Kuidas käituda kukkumise hetkel?

[417]

kummalisel kombel kõik väiksed kukkumised KTX iga on olnud välkiired ja ainult kõva vartstuse ragin ja meeleheitlikult masinast eemale mõte on meeles, kuhu käed jalad panin ei mäleta.Aga kaitsmed on olnud kriimulised ja kive täis.
Ainule kord kus siklist eralduda ei jõudnud oli siis kui Tapa lennuvälja ääres sõjaväelaste poolt kaevatud kaevikusse kukkusin.
Bikega aga oli pikem kukkumine kus tõesti aeg jäi seisma ja mäletad ( või äkki hoopis fantaasia vili) pea kõike detaile.

Lähenev kurv ja arusaamine et hindasin oma võimeid räigelt üle ja seda kurve ma enam läbi ei kalluta - peale seda läks aegluupi mõistus muutus äkki selgeks ja mõtted liikusid tohutu kiirusega. Tagumine ratas blokeerus , esimene oli piiripeal aga kiirus ei vähene , juba kurve lõpp aga kiirus ei vähene, väike lootus et äõkki õnnestub lasta tagumine pidur lahti ja
kurv ikagi läbi kallutada kuid hilja - blokeerus ka asfaldiäärsele prahile sattunud esiratas ja äkki oli tsikkel alt kadunud, paanika , misnüüd teha , kuidagi õnnestus ennast seljali satutada ,tsikkel oli jalaulatuses , püüdsin sellel jalaga anda kas pihta sain ei tea, ja siis nägin silmanurgast kuidas muidu normaalseslt küljel libisenud tsikkel tabas kivi, kuna enda kiirus tundus jab jõleväike olema suruśin kannad maha - se oli viga, kiirus oli ikka liiga suur - igasugune kontroll kadus peaga vastu maad õlaga puusaga kurat teab veel millega , viimane ring lõi hinge kinni.
fakk mõtlesin oli seda nüüd vaja tõusin püsti võtsin pooleldi mulda täis kiivri peast, jalutasin tsikli juurde ja võtsin süüte välja. Tõstsin tsikli püsti ja siis jõudis valu kohale, randme, õlas, jalalaba oli kuidagi hell, midagi kriguses hammaste vahel, mõtlesin et sahtel puhas kuid õnneks oli liiv ja kruus. mingit moodi sain masina teepeale vahtisin nirisevat jahutusvedelikku ja läkisn plasti kokku korjama.
Siis tuli Boob küsis midagi millest sittagi ma aru ei saanud, mingil põhjusel tahtsin varjata juhtunut ja pobisesin midagi stiilis et teen siin aega parajaks võimidaiganes selle asemel et abi küsida. kuna koduni oli 7-8km siis otsustasin et kui kannatab natukenegi liikuda lähen omal jalal koju.

kaks asja mis jäid pealuuse , viimase hetkeni "päästes" riskid kontrolli kaotamise ja paanikaga ja teine KIIVRI RIHM PEAB OLEMA PINGUL, tean et kui kiivrit peast ära võtsin polnud rihm mitte lõuaall vaid hambus.

niivähe kui eesti oludes lund on katsun kuutserkale kukkuma minna , vana siklivarustus selga ja lauaga alla laskma, üritan maksimumkiirusega minna poole kuutse mäe pealt paremkurve , sealt kust ilmselgelt pidamine kaob ja siis saavutada lohisemise veeremise üle kontrolli. Seda siis sööstlaskumis lauaga . Tunne pole hea kuid reaalselt saad kogeda kui võimetu sa tegelikult reaktsioonide vastu oled

väike pildike ka sündmuskohast
http://album.ee/album/382878/50023827

Analoogne juhus oli mul seesuvi R1 ga kuid siis õnnestus olukord ära päästa ja pooleldi külgees liikuv ratas kui minu arust oli piisavalt kiirus maas kaldesse lasta ja kurv ikkagi edukalt läbida. Võimalik et R1 sõiduomadused on SZR660 nest peajagu üle ja eks kogemused tegid ka oma töö.
KTM iga aga panin puhtalt otse põldu kui nägin et trajektoor tundub puhas olema. tegin hädapiduri ja selle asemel et küljeli lasta õnnestus kaks käiku allapoole tallata ja gaas põhja