sõit kruusal

[atmospheric]

Tere.

Sai täna väike tiir tehtud Randvere metsas sellise rattaga nagu Transalp 650 2001a.
Enamus kruusateed olid libedad, kas märjad või lahtise killustikuga.
Kogemuse kohta niipalju, et esimene hooaeg alles pooleli ja kilomeetreid ₅₀₀ läbitud, seega kogemus olematu.
Siin seal foorumis ja ajakirjas on aegajalt juttu kuidas härrad kruusal 100km/h ja kiiremini paugutavad isegi Banditi ja muude vähem kruusale orienteeritud ratastega rääkimata endurodest.
Kui üle 50km/h rauas oli juba päris jube sõita, ratas otsis rada ja ujus.
Tunne selline et kohe oled kruusal pikali ja hambavahed kive täis.
Kas on siin mingeid nõkse või võtteid mida peaks kasutama, või on rattal mingi kamm küljes?
Või siis asi lihtsalt väheses kogemuses?
Nõuanded/kogemused on teretulnud.

[võll]

Nädalavahetusel sai 140 km/h lahtise killu peal ning 80km/h künnil peenestatud. Ebakindlus tuleb arvatavasti vähesest sõidukogemusest. Kunagi kui baigilt üle enduroka peale läksin, siis 100km/h asfaldil oli ikka jube enduroga sõita -vibas, lämberdas jne, enam pole sellist asja eriti kohanud

[ht99]

MIs rehvidega käisid kruusa peal?

[yeekim]

Pljääd!

Kellegi signatuuris on kiri,et:"Nii loll pole keegi, et teisi õpetada ei oska!"
Siinkohal pean häbiga tunnistama, et peale ohtra sõitmise ei oska Sulle midagi soovitada

edu kruusal

[kris666]

Oli omal ka Transalp 650 '04 a ennem ja ei ütleks et ujus, tundus täitsa stabiilne ja mugav.
Honda on tegelt hea ja vastupidav ratas, mulle küll meeldis, kuid soovid muutusid ja sai asjalikum rallikas võetud.

Küll aga tasuks ära kontrollida asjalikus servises kõik liigendid ja puksid veermikus, mis võivad seda ujumise tunnet tekitada.
Aga eks oma osa ole ka kogemusel, ning samas ujub ju ratas kergelt kogu aeg kruusal lastes.

Kui ratas ja rehvid kontrollitud, siis lihvi sõiduoskust ja kaugel see õige tunne ikka on

[chaga]

kruusal sõitmise kohta on siin varem ka teemasi olnud. põhiline nipp on ikkagi selles, et mida rohkem kruusal sõidad seda kodusemalt sa seal tunned.

edu ja toredat kevadet

[uljasvaluvelg]

Sellised need kruusateed juba on, mõned on aeg-ajalt isegi mudased ja suuri rööpaid täis. Vaata esiteks, millised rehvid sul tsiklil all on.
Kruusal vänderdamine on normaalne ja kõigi loodusseadustega kooskõlas. Kui näed auke, ANNA GAASI ja tõuse püsti, (küsitav kiirustel 120km.h ja edasi?) ning suru jalad vastu paaki- annab parema tsiklitunnetuse. Gaasi andmine kruusal on suuremas osas turvalisem kui pidurdamine (kui tsikkel pole päris sirge, siis esipidurit ei näpiks, harju kohe ära mõlemat pidurit kasutama)!!! Selleks on vaja aga natuke julgust kasvatada, et driftima hakata. Pole su rattal häda midagi- natuke harjutamist, kogemusi endale ja hakkab tulema küll! Eelmisel aastal sain ise Transalpiga Lõuna-Eestis päris hullumeelselt gaasi keerata. Õhtul oli hea meenutada ja õlli libistada . Kindlasti tasuks sul osaleda ka MOTOMAANIA raskete enduurode koolitusel. Teretulemast klubisse!!!!
P.S Katsu omale kukkumisrauad muretseda! Usu mind, neid tuleb ette.

[motoking]

...tunnetus tuleb praktikaga(st. sõita ja veelkord sõita, aga just täpselt nii kiiresti kui kogemus lubab)!!! Aga ära hoia siklit kruusa peal sõites kramplikult kinni...sa ei suuda teda nii või naa (päris) sirge sõidujoone peal hoida...seega lase POOLLÕDVA RANDMEGA!!! Mitte, et sa nüüd päris sült seal tsikli otsas oled , aga parasjagu...lase ratas teeb oma asja sinu all!!! Küll sa sellest aru saad....ajapikku(loe: mõne saja/tuhande kilomeetri pärast)!!!

Rääkides kruusa kiirustest siis ...mnjah...pole küll kiita asi aga olen kawasaki zx9r ga kruusal 180ga HULLU PANNUD....sirgel loomulikult...ja pidurdusmaa oo jaa...pole lühike!!! Nüüd sõidan super tenerega, oleneb kui lahtine pinnas on ...üksinda 80-100km/h, kahekesi 70-90km/h!!!
Peale võib ju keerata, aga tuleb mõelda ka pidurdusmaale!!!

Ehk oli sellest jutust vähe abi!!
Edu kruusa freesimisel!!

[madjs]

Tere.

Sai täna väike tiir tehtud Randvere metsas sellise rattaga nagu Transalp 650 2001a.
Enamus kruusateed olid libedad, kas märjad või lahtise killustikuga.
Kogemuse kohta niipalju, et esimene hooaeg alles pooleli ja kilomeetreid ₅₀₀ läbitud, seega kogemus olematu.
Siin seal foorumis ja ajakirjas on aegajalt juttu kuidas härrad kruusal 100km/h ja kiiremini paugutavad isegi Banditi ja muude vähem kruusale orienteeritud ratastega rääkimata endurodest.
Kui üle 50km/h rauas oli juba päris jube sõita, ratas otsis rada ja ujus.
Tunne selline et kohe oled kruusal pikali ja hambavahed kive täis.
Kas on siin mingeid nõkse või võtteid mida peaks kasutama, või on rattal mingi kamm küljes?
Või siis asi lihtsalt väheses kogemuses?
Nõuanded/kogemused on teretulnud.

No sealt se elu pihta hakkabki, kui tunned, et ei taha enam näppude vahel püsida siis sõida veel vaiksemalt. Olen ise liikunud ligasel külavaheteel krt teab kui aeglaselt, lahtistel kividel ukerdanud ja samas mis seal salata, normaalsel kruusal lasknud põhja gaasiga ja gergelt slaidis ala 140-150. Peamine on see, et oma kiirus ära tunnetad, muidu võib asi jamaks minna

[aprill]

Kui ratas ja rehvid korras siis vähese sõidu viga.

[Kaukaaslane]

esimene soovitus oleks, et ära kiirusta gaasikeeramisega.
teine soovitus oleks see, et loe uuesti esimest.
gaasi keerata oskab igaüks, aga õigel ajal pidama mitte.

nagu eelkõnelejad mainisid, on kruusal sõites "ujumine" täiesti normaalne nähtus, samuti 50-ga sõitmine niikaua, kuni kindlus sisse tuleb ja ratast korralikult valdama õpid. kruusal pidurdamiseks kasuta tagapidurit, hoogu võta maha enne kurvi minekut, kurvi võtmisel anna alati sujuvalt gaasi juurde.

rehvivalik ka tähtis - igal juhul ette vali parema pidavusega ehk suurema mustriga. oleneb, kui palju muidugi kruusa sõidad. asfaldil on jällegi suurem muster kehvema pidavusega.

[pritsu]

The truth is out there...

[Jaak43]

Ei ole vast oma kogemusega eriline õpetaja, aga..........järjest rohkem olen hakanud kruusateed läbima püsti sõites. Tunnetus nagu kindlam ja ratta valitsemine ka. Pekske targemad kui valetan ja õpetage ka mulle peenemaid nõkse. Asfaldil pole probleem aga igav sõita. Kruusal adrenaliini esialgi korjan

[krutimees]

korralikult vedav tagratas, vaata 20 meetrit ette mitte esiratta alla ja anna tuld

[Panthera]

Ise baigiga kruusal palju sõitnud ..
Soovitada oskan seda, et hoidu mitmest järjestikku tulevast august ... need ajavad lenksu vänderdama mõnusalt, mille tulemus loomulikult

Kui tagaots ujub siis on kõik hea, kui esiots ujub, siis nati halb.
pidurdusmaa tee visuaalselt 3x pikemaks, kui asfaltil ..
ja enne kurvi gaas maha, kui ei tunne teed ... muidu võib halvasti lõppeda ...

Edu,
Panthera

[davidsoniharald]

Et siis kruusal sõitmine on nagu tantsimine suuuure tüdrukuga .

Kõik liigutused sujuvalt ja rahulikult, las ratas ujub ja udjab all, füüsika seadused hoiavad seda ise püsti. Pöörlevatel kehadel (rattad!) on väga suur güroeffekt ja nt kui hüppaksid tsiklilt maha, siis veereks tsikkel pikalt veel edasi ja kukuks pikali alles vahetult ennem peatumist. Selle pärast ongi kruusasirgetel väga kiiresti sõites hoopis kindlam tunne, kui vaikselt popsutades.

Kurvid on alguses oijoomaijoo kui rasked, lähed krampi ja värised ja kivid tunduvad juba hammaste vahel. Rahulikult, pidureid ei puuduta mingil juhul. Kui asi hakkab hapuks minema, siis ikkagi ei tohi pidureid näppida, oled otse (tähendab siis külili lohisedes) ja raginal võsas. Võimalus on ratas kaldest välja tõsta ja otse sõita, kui on kuhu eksole (heinamaadel on ka kiva krt võtaks ). Heinamaale otse on parem variant kui külili mööda kruusa lohiseda ja ikkagi heinamaal lõpetada. Kui aga otsesõitmise võimalus puudub, siis igal juhul proovida kurv välja võtta. "Gaasi, GAASI!!"! kõlab mu kiivris tihti kui ma ennast sõiman sõiduvigade eest. Sujuv vedu ja sujuv kiirendus on võtmesõnad. Las see tagaratas natuke sudib külgedele, selle pärast veel ei kuku. Güroeffekt, mäletad? Alguses on hirmus aga mõne aja pärast saad aru, et mida rohkem gaasi, seda paremini asi sujub. Kui gaasi maha lased, hakkab raskus vajuma esirattale ja oled käpuli. Kui liiga palju peale keerad, saad ka külje maha aga see juhtub pigem siis kui arvad, et oled kõva kõva sõitja, ehk siis mitte väga algaja probleem. Mõistlikult gaasi ühesõnaga on parim soovitus . Tagarattaga driftimine on järgmine tase ja sealt alles see õige adrekas hakkab .

Pidurdamine: mõlema piduriga ja siis kui tsikkel ei ole kaldes. Harjutamise asi, blokeerumise piir on vaja ära tunnetada. Seisma tuleb jääda nii, et killupilv lendab sinust veel ette poole .

Ulmekiirused kruusa sirgetel on lihtne, anna gaasi ja niipalju kui tuleb. Isegi klassikalise tsikliga sai 160+kmh kruusal sõita.
Ulmekiiruse kurvides aga on oi milline adrekas. Neljas piirajasse tagumas ja killupilv lendamas

Loe läbi Randmevääne 2, seal on väga palju tarka juttu tsikli käitumisest, füüsikaseadused on nii asfaldil kui kruusal (ja ka jääl!) samad.

Edu kruusateede avastamisel. Mina olen neisse siiani armunud

[atmospheric]

Rehve ilmselt süüdistada ei saa. Taga täitsa viisakad metzeleri enduro 3 saharad ja ees miskid duro traili asjad, mõlemal mustrit omajagu veel.
Tundsin ennast täna ikka erilise kuradi äpuna, verest lõin just pigem siis välja kui esiratas rohkem ujuma hakkas.
Vahepeal jõudsin kruusateelt pinnasteedele, siis pinnasteedelt traktorite metsaradadele - siis sain aru et on õige aeg tagasi pöörata, kui poole meetri sügavused loigud vastu vaatasid. Kuna mudastel radadel käis ikka eriline uisutamine, siis tagasi tulles tundsin ennast kruusal juba paremini - sõit käis endiselt max 50ga siiski.

Kukkumise rauad tellisin juba novembris ära tegelikult, ootan siiani. Kui kellegil üle võib pakkuda

Aga egas muud kui harjutan vaikselt edasi ja tänud vastajatele.

[atmospheric]

Kõlab loogiliselt, ole tänatud asjaliku kommentaari eest

Et siis kruusal sõitmine on nagu tantsimine suuuure tüdrukuga .

Kõik liigutused sujuvalt ja rahulikult, las ratas ujub ja udjab all, füüsika seadused hoiavad seda ise püsti. Pöörlevatel kehadel (rattad!) on väga suur güroeffekt ja nt kui hüppaksid tsiklilt maha, siis veereks tsikkel pikalt veel edasi ja kukuks pikali alles vahetult ennem peatumist. Selle pärast ongi kruusasirgetel väga kiiresti sõites hoopis kindlam tunne, kui vaikselt popsutades.

Kurvid on alguses oijoomaijoo kui rasked, lähed krampi ja värised ja kivid tunduvad juba hammaste vahel. Rahulikult, pidureid ei puuduta mingil juhul. Kui asi hakkab hapuks minema, siis ikkagi ei tohi pidureid näppida, oled otse (tähendab siis külili lohisedes) ja raginal võsas. Võimalus on ratas kaldest välja tõsta ja otse sõita, kui on kuhu eksole (heinamaadel on ka kiva krt võtaks ). Heinamaale otse on parem variant kui külili mööda kruusa lohiseda ja ikkagi heinamaal lõpetada. Kui aga otsesõitmise võimalus puudub, siis igal juhul proovida kurv välja võtta. "Gaasi, GAASI!!"! kõlab mu kiivris tihti kui ma ennast sõiman sõiduvigade eest. Sujuv vedu ja sujuv kiirendus on võtmesõnad. Las see tagaratas natuke sudib külgedele, selle pärast veel ei kuku. Güroeffekt, mäletad? Alguses on hirmus aga mõne aja pärast saad aru, et mida rohkem gaasi, seda paremini asi sujub. Kui gaasi maha lased, hakkab raskus vajuma esirattale ja oled käpuli. Kui liiga palju peale keerad, saad ka külje maha aga see juhtub pigem siis kui arvad, et oled kõva kõva sõitja, ehk siis mitte väga algaja probleem. Mõistlikult gaasi ühesõnaga on parim soovitus . Tagarattaga driftimine on järgmine tase ja sealt alles see õige adrekas hakkab .

Pidurdamine: mõlema piduriga ja siis kui tsikkel ei ole kaldes. Harjutamise asi, blokeerumise piir on vaja ära tunnetada. Seisma tuleb jääda nii, et killupilv lendab sinust veel ette poole .

Ulmekiirused kruusa sirgetel on lihtne, anna gaasi ja niipalju kui tuleb. Isegi klassikalise tsikliga sai 160+kmh kruusal sõita.
Ulmekiiruse kurvides aga on oi milline adrekas. Neljas piirajasse tagumas ja killupilv lendamas

Loe läbi Randmevääne 2, seal on väga palju tarka juttu tsikli käitumisest, füüsikaseadused on nii asfaldil kui kruusal (ja ka jääl!) samad.

Edu kruusateede avastamisel. Mina olen neisse siiani armunud

[pritsu]

bla bla bla

HOOAH!

[madjs]

bla bla bla

HOOAH!

Ot sinupoolt juba teine kommentaar, kui juhuslikult kolmanda peaksid lisama, siis paluks midagi asjalikku sinna kirjutada.

[pritsu]

Okei. Kindlasti on foorumi lugejate hulgas inimesi, kellele on vaja rahulikult ja pikalt asjad lahti seletada.

1. Käesoleva teema endapoolses 1. (loe-esimeses) postituses pidasin silmas seda, et ühe lausega on keeruline teemaalgatajale vastata. Kruusal sõitmist tuleb harjutada, leida endale sobiv sõiduasend, olla ettevaatlik gaasiga ja samas sellega ka mitte koonerdada. Tuleb omada kogemusi. Noh- et küsimuse vastus (ehk tõde) on kusagil olemas ja see tuleb ise leida.
2. Teises postituses pidasin silmas seda, et suured tänud ja lugupidamine kasutaja "davidsonharaldile", kes ikkagi viitsis panna kirja pika ja õpetliku jutu, millega sai kõik vajalik äraöeldud.
   Veel pikemalt olen nõus oma lakoonilisi postitusi seletama lahti vastuvõtuaegadel esmaspäeval kella 14.00-16.00 ("kahest neljani") ja kolmapäeviti 13.00-15.00 ("ühest kolmeni") Laki 11B, Tallinn.

[spinna]

Mul käib kodutee mööda kruusakat. Enduro ja püstisõitmise kohta ei oska nõu anda, aga klassikalise rattaga ( ma arvan ju siis teistega kah) on kõige põhilisem see, et kipud lenksu külge klammerdama. Lõdvesta käed, tee küünarnukkidega tibutantsu, randmed olgu kah lõdvad ja lenksust hoiad kinni õrnalt. Kui esimest korda selle ära proovid, tunned ise kohe ära, et vahe on mäekõrgune ja saad kogu jamast üle. Edaspidi pead lihtsalt iga natukese aja takka kätelõdvestust tegema ja üsna pea on asi käpas ja loomulik ilma võimlemiseta
Kui sõidusoone leiad ja siis kruusaribast/vallist pead millegipärast üle sõitma, siis kruusa ületamise ajal peaks kergelt ja sutsukese rohkem gaasi andma. Ongi minu arust kogu saladus. Pidurdus on ja 3 jah enamgi korda pikem ja mina kasutan kõigi spetsilistide kiuste ainult tagapiduri asemel ikkagi mõlemat korraga ja mõlemat ploki piirimail. Piduramiseks ajan muidugi ratta püsti ja otsekursile kah.
Vat sellised lihtsad maamehevõtted siis. Mind on nad igatahes terveks jätnud (ptüi-ptüi-ptüi).

[dubweiser]

see on hea, et asja mõistusega võtad ja kohe tallama ei kuku. nii jätka... kurvides pea silmas: SINNA KUHU VAATAD, SINNA RATAS LÄHEB. ehk siis kui tunned, et kurvi raadius läheb liiga suureks ja tee äär aina lähemale tuleb- ära jumala eest teeperve klammerdunult vahtima jää (see on alguses kriisisituatsioonis väga kerge tulema) vaid proovi pigem pilk suunata võimalikult kurvi sisse või tee keskele.

[creativ]

oma mätta otsast kogemused:
tsikli ujuv käitumine on kruusal normaalne ja see ei ole üldse näitaja et peaks gaasi kohe maha keerama. kindlasti ei tohi kruusal (nagu autoga jääl) gaasi liiga järsku maha võtta. seda siis lahtisel kruusal. raskus vajub kõik esirattale ja pidamine läheb väga keeruliseks. sama kehtib ka järsu kiirendamise puhul.
sujuvad liigutused ja lõdvestunud keha on kindlasti parem kui krampis asend (mis on vähese kogemuse korral oi kui kerge tulema) põlvedega paagi ümbert tuge otsimine on kindlasti hea soovitus. samuti tuleks õppeprogrammi püstisõit sisse võtta ja seda kohe alguses kui meelde tuleb. pigem harjutada püstisõitu kui sadulas persetada ja sellega harjuda. püsti sõites on põlvedga paagist toe otsimine eriti oluline. järgmine tase on püstisõit kurvides aga sellega peab esialgu ootama...
minu kõige kiirem ja tõhusam õpe toimus männiku karjääris pehmes liivas kus ratas (200kg) ujus võrreldes kruusateega oi oi kui palju rohkem. see on hea psühholoogilisest barjäärist ülesaamiseks mida ujuv tsikkel tekitab. teine hea asi et liivas sõit on esialgu nagunii aeglane ja seetõttu ohutu. sisuliselt ei ole kukkumisraudugi vaja sest pehmesse liiva kukkudes ei saa üledjuhul ei ise ega tsikkel viga. viga saab pigem eneseuhkus sest liivas püsti algajal jääda on võimatu. kukud nagunii. ja kukkumiskogemusi pehmes liivas omandada on kindlalt kõige odavam ja ohutum. parem saada kukkumiskogemused väikese kiiruse pealt. kukkumiskogemus on ka asi mida peaks kogema. ja seda just ohutus kohas treenides. sel juhul on kukkumine tulevikus mingil määral kontrollitav ja ette aimatav. kukkumist ei tohiks tegelikult üldse karta. hirm on kõige suurem kukkumise põhjustaja tegelikult kus keha läheb krampi ja mõtlemine lukku.
liivasõidu kõige olulisem erinevus teedel sõidust on raskuskese. seega raskus tagarattale ja püsti sadulas, perse taga, pea ees ja keskmiselt all ja küünarnukid kõverad ja kergelt üles tõstetud. väldi sirgeid, lukus küünarnukkidega käsi.
samuti saab liivas aru et liigvähene hoog pigem raskendab sõitu ja tuleb leida optimaalne kiirus mis kergendab juhtimist ja püstijäämist.
olen siiani arvamusel et liiva- ja kruusasõit peaks käima tsiklisõidu koolituse kohustusliku osa juurde ilma milleta lubasid ei saakski. ehk jääks oluline osa kukkumistest tulevikus sel juhul ära...Puudutab eriti algajaid baigiga paugutajaid!

kui kogemused vähesed olemas/tulemas siis kasvab ka kiirus. ei tea kas siin foorumis on ka mõni kruusafänn kes poleks mitte kunagi kurvis külge maha pannud...?? seega tuleb sellega arvestada ja kasutada kaitsmeid igaljuhul. endal on paar korda suure kiiruse tõttu pidurdamine liiga hilja peale jäänud ja kruusal külili pidurdamine käib algaja kogemuste juurde. või siis kurvist väljudes liigselt gaasi andes

edu!

[madjs]

Hoiatuseks kevadistele lenduritele, need kurvid mis sügisel tundusid pikad ja lauged on kevadel palju lühemad ja väga järsud! See vast tuleneb sellest, et inimene harjub kõigega, ka sellega kui ta pole mõned kuud ratta seljas istunud

[atmospheric]

Väga õpetlik teema, vähemalt minujaoks.
Kuna nõuandeid palju tegin sellest endale väikse kokkuvõtte ja mõtlen et miks mitte seda ka siia panna.
Või oleks sellest mõistlik kleepsuga teema teha, aitab äkki edaspidi teisi minusuguseid.

Varustus ( ilmselgelt )

· Korralik kaitsmetega varustus
· Korralikud rehvid
· Kukkumisrauad

Sõit kruusal

· Sõida nii kiiresti kui kogemus lubab
· Kruusal ujumine on normaalne nähtus, õpi seda tunnetama
· Tunnetus tuleb praktikaga
· Võtmesõnad on sujuv vedu ja sujuv kiirendus
· Enne kurvi võta hoog maha, kurvi võtmisel lisa gaasi sujuvalt
· Gaasi järsul maha keeramisel liigub raskuskese esirattale ja teeb pidamise keeruliseks
· Arvesta vähemalt 3x pikema pidurdusmaaga
· Vaata pigem 20m.ette kui ratta alla
· Hoidu mitmesse järjestikusesse auku sõitmisest, ajab lenksu vänderdama
· Suru jalad kergelt vastu paaki parema tsikklitunnetuse saamiseks
· Gaasi andmine on üldjuhul turvalisem kui pidurdamine
· Pidurda võimalikult vähe ja kui, siis enne ratas püsti otsekursile ja jalgpidurit, koos õrna esipiduriga kuni pidamise piirini
· Ära klammerdu lenksu külge, ära hoia lenksust sirgete kätega lukus küünarnukkidega vaid lõdvesta käed ja ennast
· Ratas läheb sinna kuhu vaatad, ohtlikus olukorras ära vaata teeperve, vaid vaata teed ja päästa mis päästa annab
· Harjuta sõitu püstiasendis otsides põlvedega paagist tuge, proovi raskuskeset hoida pigem taga
· Ole ettevaatlik, aga ära karda üle liia kukkumist, hirm on kõige suurem kukkumiste põhjustaja.
· Kui ohtlikus olukorras kurvist ohutu väljasõitmise võimalus puudub, siis proovi pigem kurv (gaasiga) välja võtta
· Kui näed ootamatult teel auke anna gaasi, et saada esiots kergeks ja tõuse püsti
· Mida rohkem gaasi seda paremini sõit sujub, raskus ei ole esirattal.
· Järgmine tase on kurvisõit püstises asendis

Sõit liival:

· Harjuta liivas mõistlikul kiirusel, kasulik parema ratta tunnetuse saamisel
· Kukkumiskogemusi liivas harjutada on kõige odavam ja ohutum
· Raskus tagarattale ja püsti sadulas, pea ees ja keskmiselt all ja küünarnukid kõverad ja kergelt suunaga ülesse
· Leia optimaalne kiirus, liigvähene hoog raskendab sõitu, optimaalne kiirus kergendab juhtimist ja püstijäämist

[atmospheric]

Endal on enam-vähem korralikust varustusest veel puudu saapad.
Poes soovitatakse matkaenduro meestele mitte just kõige jäigemaid ja paksemast nahast saapaid.
Ise sõidan praegu osaliselt metallist talla ja ninaga kõrgete (paeltega) töösaabastega, mis ei paista sugugi vähemturvalised kui need mida poes soovitati.
Külgtugi töösaabastel siiski olematu ja paelad pole ka hea valik. Meenub kuidas autokooli õpetajal jutu järgi paelad käiguhoovastiku vahele fooritaga jäid.
Kui nüüd kruusaga rohkem sõbraks saada, ja seal freesima hakata, siis kukkumisoht ka pisut suurem. Kas võiks hoopis vaadata jäikade külgedega krossisaapaid, või millega ise sõidate?

[fotek]

Krossisaabastega on s**t kõndida.

[aprill]

Jäik krossisaabas aitab kukkumisel vältida vigastusi. Minimaalselt peaks olema saapal kossikaitsmed madalate okste jaoks. Millised ostad - sõltub sinu rahakoti paksusest. Ise sõidan Diadora saapaga, millel siis kossikaitsmed sees. Nagu eespool vihjati, et pehmem saabas on mugavam käia, aga kokkutulekule ikkagi plätud kaasa.

Mökult hea näide milleks osta korralik krossisabas

[Möku]

Matkasaabaste ja krossisaabaste vahel on veel üks klass endurosaapaid. Parem kõndida ja mudas askeldada ning erinevalt krossisaapast ka veekindlad. Mul on sellised Gaerne Saphire nimelised (aga nüüd neil kindlasti uus mudel väljas). Aga viimasel kukkumisel, kui ratas labajala peale kukkus ja propellerisse väänas, siis see saabas ikka ei kaitsnud ja pindluusse praksatas mõra. Samuti kui ma eelmine kevad end vastu puud pooleks püüdsin sõita, siis muljus labajala ikka väga ära ja vist murdus ka kolm varbaluud. Nüüd kaalun ikka korralikku krossisaabast.

Mingid pehmed matka-kruiisi botikud unustage ära kui mõtlete selle peale, et vahest peaks jala sõidu pealt maha panema, või suurem kivi või oks võib vastu varvast tulla. Matkasaapa nina ega tald ei kannata mingit lööki. Kederluule on pandud väiksed kaitselapid ja kaisevad kui natuke mööda asfalti lohised. Löögi ja väände vastu kaitset pole.

Aga raskeenduro meestel on mudigi võimalus rahvusmustrilised ketsid istme all õllekastis hoida ja kui vahetusjalatsitele on koht olemas, siis on sõiduks mõistlik ikka parim krossisaabas jalga tõmmata. Jube jama on karkudega hüpelda ja kr..t kus kipsi alt sügeleb r..sk