Kuidas käituda kukkumise hetkel?

[Steelrider]

Kukkunud olen ikka omajagu, omal ajal Ural'iga üle nipli käinud, enduroga traataeda põrutanud, metsaveo traktori rööpasse sisse kukkunud kui kõrges heinas diagonaalis üle tee olnud palgi otsa põrutanud. Ringrajal ka paar korda lohisenud.

Ainsamatki vigastust pole saanud, kui arvata välja, et ringrajal jäin jalgapidi tsikli alla ning lohisesin nii üle äärekivi. Kerge põrutus, võttis pisut lonkama, kuid ei midagi traagilist.

Enamikul kordadel, ka kukkumistel väikestelt kiirustelt, olen maaga esimese kontakti saavutamisel kõigepealt üle külje veerenud, seejärel kas lohisenud või veel veidi veerenud. Kõige ohtlikum mu elule ja tervisele oli esimene kord külgkorviga ca 10 aastat tagasi- korraliku hoo pealt vasakule poole kannakat tehes haakis korviratas liiga hästi ning tsikkel tõusis esiratta ning korvi nurga peale püsti. Mina lendasin sadulast kui katapuldist, maandusin pea ning käed ees, tegin kukerpalli ning peale mõnda sammukest taarumist jäin seisma, näoga tsikli suunas, vaadates kuidas tsikkel mõtleb, kas kukkuda ratastele tagasi või kummuli. Varustusest tollal ainult unistasin, ka kiivrit polnud, ainult T-särk ning teksad. Vigastusi 0, isegi särk ei saanud tolmuseks, kuigi maandumine oli betoonile.

Lumisel metsateel, enduroka+ suuskadega külgedel, kiiruselt ca 70-80 haakis suusk okastraadipusasse. Tulemusena pikk õhulend, oma kümmekond meetrit, ning samasugune kukerpall nagu eelpool kirjeldatud, seejärel veeremine ning enda suunamine puudest mööda. Hiljem tsikli poole tagasi sumades leidsin oma veeremisjälgedelt lume sisse peitunud okastraataia posti, teravikuga minu esialgse tuleku suunas.

Audru uues kurvis läks tagumine ratas alt, rehv oli igavene pastel, ise (teist päeva rajal) lajatasin gaasi avades liiga julmalt peale. Jäin jalgapidi tsikli alla ning lohisesin väliskurvis üle kanteri. Kanterist saadud hüppel pääsesin jalaga tsikli alt välja ning edasi murul olin juba tsiklist eespool, selili, peaga liikumise suunas ning nügisin ennast jalgadega meeleheitlikult tsiklist eemale. Kümnekonna meetri pärast lohisemine lõppes nii minul kui tsiklil üheaegselt.

Hauster Racing weekendil 2007, kvalifikatsioonisõidus kukkus tagasirge šikaanis keegi (Sverre?) minust paarkümmend meetrit eespool. Ehmatus, kuna rada oli meest ning tsiklit täis ning peatumiseni ennast pidurdada ei olnud ruumi. Vb isegi paaniliselt rabasin pidurit, pidurdasin ennast esirattale, andsin pidurit järgi, uuesti esirattale ning põrutasin villapallidesse. tsikkel veeres pakkidest veidi läbi, mina pudenesin ühele pakile mõneks ajaks lesima, seejärel tormasin tsiklile järgi. Seejuures oleks ma tegelikult kukkunust seal kurvis ka mööda mahtunud, reaktsioon olukorrale oli lihtsalt pisut mööda.

Kui esimene kord välja arvata, siis toimusid kõik korrad kuidagi väga sujuvalt, kõik liikumised tundusid peaaegu planeeritutena. Kuidagi on juhtunud, et maaga kohtudes ei ole ma kunagi püüdnud oma liikumist pidurdada vaid teise suunda suunata, tänu sellele pole ka kunagi oluliselt haiget saanud. Esimesest ülenipli käimisest ei mäleta midagi nenne jalgadele maandumist, tunnistajad ütlesid, et nii oli olnud.