Kuidas käituda kukkumise hetkel?

[Medic]

Teoorias/nõuandena pole lihtsalt võimalik kukkumise kohapealt kedagi aidata ennem u 3 kukkumist. See on kogus peale mida vähemalt ise "ohtlikke olukordi" jõudsin reaalajas analüüsima hakata.
Väga suur osa on siinjuures instinktidel kuid tuleb osata ka riskantset sõitu külma kõhuga võtta.
Parim soovitus, mis oskan välja mõtelda on:

1. Võtku odavamat tüüpi ratas(kui rahast kahju) & loomulikult ronida täisvarustusse.
2. Sõitku rajal seni kuni rada selge ning masina piirid ära tunnetatud.
3. Proovi oma rajaaegu parandada niipalju kui võimalik.
   Idee seisneb selles, et varem või hiljem sedasi ka kukutakse, st kukkumine tuleb kui üllatus.(parem taktika nn "kuku selles kurvis meedoti vastu") ning kõik toimub kontrollitud olukorras. (khm..hkm.. teatud mõttes)
   Eelmisest aastast on enda registrisse jäänud umbaes 10-14 kukkumist ning see aasta 3. Kõige tõsisem oli viimane "kokkupõrge" kitsega kes ilmselgelt "peatee" märki ignoreeris ning mulle katkise tsikkli ning tubli kogus marrastusi maksma läks.
   Viimase avarii käigus jõudsin enne kokkupõrget kaaluda varjanti kitsele otse vastu sõitmisest, kitsest mööda põikamisest & küllili pidurdamisest. Olgu üteldud, et üritasin mööda sõita, kuid loom jooksis nii "bulls eye" ette, et pidurdasin end siiski küllili.

Medic

[Dali]

Siinkohal ootaks huviga meister Korke pajatusi

[creativ]

see vintavänta tsikli käitumine on kruusal, mudas ja liivas niivõrd tavaline ning sadulast tõusmine sellejuures täiesti sissejuurdunud et sellele enam ei mõtlegi. ehk siis kukkumise vältimine on tegelikult oluliselt suurema tähtsusega kui mõelda sellele kuidas käituda kui oled kukkunud. seega põhjusega vaeva nägemine annab alati suurema effekti kui tagajärgede likvideerimine. sellest siis tõde et pigem peab sõiduoskusi lihvima mitte kukkumist õppima (kuigi kukkumise õppimine on igati tervitatav)
kaks tundi spetsiaalset sõiduõppimist hoiab ehk tulevikus ära mitu ettearvamatut kukkumist.
ja minu meelest on liivas, mudas oluliselt effektiivsem tsilkli tunnetust õppida kui seda teha kordades suuremal kiirusel kõvakattega teedel. mitte et nüüd promoda krossi või endurot aga tõesti see on nii. ja seda enam et krossi või enduro rajad on sellistes kohtades kus me teisi liiklejaid kõige vähem ohustame.
linnaliikluses sõiduõpe ei ole tsiklitunnetuse seisukohast küll õige koht harjutamiseks, rääkimata kukkumise provotseerimisest.
et oman nii linnas sõiduks sobivat kaherattalist kui ka hard endurokat siis olen väga hästi aru saanud kus mul tegelik sõiduõpe käib. ja selleks on männikukarjäär paraku mitte tänavad või maanteed...

[allan777]

promoda krossi või endurot aga tõesti see on nii. ja seda enam et krossi või enduro rajad on sellistes kohtades kus me teisi liiklejaid kõige vähem ohustame.
linnaliikluses sõiduõpe ei ole tsiklitunnetuse seisukohast küll õige koht harjutamiseks, rääkimata kukkumise provotseerimisest.

olen kusjuures täiesti nõus . kross oli muide esimene eelistus mul tegelt, kuid vanuse tõttu ei viitsi seal ennast niipalju lõhkuda ja samuti ka jõusaalis passida
aga krossika ost plaanis.

mina näiteks sõitsin aastaid jalgrattaga ekstreemi- st downhilli(munakas, kütiorg) ning freeride(toompea treppidest saab mõnusaid hüppeid otse alla sõites hooga )
kaherattaliste käitumine on kõigil enamvähem sama

[creativ]

mina näiteks sõitsin aastaid jalgrattaga ekstreemi- st downhilli(munakas, kütiorg) ning freeride(toompea treppidest saab mõnusaid hüppeid otse alla sõites hooga )
kaherattaliste käitumine on kõigil enamvähem sama

ja pole üldse paha vaid hoopis üliodav ja ohutu idee harjutada kukkumist jalgrattaga kasvõi suure hooga mäest alla sõites. ja kindlasti omades kaitsmeid ja kiivrit. sest kukkumise tunne on sama ainult kiirus väiksem, oht ratta alla jääda on teisejärguline (jalgratas on kerge ja selle alla jäädes ei juhtu suurt midagi) ning mis kõige tähtsam, odav. korralik jalgratas kestab sadu kukkumisi ilma et see läheks maksma kõige rohkem kui paar tuhat krooni. ja jalgratta soetamine on krosserist ka kümneid kordi odavam.

[allan777]

jalgratas on kerge ja selle alla jäädes ei juhtu suurt midagi) ning mis kõige tähtsam, odav. korralik jalgratas kestab sadu kukkumisi ilma et see läheks maksma kõige rohkem kui paar tuhat krooni.

ära nii ütle küll
tole ajal nendest kes sõitsid, odavaimad rattad olid alates kuskil 25 tuhat ja kallimad võitlustel lätlastel umbes 100 tuhat jne. ja juppe läks nagu leiba ja mitte oluliselt odavamalt kui tsikliga . need on spetsrattad, tavalise crosscountry pilliga saab kohe haiglasse
olen näinud ka igasugu traumasid- näiteks murdunud pedaal, mis läks jalga sisse(hüppe tulemus) jne . pm kõik sarnased laksud nagu krossis ikka. vahe selles, et varustus on kergem ja ei ole karme saapaid jne.
odav ei ole see ala kindlasti, meie sõitsime puhta kaifi pärast ja sama ka tsikliga. ka siis leidus linnas kurjasid pensionäre, kes tahtsid meid kaikaga peksta kuna me segasime neil nautida pühapäeva oma koera kakatades linnavahel jne
aga kui kellelgi huvi on, soovitan seda ala, väga kaif ja hoiab vormis hästi.
ja kiirused küündisid munakal umbes 70 km tunnis kindlasti, mis rattaga rada lastes ei olegi paha

see video annab aimu mis toimub toompea treppidel ratastega , enjoy

[creativ]

ära nii ütle küll
tole ajal nendest kes sõitsid, odavaimad rattad olid alates kuskil 25 tuhat ja kallimad võitlustel lätlastel umbes 100 tuhat jne. ja juppe läks nagu leiba ja mitte oluliselt odavamalt kui tsikliga . need on spetsrattad, tavalise crosscountry pilliga saab kohe haiglasse
olen näinud ka igasugu traumasid- näiteks murdunud pedaal, mis läks jalga sisse(hüppe tulemus) jne . pm kõik sarnased laksud nagu krossis ikka. vahe selles, et varustus on kergem ja ei ole karme saapaid jne.
odav ei ole see ala kindlasti, meie sõitsime puhta kaifi pärast ja sama ka tsikliga. ka siis leidus linnas kurjasid pensionäre, kes tahtsid meid kaikaga peksta kuna me segasime neil nautida pühapäeva oma koera kakatades linnavahel jne
aga kui kellelgi huvi on, soovitan seda ala, väga kaif ja hoiab vormis hästi.
ja kiirused küündisid munakal umbes 70 km tunnis kindlasti, mis rattaga rada lastes ei olegi paha

sa pead silmas spets varustust. see on muidugi hoopis kõrges hinnaklassis. olen ise tegelenud jalgrattamüügindusega mitmeid aastaid..
kukkumise harjutamiseks ei ole vaja 70K ratast. väga vinge BMX-i saab nt 10K-ga. ja mäest allakimamiseks et känasid harjutada piisab vanaisa meestekast! kui just vanaisa ei näe... Aga kiiver võiks olla korralik ja kaitsmesärk ja põlvekad ja muu selline kilakola.

[allan777]

väga vinge BMX-i saab nt 10K-ga.

no BMX on veel kolmas teema
ja meestekas on täiskaka, vanasti oli ereliukas millele pandi meesteka kahvel ja meesteka esiratas ja desnaa sadul ja võrrilenks millele keevitati pulk tugevduseks vahele jne , see oli õige pill. sellega hüpati ja tehti kah igasugu lollusi. muidugi oli vaja keevitada raami umbes kord kuus .

[pitbull]

rattaga kl ei soovita õppida ...kax käeluud poolex olnud...käimiskiirusel yleesiratta ja lenxud kõhtu...jne....ja kogemuste kohta kukkumisel...kukkumine on kriisiolukord kus inimene vastavalt oma reflexidele käitub erinevalt...mõni ei käitu yldse(ehk siis läheb krampi)...ma ei tea ..treenida olex nats kallis kui just stunt ratast ei ole..jah see olex kõige odavam aga isegi stunt rattaga ei tahax tankslaperit esile kutsuda....kyljemahapanekut proovix kl aga mite oma rattaga jälle ...yx huvitav juhus ka mitte omast kogemusest aga tallinnas juhtunust siiski....läx ka siis inimesel käest ära ja seljakott oli ka peal reaktsioon oli juhil siis selline et kuna seljakotil polnud vastavaid riideid siis tõmbas enda peale et tal mõnusam lohiseda olex kiirus oli mu mäletamistmööda vist 90

[creativ]

..yx huvitav juhus ka mitte omast kogemusest aga tallinnas juhtunust siiski....läx ka siis inimesel käest ära ja seljakott oli ka peal reaktsioon oli juhil siis selline et kuna seljakotil polnud vastavaid riideid siis tõmbas enda peale et tal mõnusam lohiseda olex kiirus oli mu mäletamistmööda vist 90

vauu! talle peaks andma tiitli Eestimaa Uhkus või RüütliRisti või midagi sellist!

[pitbull]

mulle tei see jutt nalja..kahju et ise ei näinud

[creativ]

mulle tei see jutt nalja..kahju et ise ei näinud

pidi ikka pikk loha olema et jõudis seal majandada ja enne seda ka mõelda ja raudpolt et mõni mees teeks vastupidi...

[jorh]

Palupiiblis on kukkumise ja talvesõidu kohta kirjas ja raamatupoes olen näinud mootorraturi ABC kuis üht-teist on kirjas sellel teemal.

[Primo]

Mina olen kukkunud..eem...no ütleme kümneid kordi - nii metsas, männiku liivas, kaubanduskeskuse parklas, linnas kui ka maanteel (maanteekiirusega).
Kukkumist nagu ka sõitmist saabki õppida ainult praktikat kasutades.Teooria on küll õpitav kuid reaalses elus ei ole sellest suurt sttagi kasu.Samas, minu puhul võib öelda, et praktika ei õpetanud mind samuti (seda siis linnas ja maanteel).Metsarajal ja liivas olen küll targemaks saanud.Linnalaksud olid kõik mul enda süül ja ühtegi teist liiklejat kannatada ei saanud.Kõige humoorikam on ilmselt Nõmme teel kahe burksiputka vahelisel lõigul, kus hakkasin oma DR800'ga kõvatama ja ühel hetkel üle äärekivi sõites lihtsalt katapulteerusin sadulast.Stta kah, uuesti jalgadele, tolm nahkkombelt maha, ratas püsti ja edasi.Maanteelaks nii leebelt ei möödunud - ärkasin 20 tundi hiljem Maarjamõisa haiglas.Selle maanteeavarii kohta tahtsin ära märkida seda, mida ma täheldasin pärast oma varustust uurides.Creative mainis, et kukkudes lähevad käed automaatselt ette, et võtta enda peale esimene löök ja sellega maandada riski saada eluohtlikke vigastusi ülakehasse.See on õige, aga minuga juhtus natuke teistmoodi.Nimelt uurides kukkumisjärgseid vigastusi varustuses märkasin, et kõik kriimud-augud-mõrad on asjade esiküljel, kaasaarvatud seljakott(sel puhul siis vigastatud ainult seljakoti õlarihmad), kuid kinnastel ja käelabadel ei olnud ühtegi vigastust (ise ma persetki ei tea ja ei mäleta seda siiani), mis tähendab, et minu lend kulges suhteliselt näoga maapinna poole ning vaadates kiivrit, esimene asi, mis asfalti puutus, oli minu molu (aitähh Dainese ).Tea, kas ma lülitusin juba rattalt lahkudes välja või otsustas hallollus niisama käsi mitte välja sirutada .Ilmselt ma ei saa kunagi teada ka.

[harrastaja]

Oleneb muidugi kiirusest aga kukkudes oleks vist targem tsiklist võimalikult eemale saada. Suurel kiirusel lohisev/lendav/põrkav tsikkel on tervisele päris ohtlik asi ja võib mitu luud katki teha või tõsiselt muljuda, kui sellega pihta saad.

[allan777]

mis tähendab, et minu lend kulges suhteliselt näoga maapinna poole

sounds like fun
siinkohal võiks ette astuda hr Toivo ja rääkida kuidas ta motopargis näoli asfaldis lohises(kiiver peas ikka siis) ja mis veel põnevat juhtus . minu arust on Toikal väga lahedad pildid oma varustusest kah

[harrastaja]

minu stiil ongi rangluu + selline kiiver

[allan777]

krdi irwwww
stiilipuhas näoliug

[harrastaja]

eelmisel aastal kadus klaas üldse ära ja silmnägu oli muru ja mulda korralikult täis. nüüd jäi klaas alles, sai pilti teha

[korke]

SEPP ON KA !!!!

, kaubanduskeskuse parklas,.

[tramm66]

Äkki abiks

[allan777]

kui rinkal seda sinu rohtu Tramm manustada, siis oleks esimeses kurvis massimats

Toika, sulle sobiks see aga teistpidi asendis, st pea ees ja nägu allpool

[motard]

Visake nüüd sekka natuke asjalikku juttua ka. Kangesti OT on siin juba.

Kuidas siis ikkagi füüsiliselt see rattast eemale saamine käib? Hüppad, või tõukad jalaga või mis moodi siis? Jagagem konkreetset infot. Ja kuidas ikkagi saada jalga alt kätte?

[riksx]

Olen nii mõne aasta võimlemise ja akrobaatikaga tegelenud ja kukkund igatpidi küll kaela peale, küll sellili kõhuli.
Olen paar korda tsikliga, nii asfaldil kui ka kruusal 100% oma lolluse tõttu kõhuli käinud. Mootori kaitserauad on mõlemal korral õigustanud =)

Nüüd kus krossisõidan, siis kukkumisi tuleb pea iga sõit. Mai tea mul käib see kuidagi nii automaatselt, et ega väga mõelda ei jõua. Kõige mõnusam on ülelenksu lennata, siis vähemalt näen kuhu kukun
Üksikuid käsi/jalgu laiali ajada ei maksa, sest siis võib lihtsalt üks prõks käija.

Olen tähele pannud, et kui tuleb selline pikem õhulend, (ülelenksu või kurvis sadulalt katapulteerudes) siis jõuab paar uut roppu sõna välja mõelda

Kõige parem on tsikli taga lohiseda kui tsikli ees. Ja kui sa näed et kukkumine on vältimatu siis enne kõhulikäimist tuleb tsikkel endast eemaletõugata ja mis seal muud, kui lohisemist nautida

[creativ]

Visake nüüd sekka natuke asjalikku juttua ka. Kangesti OT on siin juba.

Kuidas siis ikkagi füüsiliselt see rattast eemale saamine käib? Hüppad, või tõukad jalaga või mis moodi siis? Jagagem konkreetset infot. Ja kuidas ikkagi saada jalga alt kätte?

see tsikli endast eemale tõukamine eeldab päris suurt kiirust, asfaldile kukkumist, pikka lohisemist ja päris mitut eelnevat sarnast kogemust.
ehk siis päris mitme soodsa asja kokkulangemist. oma kukkumisi analüüsides võin öelda, et sellist pikka lohisemist asfaldil polegi seni ette tulnud. pigem mõned korrad kruusateedel teravas kurvis suht väikse hooga kus ei jõudnud piisavalt maha pidurdada. põhilised kukkumised on olnud liivas ja väiksel kiirusel. liikluses pole kordagi kukkunud. ptüi ptüi ptüi.
arvan, et enne kui hakata kukkuma suuremal kiirusel, asfaldil kus lohisemine pikk ja jõuad samal ajal mõelda ja tegusteda, peaks kordi ja kordi kukkuma ohutumas kohas palju väiksemal kiirusel. kui seda kogemust ei ole, siis pole mõtet hakata endaga riskima suurel kiirusel maokat pannes, et kas jääd ellu või mitte või satud hoopis ratastooli.
las keegi suurte kogemustega asfaldikunn vaidleb vastu, et pole mõtet harjutada väiksel kiirusel, et tasub minna kohe rinkale ja täie pasa peal ennast külili väänata, et see ongi kõige parem kool...
ja see teoreetilene jutt ei maksa mitte sittagi. seda võibki rääkima jääda. kuigi on hea kuulda erinevaid kogemusi ning arvamusi.

[417]

kummalisel kombel kõik väiksed kukkumised KTX iga on olnud välkiired ja ainult kõva vartstuse ragin ja meeleheitlikult masinast eemale mõte on meeles, kuhu käed jalad panin ei mäleta.Aga kaitsmed on olnud kriimulised ja kive täis.
Ainule kord kus siklist eralduda ei jõudnud oli siis kui Tapa lennuvälja ääres sõjaväelaste poolt kaevatud kaevikusse kukkusin.
Bikega aga oli pikem kukkumine kus tõesti aeg jäi seisma ja mäletad ( või äkki hoopis fantaasia vili) pea kõike detaile.

Lähenev kurv ja arusaamine et hindasin oma võimeid räigelt üle ja seda kurve ma enam läbi ei kalluta - peale seda läks aegluupi mõistus muutus äkki selgeks ja mõtted liikusid tohutu kiirusega. Tagumine ratas blokeerus , esimene oli piiripeal aga kiirus ei vähene , juba kurve lõpp aga kiirus ei vähene, väike lootus et äõkki õnnestub lasta tagumine pidur lahti ja
kurv ikagi läbi kallutada kuid hilja - blokeerus ka asfaldiäärsele prahile sattunud esiratas ja äkki oli tsikkel alt kadunud, paanika , misnüüd teha , kuidagi õnnestus ennast seljali satutada ,tsikkel oli jalaulatuses , püüdsin sellel jalaga anda kas pihta sain ei tea, ja siis nägin silmanurgast kuidas muidu normaalseslt küljel libisenud tsikkel tabas kivi, kuna enda kiirus tundus jab jõleväike olema suruśin kannad maha - se oli viga, kiirus oli ikka liiga suur - igasugune kontroll kadus peaga vastu maad õlaga puusaga kurat teab veel millega , viimane ring lõi hinge kinni.
fakk mõtlesin oli seda nüüd vaja tõusin püsti võtsin pooleldi mulda täis kiivri peast, jalutasin tsikli juurde ja võtsin süüte välja. Tõstsin tsikli püsti ja siis jõudis valu kohale, randme, õlas, jalalaba oli kuidagi hell, midagi kriguses hammaste vahel, mõtlesin et sahtel puhas kuid õnneks oli liiv ja kruus. mingit moodi sain masina teepeale vahtisin nirisevat jahutusvedelikku ja läkisn plasti kokku korjama.
Siis tuli Boob küsis midagi millest sittagi ma aru ei saanud, mingil põhjusel tahtsin varjata juhtunut ja pobisesin midagi stiilis et teen siin aega parajaks võimidaiganes selle asemel et abi küsida. kuna koduni oli 7-8km siis otsustasin et kui kannatab natukenegi liikuda lähen omal jalal koju.

kaks asja mis jäid pealuuse , viimase hetkeni "päästes" riskid kontrolli kaotamise ja paanikaga ja teine KIIVRI RIHM PEAB OLEMA PINGUL, tean et kui kiivrit peast ära võtsin polnud rihm mitte lõuaall vaid hambus.

niivähe kui eesti oludes lund on katsun kuutserkale kukkuma minna , vana siklivarustus selga ja lauaga alla laskma, üritan maksimumkiirusega minna poole kuutse mäe pealt paremkurve , sealt kust ilmselgelt pidamine kaob ja siis saavutada lohisemise veeremise üle kontrolli. Seda siis sööstlaskumis lauaga . Tunne pole hea kuid reaalselt saad kogeda kui võimetu sa tegelikult reaktsioonide vastu oled

väike pildike ka sündmuskohast
http://album.ee/album/382878/50023827

Analoogne juhus oli mul seesuvi R1 ga kuid siis õnnestus olukord ära päästa ja pooleldi külgees liikuv ratas kui minu arust oli piisavalt kiirus maas kaldesse lasta ja kurv ikkagi edukalt läbida. Võimalik et R1 sõiduomadused on SZR660 nest peajagu üle ja eks kogemused tegid ka oma töö.
KTM iga aga panin puhtalt otse põldu kui nägin et trajektoor tundub puhas olema. tegin hädapiduri ja selle asemel et küljeli lasta õnnestus kaks käiku allapoole tallata ja gaas põhja

[nalla1]

minul käis väga lihtsalt: õigesti käituma hakkasin kohe peale kukkumist. panin ratta haagisele, korjasin kodinad kokku ja hiljem haiglasse kontrolli...jõuad sa jee midagi sel hetkel mõelda

[Prii]

..korjasin kodinad kokku..

Alati, kui on võimalik, tuleks võimalikult palju jubinaid kokku korjata. Seda nii ohutuse, hilisema diagnoosi (näiteks kuhu ratas on täpsemalt pihta saanud) kui ka sellepärast, et minuarust on klaasriiet hiljem lihtsam paigaldada kokkuliimitud juppidele, kui hakata juppide kuju ise välja nuputama

[Steelrider]

Kukkunud olen ikka omajagu, omal ajal Ural'iga üle nipli käinud, enduroga traataeda põrutanud, metsaveo traktori rööpasse sisse kukkunud kui kõrges heinas diagonaalis üle tee olnud palgi otsa põrutanud. Ringrajal ka paar korda lohisenud.

Ainsamatki vigastust pole saanud, kui arvata välja, et ringrajal jäin jalgapidi tsikli alla ning lohisesin nii üle äärekivi. Kerge põrutus, võttis pisut lonkama, kuid ei midagi traagilist.

Enamikul kordadel, ka kukkumistel väikestelt kiirustelt, olen maaga esimese kontakti saavutamisel kõigepealt üle külje veerenud, seejärel kas lohisenud või veel veidi veerenud. Kõige ohtlikum mu elule ja tervisele oli esimene kord külgkorviga ca 10 aastat tagasi- korraliku hoo pealt vasakule poole kannakat tehes haakis korviratas liiga hästi ning tsikkel tõusis esiratta ning korvi nurga peale püsti. Mina lendasin sadulast kui katapuldist, maandusin pea ning käed ees, tegin kukerpalli ning peale mõnda sammukest taarumist jäin seisma, näoga tsikli suunas, vaadates kuidas tsikkel mõtleb, kas kukkuda ratastele tagasi või kummuli. Varustusest tollal ainult unistasin, ka kiivrit polnud, ainult T-särk ning teksad. Vigastusi 0, isegi särk ei saanud tolmuseks, kuigi maandumine oli betoonile.

Lumisel metsateel, enduroka+ suuskadega külgedel, kiiruselt ca 70-80 haakis suusk okastraadipusasse. Tulemusena pikk õhulend, oma kümmekond meetrit, ning samasugune kukerpall nagu eelpool kirjeldatud, seejärel veeremine ning enda suunamine puudest mööda. Hiljem tsikli poole tagasi sumades leidsin oma veeremisjälgedelt lume sisse peitunud okastraataia posti, teravikuga minu esialgse tuleku suunas.

Audru uues kurvis läks tagumine ratas alt, rehv oli igavene pastel, ise (teist päeva rajal) lajatasin gaasi avades liiga julmalt peale. Jäin jalgapidi tsikli alla ning lohisesin väliskurvis üle kanteri. Kanterist saadud hüppel pääsesin jalaga tsikli alt välja ning edasi murul olin juba tsiklist eespool, selili, peaga liikumise suunas ning nügisin ennast jalgadega meeleheitlikult tsiklist eemale. Kümnekonna meetri pärast lohisemine lõppes nii minul kui tsiklil üheaegselt.

Hauster Racing weekendil 2007, kvalifikatsioonisõidus kukkus tagasirge šikaanis keegi (Sverre?) minust paarkümmend meetrit eespool. Ehmatus, kuna rada oli meest ning tsiklit täis ning peatumiseni ennast pidurdada ei olnud ruumi. Vb isegi paaniliselt rabasin pidurit, pidurdasin ennast esirattale, andsin pidurit järgi, uuesti esirattale ning põrutasin villapallidesse. tsikkel veeres pakkidest veidi läbi, mina pudenesin ühele pakile mõneks ajaks lesima, seejärel tormasin tsiklile järgi. Seejuures oleks ma tegelikult kukkunust seal kurvis ka mööda mahtunud, reaktsioon olukorrale oli lihtsalt pisut mööda.

Kui esimene kord välja arvata, siis toimusid kõik korrad kuidagi väga sujuvalt, kõik liikumised tundusid peaaegu planeeritutena. Kuidagi on juhtunud, et maaga kohtudes ei ole ma kunagi püüdnud oma liikumist pidurdada vaid teise suunda suunata, tänu sellele pole ka kunagi oluliselt haiget saanud. Esimesest ülenipli käimisest ei mäleta midagi nenne jalgadele maandumist, tunnistajad ütlesid, et nii oli olnud.

[korke]

Oleneb mis olukorras parajasti oled.
Ma ei tea mis on õige kukkumine aga minu käitumine on tavaliselt selline ,et kui ntx vasakus kurvis läheb tsikkel käest ära (libiseb alt ära) siis olen käe ja jala tsiklist eemale tõstnud (vastu keha tõmmanud kronksu) ,et alla ei jääks ja samas parema jalaga lükkan tsiklit endast eemale. Ja võimalikult haiutatult lasen oma keha vastu asfaldit ja nii ,et löök ei oleks ühte kohta vaid kanduks koguaeg edasi mööda keha. Ja loomulikult üritan alguses seda lööki haiutada paari rullumisega ja siis alles hakkata sättima ennast nii ,et ei loobiks ega ei rulluks edasi vaid libiseks nende kaitsmete peal mis parajasti on terved kombel.

Kui jällegi ntx läheb vasakus kurvis tsikkel käest ära nii ,et hakkab libisema ja siis takerdub pidamisega ja lihtsalt viskab tsikli üle . Siis lükkan tsikli edasi kättega lendamise suunas ja samal ajal tsiklit edasi lükkates lükkan oma keha vasakule tsiklit eemale. Ja vastavalt sellele kuidas mu keha parajasti õhus on aga reeglina hakkan maanduma pea ees siis panen käe veits kronksu ,et saaks käe hästi võimalikult ja samas mööda kätt edasi andes lööki hajutada ja ennast keerata sujuvalt sellili. Tavaliselt saab jalg haiget või kand kuna jalad tulevad korraliku laksuga vastu maad.

Kui peaks esiratta alt ära pidurdama siis vastavalt olukorrale. Ntx kui ma tean ,et ma millegi sisse ei libise. Tavaliselt kukub mul tsikkel siis vasakule küljele. Samal ajal kui ta on juba 45 kraadi all tõmban vasaku käe ja jala vastu keha kronksu ja lasen keha parema poole tsikli parema küljepeale ja sealt edasi sujuvalt lükkan ennast tsiklist eemale ja sellili. Sealt oma korda jällegi sätin oma keha nii ,et libiseks kaitsmete peal ja oleks ülevaade kuhu kohta parajast lendan. Selliseid olukordi on mul tänaval olnud ja tavaliselt olen üritanud libiseda kas sellili ja kandadega hoida oma jalgu ja tagumiku asfaldist eemale. Või siis küllili libisedes ja jällegi saabastega oma jalgu ja kintsu kuidagi kergitada üles asfaldist eemale nii ,et kannaks tagi ja saapad. Kuna ei ole põlve kaitsmeid alati olnud.

Kui tsiklit hakkan ületõmbama siis lükkan jalagadega tsiklist ennast eemale (samal ajal lükkan tsikli alumist osa ette poole) ja samal ajal tsiklit kättega alla tõmmates ette poole ja kätega maha tõmmates lükkan enda keha tsiklist eemale. ja üritan maanduda nii ,et löögi saaks kiiver ja seljakaitse ainult. Edasi jällegi kaitsmetega mängimine ja rullumise vältimine.

Käe labasi hoian reeglina rusikas maandumis hetkel aga liigesest lõdvana.

Tuli segane jne ....aga ei oska edasi rääkida kuidas mul need kukkumised tulevad. Loodan ,et keegi üldse aru sai

BTW. ,et üldse suudaks mõelda ja kontrollida ennast kukkumise käigus ....olen eelnevalt lennanud kui kartuli kott ja alles pärast kui võtnud kukkumise osa sõitmisest. Õppinud kuidas ja mida

Visake nüüd sekka natuke asjalikku juttua ka. Kangesti OT on siin juba.

Kuidas siis ikkagi füüsiliselt see rattast eemale saamine käib? Hüppad, või tõukad jalaga või mis moodi siis? Jagagem konkreetset infot. Ja kuidas ikkagi saada jalga alt kätte?