Algaja küsimused

[Tsikkelröövel]

Pöial ei väsi vaid heeblite näppimisest. Mingil kummalisel kombel on see siiski ratta lenksus ja kindas kinni. Kogemused...? Võib-olla, aga mul seda ikka on ka, 28 aastat juba (sõidustaaži).
Mu ratas tuli Saksast mingite paksude pehmete rutskadega, nendega sõit oli nagu pöidlakruvidega. Viskasin need minema, panin tavalised, peenemad. Palja käega enam pöial ei valuta, aga palja käega ei sõida ju. Kindaga jälle - mida paksem, seda valusam (suvise õhukesega pole häda midagi). Sest sõrmed ja pöial ei saa ümber rutska kokku - ja üksijäänud pöial väsib rohkem (no proovige rippuda toru küljes, mille diameeter on nt 10cm - kaua ei ripu). Asi puudutab just gaasirutskat, sest seda tuleb tugevamini hoida. Hooaja jooksul muidugi harjub, aga puhkamiseks hoian pikal otsal gaasirutskast kinni ahvi moodi,st ka pöial on sõrmede kõrval, pealpool. Veel peenemaks pole aga rutskat võimalik teha. Mul on ka vana Jawa,selle rutskad on peenemad ja mingit jama ei esine. St üks oluline määraja on lenksu käepideme paksus. Teine on kinda sobivus. Mul on suht väike käsi, aga pikad sõrmed, st kinda pean alati suurema ostma,sest parajal on sõrmed alati lühikesed. See tekitab ka pingeid ja paksendeid, kus neid vaja pole.
Kolmas on rutska nurk ratta telje suhtes. Kohe tunnen, et teise nurga all hoides oleks käsi vabam.

Rattast endast muidugi sõltub kah. Mu vana Gpz ei tea veel ise ka, kas ta on baik või klassikaline ratas. St isteasend, vähemalt minu väikese kasvu juures, on ettepoole kaldu, samas paak ja sadul on nagu klassikul,st paagil kõhuli otsas elada ei saa ja sadul eeldab püstisemat asendit. Seega istud omaenda kõhulihastel (nii püsib selg lõtv ja ei väsi), aga raskus kätele on siiski täiesti arvestatav, eriti pidurdades. Paak on väike ja libeja ilma põlvetaskuteta, nagu uutel masinatel. Iga rattaga on omad sõiduvõtted, kui masinaga harjud, leiad ka lahendused.