleks ilmselt midagi juhtunud. Teelt välja sõitmine tundus hirmsam kui kruusal lohisemine.
Samas ei jõudnud jalga tsikli alt välja tõmmata ja tulemuseks oli väljaväänatud põlv, sest hüppeliiges jäi täpselt lenksu otsa alla samas kui põlv jäi paagi ja tee vahele.
Samas hea varustus hoidis ära kõik muud vigastused, marrastused, põrutused. Seega peaks harjutama seda jala kätte saamist ratta alt.

Siit küsimus - kas kukkumisel oleks targem jätta jalg tee ja ratta vahel ja eeldada, et saabas/püks kaitseb piisavalt kuniks ratas eemale lohiseb või tuleb see jalg ikka enne maapinnaga kokkupõrget kuidagi eest ära tõmmata ja kuhu ja kuidas seda siis teha?

[creativ]

Siit küsimus - kas kukkumisel oleks targem jätta jalg tee ja ratta vahel ja eeldada, et saabas/püks kaitseb piisavalt kuniks ratas eemale lohiseb või tuleb see jalg ikka enne maapinnaga kokkupõrget kuidagi eest ära tõmmata ja kuhu ja kuidas seda siis teha?

ei kujuta ette kust see aeg leitakse, et mõelda mis ma selle jala või peaga peale hakkan? või et krt mis ma täna sõin või ei tea kas bensuhind on juba tõusnud...? seda kõike siis kukkumise ajal...lohisedes, veeredes
mul on kukkumised alati üks välk ja pauk ja alles hiljem heal juhul tuleb meelde mis toimus. elus pole aega mõelda kukkumise hetkel mida teha ja kuidas.
aga see võib olla sellest et mul on nii aeglane mõtlemine ja jube pikad juhtmed, et laks käib enne ära, siis läheb veel jupp aega kui hakkan vaikselt aru saama mis juhtus.

[Postikoer]

tagaistujana jõudsin vaid karjuda (seda ise ei mäleta, aga juht hiljem ütles) ning ikka mitu korda mõelda, et millal nüüd siis valus hakkab. kõik käib jube kiiresti, aga samas aeglaselt. silmanurgast vist isegi nägin, millises suunas tsikkel põrutas.

[Habib]

Meile tehtud harjutus oli selline: pidime suht suure kiirusega (ca 50-60 km/h) ennast koos rattaga külili viskama

Mmm... puht huvi pärast, kelle kuradina sa töötad, kaskadöörina?

[piloot]

:
Väga suur lollus on lendamise faasis käed ette sirgelt ette panna, suur on võimalus randmed ära murda aga refleks on refleks ja proovi sa iga kord kõike õieti teha.:

vaata inimkeha pole loll. käed paneb inimene instiktselt ette sellepärast, et kaitsta ülejäänud keha. eriti pead ja rindkere. parem vigastada käsi kui saada vigastus, põrutus, torkehaav kehasse.
kui ei kasuta just erikaitsmeid siis peaks käed kukkumisel ette sirutama. või eeldaksid sa pea ees maanteesse puurida?

On need käed sul seal kuidas on aga see oleneb ikka kiirusest, kas puurid pea ees maasse või ei. Käed ikka ette (kui nad sirgelt küljel oleks lendaks ehk kaugemale, kui see eesmärk omaette on) aga sel juhul ikka küünarnukist kõverdatult

Meile tehtud harjutus oli selline: pidime suht suure kiirusega (ca 50-60 km/h) ennast koos rattaga külili viskama

Mmm... puht huvi pärast, kelle kuradina sa töötad, kaskadöörina?

Kuzmitz on jah, tehnilise kontrolli osakonnas kaskadööriks, kodus katsetatakse panni varred ja taignarullid ka kõik tema peal ära, kui laupäeva õhtul mudasena koju tuleb

[jan22]

Reaalsel kukkumisel ei tea midagi mõelda(pole aegagi),ehmatusest võimalik üldse kalmmerduda sarvedesse ja paned kümmnesse.Arvan et kui enne kokkupõrget midagi teha ei suuda või ei jõua oleks vist etem tagapidurit,küllili ja motikast eemale.Kuidas eelnev reaalselt peaks toimima pole ettekujutlust,mul veel ABS,see ei lähe ju plokki ja libisemisse.

[intz]

ei kujuta ette kust see aeg leitakse, et mõelda mis ma selle jala või peaga peale hakkan? või et krt mis ma täna sõin või ei tea kas bensuhind on juba tõusnud...? seda kõike siis kukkumise ajal...lohisedes, veeredes :twisted:
mul on kukkumised alati üks välk ja pauk ja alles hiljem heal juhul tuleb meelde mis toimus. elus pole aega mõelda kukkumise hetkel mida teha ja kuidas.
aga see võib olla sellest et mul on nii aeglane mõtlemine ja jube pikad juhtmed, et laks käib enne ära, siis läheb veel jupp aega kui hakkan vaikselt aru saama mis juhtus. :wack:

Ju see sõltub inimesesest (või olukorrast? või on üldse juhuslik?). Ise olen vaid ühe korra õnnetusse sattunud -- sõitsin väiksena jalgrattaga auto ette -- ja tookord jäi aeg praktiliselt seisma, kui olin ohtu märganud. Igasugu maale ja ilmale jõudsin mõelda ning lisaks pikalt-laialt olukorda analüüsida. Samas, pärast kõikvõimalike variantide läbi kaalumist ja otsuse tegemist võeti paus maha ja pandi hoopis fast-forward peale.
Mingis teemas rääkisin sellest vist detailsemalt ka, teist korda ei viitsi :). Igaljuhul täiesti müstiline kogemus.

[allan777]

kõigepealt tahaks mainida, et kukkumine avalikul tänaval/maanteel on kordades ohtlikum/valusam kui näiteks rinkal.

Rinkal on õnnestunud maoli olla 4 korda (murulesõite ei hakka arvestama)- kaks korda suht ohutult, st kurvist väljasõit, tõmbasin ratta püsti ja kui see kuskile lõpuks takerdus seal, siis maoli. no sellised kukkumised võrduvad jalgrattaga kukkumisega.
vähe hullem oli lugu kui sõitsin kurvis eesoleva tsikli tagarattasse, toimus midagi üleviske(highside) taolist ja maandumine oli õlg, pea jne. valus oli. aga luud jäid terveks.
kõige hullem pauk oli korralik klassikaline ja stiilipuhas highside pärnus trennis, otse Veldi eest . see oli ka laks mis on kõige paremini meelde jäänud. sirge, pidurdamine, käigud alla, hakkad kurvi sisse kallutma ja siis tunned kuidas mõnusalt sujuvalt perse alt läheb- siis jäi korra justkui aeg seisma. siis toimus haakumine uuesti ja hops...Velt ütles et nagu allveelaeva periskoop pea alaspidi rippusin ta ees õhus ja siis tuli jälle maandumine. see õhus olemise osa ja maandumine toimus väga kiiresti, siis ei olnud enam aega vaadelda midagi. maandumine toimus õla ja pea peale ja siis rullisin murule. ehmatus oli suur ja üritasin ennast kohe püsti ajada, ei võtnud kohe jalga alla. mõne hetke pärast sain kargu alla ja üritasin hakata siklit püsti ajama, siis avastasin et on topeltnägemine .... see oli päris rõve tunne- kogu nägemine oli duublis. see ehmatas kah korralikult ära. no natuke seal pilgutasin silmi ja ajasin tsikli püsti, siis tõmbas nägemise jälle paika enamvähem. mõned päevad olid aint peavalud natuke.
mõned ülevisked on õnnestunud päästa sellega, et kui tunned et perse alt ära hakkab minema highsaidi, siis ajad ennast sutsu sadulasse püsti(mitte täiesti püsti, vaid õhk sadula ja pepu vahele) ja üritad ratast püsti tõmmata- mõte selles et siis tsikkel käib pepu all vinta-vänta ära ja sõida edasi. kui perse sadulas kinni istud kivinäoga, siis on õhulend. mul vähemalt on selline asi töötanud.

tänaval on olnud olukord kus autojuht keeras ette vasakpööret tehes, siis õnnestus viimase hetkeni pidurdada mis kole, nii et perse hakkas tõusma juba ja viimasel hetkel pidur lahti ja autost mööda. üldiselt otsekolari ohu puhul on vististi parem vältida sissesõitu, proovida ikka mööda saada(viimase hetkeni pidurit ja siis pidur lahti ja mööda), et ei peaks autole otse sisse põrutama. isegi kui möödasõites maoli paned on ilmselt vigastused väiksemad kui autole sisse lastes.
kui kurvist hakkab välja kiskuma, näiteks maanteel, siis tavaliselt on parem kallata niipalju maha kui veel saab- jällegi, kui läheb alt ära on jama väiksem kui täie pasaga välja kimades. aga maanteedel ja tänavatel on ohufaktoreid väga palju erinevaid, nii et ühest retsepti täiesti vist ei saagi anda.

[matti]

Külg maha juba läheb asvaldil siis proovi ronida ratta pealoleva külje peale, mul ükskord siinkohal ainukese asvaldikukkumisega täitsa õnnestus selline tegevus, lenks banaan, pütt kriimustatud ise terve ja rattal ka väga viga polnud. Kiirust oli 70 km/h +, ei tasu ise läbimõeldamatult jahutusüsteemi ehitada....